RÄPIKIISUD KEERUTAVAD OMA TAGUMIKKU NAGU KÄSIPIDUR, SEE ON PÄRIS PIDU

..mitte nagu su esimene klassiõhtu kui klassijuhataja pärast viktoriini õhupalle laskis õhku.
Kurat.
Oleks pidanud ikka selle Kadrinädala teksti juba enne ära kirjutama, sest nüüd on nii palju miljoneid mõtteid peas, et peab küll vist ööotsa arvuti taga istuma.

Tänase ööga saab küll lõpule vist parim nädal, mis mul üldse elus olnud on. Esimest korda julgen jumala täisväärtuslikult kasutada sõna parim kusjuures. Aga Rolil on õigus, et sellest täisväärtuslikult aru saada pab küll kandma nime Laura või Janika või Kadi või Roland või Andreas. Aga sellist asja poleks küll kunagi ette osanud kujutada, et ongi aeg kus ei anna enam ette ka endale ühtegi probleemi kujutada... et mõtled kas või 2 tundi ja ei tule mitte ühtegi probleemi meelde. ja ei tulegi!
Igastahes eelmine pühapäev ärkasime me Janikaga mu kodus üles ja hakkasime mittemidagit tegema. Pärast ronisime mu vahetusvanematega meie gemeinde kõige krgemasse tippu, mis on ometi kohustuslik tegevus igale Laura külastajale. polnud üldse paha, nägi mitut mäge ja suurt tuult. Pärast hakkas küll kiire, pidime mu asjad kotti viskama ja siis pidin avastama, et mul on 4 suurt kotti, millest üks oli suusa oma+ Janikal oli käeluu murd ja seetõttu raskusi kanda oma lumelaua kotti, mis oli raskem kui idee järgi olema oleks pidanud ja siis veel oma kohvrit(jap, seda sama suurt millega ta siia vahetusaastale tuli). Bernis nägime kohe Kadi ka ära ja istusime temaga rongi peale ja siis leidsime Mattiase üles ja siis olime kõik koos rongi peal ja alustasime juba sisikonna segi naermisega. Sõime jansaga kõige hullema haisuga suitsuvorsti võileiba jatädi kõrval pingis unustas oma raamatu hoopistükis ja aina piidles meid. Meil oli savi...ja meil oli piknik. Kasvav organism vajab süüa. Interlakenis pidime kõik asjad maha tõstma ja korra tuli juba paar tilka püksi ka, et jäängi rongipeale ja maha ei saa, sest nii palju asju oli maha tõsta. Sealt istusime ümber väiksesse trammrongi, mis kuulus peaaegu tervenisti vahetusõpilaste alla. Seal trammrongis oli küll selline WC, et Pimp my rongiWC. aga see selleks. Ühesõnaga seal rongis me jätkasime oma sisikonna segi naermist(pikatoimeline Rol saatis smsi, et me soola ostaksime). Kui kohale jõudsime võttis kätenaha küll valust tuikuma, sest pidime oma kõik asjad kuskile jumala kaugele kandma. Aga maja oli nummi. Väike ja suure söögisaaliga ja paljude väikeste tubadega. Pimp my jugendherberge. Õuest nägi väiksem välja kui tegelikult oli. Me saime neljase toa Kabja ja Jansa ja SHREKIGA(ehk siis neile, kes veel mäletavad jutte PAO laagrist ja eriti ühets paksust Ameerika piffist, kes üksi viimasel õhtul ette kujutas, et ta lakku täis on ja mööda treppe ringi kisas + kõige otsa Andrease pärast pilli pani). Esimesel õhtul ajas YFU muidugi ilma asjata jälle uriini püksi. Loeti ette neli miljonit reeglit ja ehmatati ära ja mõtlesime, et nüüd hakkamegi ühtlases reas mägedest alla kütma. Tuju läks nulli. EI tahtnud enam laagrit(Keegi polnud veel vihjanud, et sellest laagrist saab parim aeg mu vahetusaastal või aastavahetusel või kogu kuradi elus). Kuna minu vahetusaastat on aga õnnistatud Roli ja Matiga, siis tuju kaua nullis ei püsi. Juba istusime me eestlastega Helsinki(soome poiste toa) teisel korrusel ja mängisime kaarte ja kuulasime kuidas Juha kitarri mängib. (Esimene vihje, et asi ei lähe päris pasaks kätte). Kell 11 pling pläng plung,ülivärdjas Judith hüppab tuppa sisse ja ajab kõik ära magama. teisipäeva hommikul hakkas "ärkame kell 7" rutiin pihta. Ainsa vahega, et me oleme jansa ja kabjaga liiga rebelid, et kell 7 ülestõusta. Ülestõusu aeg on 7.27! Ja kuigi punkt kell 7 Franz Ferdinand meie uksetagusest raadiost rahu ei andnud, ei hakanud me ennast küll vara üles ajama. Tuli loomulikult välja, et meie kuulsad hommikusöögid saavad jätku. Mina peksan naerust kätega vastu lauda("Ära peksa nüüd, oksakoht on", "Lähme oma uude shveitsi koju sööma"). SIis kirmelt kärmelt suusariided selga ja mäele. Kadi natuke tõmbas YFUt tillist ja sebis ennast oma ühenädalase slaalomikogemusega eksperdigruppi. Meie grupis olidki sellised eksperdid nagu eesti mina ja kabi, kespole eriti mägesid elus näinudki, Viki, kelle suusad olid wanderskid, ehk 4 miljonit aastat vanad(eelmine aasta mingi arheoloog leidis raudselt mingist kivistunud kakahunnikust), Taani Mads, Rumeenia "niisama olin suusakoondise liige" Sebastian-Arkaadi, Saksa Hannes(polnudki sellist poissi varem tähele pannud), Ameerika Terminaator-Sherlock-David. Lõunast hakkas kadi natuke nõrgemas grupis sõitma, aga ülejäänud kütsid veel sama grupiga edasi. Kadi oli natuke õnnetu ka, aga minu meelest hat s nichts gemacht ja hakuna matata. AInus asi mis on selge nagu seebivesi, on see, et Judith-Mari Huuuuuuueeeera Schiisträckhh. Aga öelda pole midagi. Sõita oli hea. Rajad olid head, polnud mingi köögamööga, vaid normaalselt järsk, lund oli hästi, inimesi polnud üldse, taevasse ei oleks suutnud ütegi pilve isegi ette kujutada. PEalegi, ma olen sõitnud elu aeg mingi hunniku lauduritega(ma armastan teid siiski Karl ja Hendrik:D) ja pean tunnistama, et sõita koos hunniku suusatajatega, kes sõidavad kuradi hästi ja kui ei pea kedagi ootama, on kuradi hea. Keegi ei tuigu su ees(peale terminaator-davidi), kõik vtavad pikki poognaid, sõidavad jalad nii koos, et tekib kahtlus, et neil ongi üks jalg ja kepid ei ripu kellelgi käes niisama. Arkaadi ja Madsi suhtes sümpaatsus kasvas küll kõvasti. Kutis polegi niisama esineda ihkavad egod vaid täiesti normaalsed inimesed.(Kui mkitte arvestada Arkaadi väikest puuet, et ta alati tahtis et ma kükitades ta jalge vahelt läbi sõidaks või siis et me kõik koos rongi teeksime). Esimene sõidu päev läbi, tuju hea. Õhtul vaatasime PAO filmi, mille Tinu oli kokku pannud. Tinu on seda lihtsalt kuradi hästi teinud. Kutt on niipalju filminud, et peale on jäänud lihtsalt superhaigeid asju+ mu pildid said olla enimkasutatud. Jee! Juba tesel õhtul kiskus nutu silmanurka. Nii hea oli see eelmine laager. Õnneks saab igaüks lõpuks videost koopia ka ja siis saan koju võtta ja kõigile näidata...siis peavad kõik teesklema, et neid rämedalt huvitab. tegelt mul on pohlad, vaatan ise ja rebin pilli! Pärast jooksis Jansa mu juurde ja ütles, et Tinu kutsus baari ja alguses küll ei viitsinud minna, aga pärast kui kohale jõudsime tuli välja, et koht on ju hoopistükis hea ja koha nimi on SHERLOCK ja see küll enam kunagi elus vist meelest ei lähe.See koht sai meie põhikohaks. Põhiline oli, et saaks õlukannusid niimoodi kokku lüüa, et õlu mööda käsi allavoolaks. Und wir haben das mehr als einmal geschafft. Teisipäev algas Foo fightersitega ja mingi lauluga mida ma eluskikuulnud polnud, aga kus onu karjus lõpus FOR YOU TO FEEL ALIVE ja ma sain kohe aru, et see on see laul, mis mariliisile hästi istub ja saatsin talle ikka sõnumi ka. Hommikul läksin katsin lauda. Kui kõik olis juba ära läinud siis tuli välja, et kahvleid veel polegi pandud ja siis ma mõtlesin et olen hea inimene ja hakkan siis kahvleid laduma. Üks YFU staffi liige küsis siis mu käest, et kas midagi on puudu. Ma mõtlesin,e t see piff on ikka päris dementne....KAHVLEID POLE JU! siis ütlesin seda ka, ta tegi sellist veidrat nägu. SIis küsis kas peale selle on veel midagi puudu...siis oli kindel mats, piff ONGI dementne. IGALT LAUALT ON KAHVLID PUUDU. SIis panin ühele pikale lauale kõik kahvlid ära ja vaatasin et kaks staffipiffi vatavad üksteist sellise näoga, et hakkame naerma, et see tüdruk dementne on. Siis sain aru kah, et hommikusöögile polegi kahvleid vaja mingi. Igastahes oli teisipäev küll vist parim sõidu päev. Pole elu sees niimoodi sõitnud nagu siis. Endiselt päike taevas ja ei ühtegi pilve. Kõik tüdrukud olid eksperdi grupist jeehat tõmmanud, nii et ma pidin olema üksik neitsik eesti madalmaadest. Grupijuhiks oli Tinu. Soojenduseks oli Rugby suuskadega. Hea et Ameeriklane-Terminaator-Sherlock mulle peaga(misoli tal kiivri sees) mitu korda ribidesse ja kõhtu ei jooksnud. Kuradi USAkad, see oli suusarugby mitte mingi tõsiselt võetav asi. Igatahes kütsime üles mägedesse ja algas üks kuradi hea suusapäev. Hommikust saati sõitsime ainult päikese poolsetel nõlvadel. Sellist grupijuhti nagu Tinu pole maailm küll varem näinud. Sai kahest kaljust alla hüpatud("seda ei PEA keegi tegema..ainult need kes tahavad" ja siis kõik lähvad), ühe suusa peal sõidetud("see nõlv on mingi igav ju...võtame ühe suusa alt ära"), punase nõlva pealt otse alla sõidetud ja palju offi+ronisime mingitest mägedest üles et sealt alla sõita...pärast tunnistas Tinu, et tal on sageli reeglite rikkumise pärast YFUga probleeme...aga ma arvan et seeoli suhteliselt ükskõik. Ainult rada poleks küll meid rahuldanud:D Hilinesime söömisele pool tundi(ühest nõlvast ülesronimine võttis aega), aga ma olin õnne täis. Pealelõunal sain Roliga ühte gruppi, sest suusatajate ja laudurite eksperdid pandi kokku ja jagati kaheks(hüppajad ja ebahüppajad). Hüppajad läskid ainult ühele hüppele ja sõitsid alla ja ronisid jälle üles, nii et see oli hea, et sai teine asi valitud. Õhtul olime oma sügiseselaagri gruppidega koos ja mõtlesime palju sellele, et kunagi peab siit maalt ära minema ja pisar tuli jälle silmanurka. See õhtu korrutati küll liiga mitu korda, et pool aega läbi on ja et alles nüüd hakkab aeg kiiresti minema. Õhtul oli Sherlock ka kinni ja siis lasime niisama ajal kaduma minna. Kolmapäeval loomulikult jälle mäele ja hommikune muusika pani aluse sellele, et Rol ei saanudki laagrilõpuni üle lausest "got myself a brand nwe girlfriend"(poleks kell praegu 12 mõtleks ma raudselt välja kuidas esitähti nii ümberkujundada, et iga sõna uue esitähe saaks). Ja siis läks ikka niisama sõit lahti. Kõige lahedam oli hommikul vara suusatajatega kõige üles kütta, sinna kus juba päike paistis ja siis vaadata, kuidas all orus on veel Nebelmeer(udumeri) ja maju ei näe, aga meil on taevas niiiiii sinine. Rajad olid pehmed ja just korda tehtud, autod olid head tööd teinud ja jääd polnud. Siis polnud vaja kllegi järgi oodata ja sai lihtsalt sõita. Kusjuures ainsate inimestena seal üldse. Mitte ühtegi jälge polnud veel rajal ja siis hakkad alla laskma ja saadki kõige esimeseks inimeseks kelle poognad lumele jäävad. JAA SEE PANEBKI MU SÜDAME KIIREMINI TUKSUMA. ja siis et ühe künka otsast arkaadiga võidu kihutada ja hüpata ja kui Arkaadi on kirem ja arvab et jääb seisma, et olla viisakas ja oodata ja mulle näkku naerda, siis pidurdada täpselt 5 meetrit enne Arkaadit, et kogu pidurdusest üles tulev lumi ikka ka tema näoni jõuaks. hh-hh. Ja poistest mööda kihutada. Raisk. Igalt poolt paistavad valged tipud ja EIGER!!! Raisk. Nagu Andreas ütles, piinlik lausa, et see laager sellise kiirusega otsa sai. Meie kustumatud lõunasöögid piknikuruumis(toorjuust ja sai ja poiste krõpsud+ jäätee või limonaad). ma jään neid igatsema. Ja siis pealelõunad lauduritegrupiga.(oh mind Pikset või mis see nüüd oligi). Õhtul tuli seekord küll pidu peale. Jansa ja Rol ja Kaarel tegid õues veskarit ja me istusime toas ja naersime. SIis kui nad sisse tulid hakkas veel naljakam ja õhtu käigus jõudsin ma Rolandi habeme ära ajada, aga mattiase oma kallale mind ei lastud. Kõik olid heas tujus, aga ma olin küll kõige paremas. Pärast vedasime ennast Sherlockisse...meie jugendherberge oli jumala tühi, terve YFU oli ennast jälle baari kohale vedanud. Siis tantsisime niikuis jalad võtsid(mõningatel väidetel 2 tundi). Kõige väsitavam päev vist üldse. Kõigepealt hullumeelne mägedest allakütmine ja siis veel takkapihta hullumeelne tantsimine. Lõpuks kui tuli aeg koju minema hakata läksin meie laua juurde ja olles terve aja tantsinud ei olnud mul ju vahepealsetest sündmustest õrna aimugi...küsisin siis midagi kelleltki, aga see keegi igatahes ei vastanud, see eest karjusid Simone ja Ramon(mõlemad shveitslased) mulle rõõmsalt kooris "TÜRA KÄI VITTU", ehk siis roland ja andreas olid jälle oma töö ära teinud ja paar roppust õpetanud. Kui ma neile üllatunult otsa vaatama jäin, tuli veel üks "SAE PEKKI". Ei teagi, aga kõige revolutsioonilisemaks sündmuseks tolle õhtu jooksul võib küll vist pidada seda, et Rol oli tantsupõranda kunn. Loodetavasti saame me kadiga kuningannade tiitli. Neljapäeval saime veel viimast päeva sõitu nautida. Hommikul tuli Andreas alla, näitas oma neljakordeks paistetanud käe ette ja ütles "aita sõpra". Sellega oli vist see asi otsustatud, et see vend täna mäele ei lähe.Mul ununes muideks enne üks asi ära mainida MATI=ANDREAS=MATTIAS, nii et need kolm nime seisavad sama isiku eest. Hommikul sõitsin jälle oma oss-ekspert-meestega. Pealelõunal eelistasin laudureid. Terminaator eelistas ka. Rolil tuli terminaatori ees hirm peale kui terminaator temaga ankruga üles tahtis sõita. Pidin hoopis ise Terminatori asemel minema. Ma arvan, et 10 minutit peale ankru meie kätesse haaramist hakkas rol oma valikut kahetsema. Pill tuleb ikka pika ilu peale ja peale seda kui ma olin vajunud umbs 3 korda naerukrampidesse ja kui me mõlemad üritasime võita võistlust "kukuta teine tõstukilt", olime me järsku mõlemad tõstuki küljest lahti ja Roland ütles et "tema läheb nüüd Juha peale" (soomepoiss kes tagant üksi ankru otsas üles sõitis). Mõte oli hea, aga praktikas oli asi sitem, ei läinud ta midagi juha peale. Mina, vapper naine, hoidsin veel ankrust kinni kätega, aga siis tuli kõrge mägi ja jõud kadus ära, siis lasin kõrgemäe poole peal lahti ankrust(kahju, et terminaator ees pihta ei saanud) ja siis hakkasid minu kahtepidi sõitvad suusad näitama, et tõstuki raja peal hakkavad nad ka kahte pidi sõitma ja siis panin tagaosad risti ja ootaisn juha ankru ära ja istusin talle ilusti kõrvale et üles välja sõita. Peab ütlema, et Juha on palju parem tõstukikaaslane. Tema juba tüdrukuid tõstukilt maha lükkama ei hakka. Lõpuks kütsime teha oma viimased sõidud, mis ei jää kindlasti selle aasta viimasteks. Kodus olin ma surmväsinud, aga väärtuslikku aega ei saanud raisku lasta. ROnisime soomlaste ja meie viiese gängiga Helsinki teisele korrusele ja Juha hakkas kitarri kütma. mängis kõiki lugusid, mida üldse küsida oskab. Saime omale vahetusaasta hümni. Nüüd on hümn mul permanentselt repeati peal. Hümni sõnade peale tuleb alati nukker tuju peale, seal Helsinki teisel korrusel ka. Järsku lihtsalt tuligi see avastus peale, et pole enam mitte midagi tahta ja midagi pole halvasti ja siis et ag lendab ja siis et see siiski on halvasti. Me tegime Roli ja Jansaga vande, et enne järgmist laagrit me ei mõtle kui kahju on ära minna, aga me pole lubaduse hoidjad tüübid ja seekord vedasime oma pioneerivannet alt. Aga need tund aega mis me seal üleval istusime või kui palju see iganes poleks ka olnud, oleks võinud lihtsalt kestma jääda vähemalt veel 3 nädalat, sest kuigi isegi Raffaello viskab liigsetes kogustes üle, siis vaese mehe raadio kitarri-Juha mul ei viska. Pärast läksime veel alla ja siis andsin jälle oma pildid Tinule arvutisse ja olin süvenenud nende vaatamisse. Järsku Kaarel ütles "vaata!!", siis vaatasingi et SImone seisab tooli peal ja seletab mingit lugu inglise keeles ja ramon vehib kõrval nugade ja kahvlitega ja teeb imelikke nägusid. Alguses ei saanud üldse matsule pihta, siis järsku sain. Need homod tegid ju mu teisipäeva hommikust meeltesegadust järgi. Ja nii tuligi "Yfu-hommikuse-kahvliloo" auhind minu manu. Sain ikka minna kõige ette ja võtta vastu ühe ilusa kollase varrega kahvli. Minu võrratut piinlikku käiku saatmas eestlaste tekitatud uuuuuuuuUUU-d(see my icecubes, see those icecreams).Jee! Teised auhinnad olid veel näieks peavalutabletid Arkaadile, kes oli enne liigacool, et kanda kiivrit ja kukkus siis pea peale ja kiiver päästis olukorra+ eriauhind Dilipile, kes ei kammi kunagi juukseid+ auhind Jerryle,kes rammis oma suusaõpetajat. Ning peale neid oli pidu lahti. Põhjamaa rahvad jälle Helsinkisse et kuulata veel kitarri ja veel mõelda meie hümnile ja natuke soolaleiva pidu teha. Siis tahtis veel osa rahvast, kes polnud mina ja Kadi, minna trammipeatusesse veskarit tegema. Nii nad tegidki, me läksime kadiga sherlockisse. Jõudsime kohale, keegi ei tantsinud, ma läksin DJ juurde ja käskisin hiphopi panna, et inimesed tantsiksid. DJ polnud minu poolt ja ma vaidlesin temaga enikaua kuni ta haavas mind sõnadega "das ist für mich scheissegal was du willst". Kuradi kibestunud vanamees..Yfu tõi ju nagunii põhiraha sisse. Siis ma solvusin ja nõudsin et me Kadiga ka trammipeatusesse läheks. Seda me siis tegimegi ja varsti saime kõik inimesed Sherlockisse kaasa tõmmatud. Tantsisime jälle nagu hullud. Ilkka käis vahepeal mu käest küsimas kuidas mul kõik sellised lood peas on... kurat, endal ka imelik. Rol vihtus jälle tantsida(!!!!) ja andreas ka...ja kuidas veel(!!!!!!!). Kell 2.30 sõimasin tervel YFU staffil näo täis, et me koju peame minema("nüüd saad küll tagassõidu pileti varem kätte"). Reede algas natukese koristamise ja pakkimisega. YFU tahtis meid 11.39 rongile panna, aga me ei tahtnud minna. Meil oli olnud meie elu aeg ja ei saanud enam niisama ära minna. Siis järsku ei huvitanud enam kedagi ja me läksime istusime mingis baaris ja jäime 5 rongist maha(hk siis 5 tundi), elasime imelikku parmu elu. Läksime Migrose kaubamajja ja ostsime kõike kõige odavamat söödavat. istusime kaubamaja põrandale maha ja hakkasime sööma+ Juha mängis kitarri. Lõpuks otsustasime end rongile vinnata. Selle asemel et janika nisama koju võiks minna..või Juha või Andreas või Rol, otsustasime me kõik täie pasaga Berni minna hoopis. Rongis mängis juha...kitarri(:O:O:O) ja rol ja andreas seisid nagu ühe suure ilusa pildi ees kui nende taga oli hunik mägesid mille vahele loojus päike ja ees mingi suur järv. Berni jõudes Üritasime seitsmekesi fotoautomaati ära mahtuda. Ütleme nii et juha võib öeldaküll, et "alles ist möglich"(kõik on võimalik), aga seitsmekesi sa ennast lihtsalt ühele fotoautomaadi fotole ei mahuta. Niisiis tekitasime me hea koostöö ja hüpasime kõik sisse-välja-sisse-välja ja saime arvatavasti ajalooparimad fotoautomaadi pildil PLUSS veel kõige õigemad kus kõigil naeratades ikka silm särab ja eranditult kõik näevad välja haigelt õnnelikud. Pärast läksime berni kõige tähtsama ja ilusama maja ette(Bundeshaus) õigemini selle terassile ja vaatasime öist berni niimoodi ülevalt kõrgelt ja ma kõigutasin jalgu üle ääre ja lasin salaja pilli kui Juha "the time of your life'i" mängis. 13 reede on küll vist selle aasta kõige ilusam päev olnud. tahaks näha, et veel eestis sellist asja kordab "Tshau rol, istu järgmisele Bussile ja lähme sõidame Valka vesipiipu tegema??") Mkmm, seda juba ette ei tule ja sellepärast ongi just siin The time of our life. Ja võibolla sellepärast oli see laager nii hea, et ma sain terve aja teha ainult neid asju mida ma tahtsin koos täiesti ülivõrratute inimestega.
Ja emme, ma luban et see hunnik raha, mis sa mu peale kulutasid, et mind siia ära saata, oli su kõige paremini minu peale kulutatud raha üldse. Mitte kunagi enne pole olnud nii time of my life: )