THE ONLY WHITE PERSON IN DA HOUSE

Ehk siis jätkuvad minu seiklused saksa keele õppimisega. Aga samas ma õpin jumala palju nendest kultuuridest, sest tuli välja, et Jo ja Jenny polegi tegelikutl Jo ja Jenny vaid hoopis kulgakuhanugha ja munsyfwetri või midagi sellist ja peale seda, kui iga vaneam on oma lapsele mõne SELLISE nime pannud, siis pannakse igale lapsele ka hüüdnimi, millega enamus neid kutsuma hakkab. Näiteks kõik sõbrad ja tairataira. Ja nii on KÕIGIGA eranditult Tais. Samal ajal aga Brasiilias ja Ecuadoris muud moodi rääkida ei saagi kui näppudega vehkides(see on mu oma järeldus) ja jaapanlased naeravad kõige pale jubeda häälega..isegi asjade peale millest nad aru ei saa, ehk siis praegu on juttu enamus asjadest eksole. AGA pole hullu, sest neil on nende üliminiläptopid, mis mahuvad enamvähem taskusse ja kus on loomulikult sees sõnaraamat, nii et siis saab sealt igal ajal lahenduse. Ja Jo..tema jutust saab aru ainult fareehaatre kui sõna oli näiteks Freizeit ja siis õpetaja ütleb "once more please" ja Jo teeb suu lahti, hakkab anerma ja ütleb faarassa ja õpetaja ütleb "nono, it's like Freizeit" ja rõhutab seda kurgu r-i, mille peale Jo teeb gggguu ja proovib uuesti ja tekitab ainult mingi kohutava jorina ja pool kilo ila. Haha ja mina saan ennast jälle laua alla naerda. Ja mu kõrval istub tüdruk Lääne-Aafrikast, kes naerab iga asja peale ja meie grupi teine poiss Danny on koguaeg ta peale vihane, sest ta arvab et ta naerab tema üle, sest Danny tuleb Tšiilist ja on KEEVAVERELINEja oskab ainult hispaaniakeelt ja natukene selgemat ila suust välja ajada kui Jo. Üldiselt ma ei taba ära mis ta räägib, aga vahepal on ka helgemaid hetki. Ja tegelikult pole asi ju nii hull, sest ma sain endale jubaühe pool-sõbranna ka. Taist Jenny, kes on VÄGA ilus ja selline armas tüdruk ja räägib inglise keelt ja nii ja see on mõnus ja ta on tore:) Ja siis üks tüdruk räägib veel väga hästi inglise keelt, see Brasiilia oma. Aga nende kõikide lugusid kuultes on mul nii hea tunne...sest täna näiteks see Brasiilia tüdruk hakkas täiega nutma söögivaheajal, ja nad kõik tunnevad täiega kofduigatseust, sest neil pole siin nagu midagi eha. Neil pole sellist venda, kes neid igale poole kaasa rebiks nagu mul ja nad ei käi üldse koolis ka ja neil on jumala igav, pluss siis veel see midugi, et nad tulevad ikka kõik nii kaugelt. Ja siis maa saan neid lohutada, et nii kui te kooli lähete nii on fun ja kõik juba ootavad ja jumala kahju on neist vahepeal. Aga selle võrra oskan omaolukorda rohkem hinnata ka, sest mul on ju tõesti kõik täiesti superhästi ja ainus asi mille üle ma vinguda saan, on see, et maei saa ju nüüd enam hommikuti värsket apelsinimahla:D ja täna jättis frau Matthe mulle kirja küsimusega millist kooki ma reedel tahan. Hõhõhõ. Nii vahva, sünnipäev on mõnus. Ja laupäeval teeme vist peo ka ja reedeks mõtleb Daniel midagi välja. Ja kui veeuputus sama kiirusega edasi areneb, siis lõpuks Rol ei saagi siia sõita ja siis ma kavatsen Jeesuse(kes olen mina) peale solvuda, aga ma loodan et nii ei lähe.

ja täna saatis INDREK mulle ratesse kirja ja see tegi mind rõõmsaks, sest et Indrek mäletab mind veel:) Minu onupojad on lahedad.