2300 MEETRIT JA ESIMENE LUMI PEOPESAS

ossa vana koerakakajunn, ma ei viitsi üldse kirjutada, ja hilja on, aga ma sõidan ju minema, ja muidu jääb liigkauaks vahele.

kolmapäeval käisin ma siiski kõigi oootuste kohaselt Zürichis. Kuna mul on kiire, siis ma annan kiire ülevaate tähtsamatest sündmustest.
1) nägin enda meelest habemega naist, kes põgenes mööda mingit treppi jõe äärde. Jooksin järgi ja ta pissis püstijalu jõkke. Polnudki habemega naine.
2) Ootasime kahe torniga münsteri ees 12 minutit, et kell saaks 12 ja kõik kolm suurt kirikut hakkaks elu eest korraga ilusat heli peksma. Kui aeg kätte jõudis, tegid nad korda mööda tilltoll kimakikõmaki ja kõige suurem püsis üldse vakka.
3) Zürichi kuumad kasanid on 2 krooni Berni omadest kallimad
4)Gestaltung museumi ei ole eriti mõtet minna arvamusega, et lähed ennast 20. sajandi kunsti kohapealt arendama.
5)kui kaugelt vaatad, et Zürichsee on nagu meri, siis tegelikult ei ole
neljapäeval ärkasin ma vara, et sõita kell pool 2 Klostersisse Janika juurde, aga enne seda pidin veel linnast endale uued ketsid leidma. Kuna Bern on tennistemeka on eriti haigelt raske endale siit tenniseid leida, sest valik on gigantne noh. Kõigepelt jõudsin ma ennast ületades linna üldse viis enne kümmet ja enamvähem jooksin kõige suuremasse ketsipoodi, mis oli..... suletud. siis ma ütlesin poe ukse ees piisavalt tropi häälega piisavalt kõvasti jee ja jooksin teistesse poodidesse, kust jalanõusid leida. Teises poes imeti tolmu ja seati asju välja, aga kuna uksed olid lahti, siis mul oli sügavalt savi ja ma tormasin sisse ja alumisele keldrikorrusele ja ma olen seal juba iga nädal neli korda erinevate tenniste ees ilastamas käinud ja tegin seda uuesti. Mul oli tapvalt kiire, tenniseid oli tapvalt palju, ilu oli haigelt palju, ma ei suutnud sittagi valida ja otsustasin mingisse väiksemasse poodi minna. See aitas ka noh. Igatahes olin ma täiesti võimetu midagi valima üleüldse ja otsustasin lõpuks teha ühe kasuliku ostu. ostsin endale poolde säärde pikkusega mustast seemisnahast seest karavsed converse ketsid, mõeldes ette ka talvele. Lihtsalt mu pilk peatus kogu aeg ainult valgetel tennistel ja ma olen võibolla imbetsill, aga mitte nii imbetsill, et endale talveks js poriseks sügiseks veel ühed valged tennised osta.
Sowieso polnud see päeva tähtsündmus, sest päeva tähtsündmus oli Klostersisse sõit. Mägedesse eks, Graubündenisse(kantoni nimi). Nii kui rongist mäed paistma hakkasid, hakkasin ma oma vastas oleva vana tädiga rongis rääkima ja kui ta shveitsisaksa keeles vastu rääkis, ei saanud ma midagi aru, aga kuna ta naeratas siis ma naeratasin ka ja naersin ka ja see tuli hästi välja, sest ma ei teeselnud vaid olin lumiste tippude tõttu õnne täis.
Õhtul läksime mägihütti peole. Jah neljapäeval. Neljapäeval, et minna järgmisel päeval kella 7.45 kooli. Koju öösel ei jõudnud, magasime mägihütis. Mingi 30 inimest oli peol ma arvan. Mägihütt oli jumala pime ja elektrit polnud noh. Küünlad olid. Külaelu värk. Ma ei tea, tantsisime laua peal ja tegime igast nalju. Magasime etwa 2-3 tundi ja läskime janika kooli siis. Ma polnud see hommik eriti matsu ära jagaja tüüp ja niisama magasin kuskil nurgas. AA EI!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Te ei kujuta ettegi mida ma tegin! ma lugesin JUSTI! ja KROONIKAT. GAAD olin ma siis alles õnnejunnis. Eesti klatši pea paksult täis. Liis Lass ja Lihtsa elu staarid. heakene küll. Igatahes on see küla või linnake, kus Janika kool asub täiesti suusaasupaik eksole. Niisiis kui ma etwa kell 9 poodi süüa läksin ostma, olin ma AINUS inimene tänavatel. Minu kaaslasteks olid lumised mäetipud, Alpi õhk, Alpikiriku kellad, punane asfalt, dzemper ja suust välja tulev aur. Neli korda tuli mõttesse, et ma ei lähe sealt enam kunagi ära. Ostsin singi saia. Elu sees pole varem nii head singisaia saanud.(tahaks prageu sama head singisaia). Janika kooliga on muideks ka see nali, et see on erakool eksole ja see pole mitte kool vaid koolikompleks. Nad on jumala Harry Potterid seal kõik. Mingi 40 erinevat hoonet enamvähem ja kooli sõidetakse ka rongiga.
laupäeval läskime me koos Janika perega Zürichisse(ei arvakski, et ma seal rohkem oma vaheajal olnud olen kui Benris enamvähem).AGA me võtsime richtung Zoo sisse ja nii oligi eksole. Lahe loomaaed oli ja kui me seal mingi 3 tundi olnud olime, siis mu jalad olid juba kõndimisest suhteliselt kaputt ka. Avastasin,e t eelmise aasta Keeniakäigul on väike miinus ka. Need känguvajunud alatoitunud sebrad ja pühvlid ja elevandid 10 ruutmeetrises puuris enam eriti pinget ei paku. Pühvlite juures oli pinget pakkuvaks faktiks see, et Janika natuke õpimisraskustega noorem õde(indeed, seda ta on vaadates tõele näkku ja kinnitadesfakti mitte olles liialt karm) teatas pühvlite juurde jõudes 'Die geben mozarella' ehk nemad annavad mozarellat. Seda ta igatahes on oma 14 eluaastaga ära õppinud. Ahvipuuri juurde jõudes ütles ta 'nii armsad jänesed' ka, aga 5 sekundi pärast sai aru, et nende kõrvad vist ikka pole nii pikad ja ütles 'ööö, ahvid'.

Head aega, ma olen nüüd nädal aega YFU laagris koos vahetusõpilastega üle terve maailma, kes selle aasta hier in der scweiz veedavad. Bis bald: )!