IT'S TIME TO SAVE THE WORLD...SO LET'S DOOOOOOOOO IT!

Igatahes kohe siis järgmisel päeval põrutasin ma oma perega Prantsusmaale. Et autoga sõitsime sinna ja juba hommikul vara alustasime ja kõik ja suhteliselt tüütu poolne oli. Nagu ikka veetsin ma suurema enamuse ajast magades. Õnneks oli Rol mulle eelmisel õhtul nõus jätma oma cd-playeri, sest et teadagi kui sul on apple'i toode iPod mini, mida arvatavasti tehti nii et ise naerdi juures kõva häälega, et kes need pasakotid on, kes seda ostma hakkavad, siis peab su aku vastu umbes neli tundi ehk siis sõnadesse ümber seotult "SAMA HÄSTI KUI MITTE JUNNIGI". NIISIIS kuulasin ma hoopis terve aja plaate. Igatahes jõudsime me umbes kella 8 ajal ühte vahemere äärsesse linnakesse täpsel sellisel kuupäeval, et seal oligi just hooaja avamine. seadsime oma asjad mingisse hotelli, kus ma sain bossilt oma eraldi toa ka ja ööotsa laiutada ja siis läksime sööma. Et mingi Thank God, et üle pika aja sai jälle kõike seda süüa, mida merest püütakse ja mitte mingid juustu bailabailat või mis iganes. Ehk siis loomulikult sain ma kohe endale menüüst välja valida mingi hullupööra suure mereandide taldriku ja ajasin järgmised tund aega endale austreid ja krevette ja neid muidu meretigusid ja hiidkrevette ja kalmaare sisse. Oli hullupööra hea küll. Hullult värdjas oli ainult olla seal paganama prantsusmaal ja keelt mitte üldse enam osata. et sellega polegi harjunud, et EI SAA ARU. Öh?!
Järgmine hommik hakkas täpselt kell 7 sellega et mu vennad seisid mu ukse taga ja kriipisid ust ja sosistasid Blair Witch projecti repliike. Sain pointile pihta: AEG UJUMA MINNA! Ehk siis astusingi paari minuti pärast oma bossist toast välja ja siis juba ootaski meid vahemeri kusjuures suurte lainetega. Merd oli küll selllllllllline tunne näha üle nii pika aja, et ei oskagi kohe kirjeldada. mitte ühtegi paganama mäge ei vaata vastu vaid suuur laiiii ja pikkk lage ala ja lained ja mereõhk ja no meri noh. Nii hea oli. Vesi oli küll jaheda poolne, et ei hakka isegi teesklema et hullult suplemas käisime eksole. Aga sees andis edukalt käia ja sellega oli siis korras.
Varsti jätkasime oma vahvat autosõitu. Nagu ikka sai Daniel roolis olla ja enamus ajast tahtis ta autojuhina mingit hardcore trance'i kuulata, mis talle endale isegi ei meeldi, aga sellepärast et ALfredile ja Mägiele ajudele käia. KAhjuks meil oli ainult üks lugu seda, nii et me kuulasime sama lugu terve aja. Ja siis kui sellest loost küllalt sai, siis kuulasime terve aja Eamoni Fuck it-i seda naisvarianti, mis peaks küll saama guinessi rekorditeraamatusse sellega, et üheski laulus küll rohkem sõna FUCK ei öelda. Ehk siis võib see laul saada ka Guinessi rekordite raamatusse lihtsalt põhjusel, et pole laulu, mis alfredile ja mägiele vähem meeldiks. Kuna Daniel oli kahe päeva jooksul üldse nii palju sõitnud, siis ta tegi kõikidele asjadele omad reeglid ja kuna me olime ajagraafikust ees, siis keset kiirteed tegi ta mingi HULLU manöövri mingisse muusse ritta ja siis LAKSLAKS mingi pöörde ja nii me siis avastasimegi ennast hoopis teelt "lõvideparki". Mille peale pool autot igatahes protesti korraldas, aga Dänu tahtis surmkindlalt lõvideparki minna. Ehk siis Safari Euroopa moodi idee järgi, aga tegelikult rohkem "õu, mul on hull mõte, võame loomaaias kõik puurid ära ja laseme loomadel niisama ringijoosta selle ala peal!!!". Nägime umbes 78 Emu, kes kõik nägid välja eriti rõvedad, siis ühte ninasarvikut, kes nägi välja täiesti tavaline, aga kelle juures me oma auto peatasime ja 5 minutit vilistasime kuni ta meie auto poole hakkas sammuma, mille peale me ruttu ära jooksime ja pärast ühe künka otsast vaatasime kuidas ta sõna otseses mõttes meist järgnevat autot taga ajas. Hästi armas oli. pärast nägime veel umbes kahte hobusekõrgust kaelkirjakut ja siis 5 karu ja siis pargi põhiosa: KAHTE LÕVI!!!!!!!!!!! nad lamasid mäeotsas ja neile oli justkui otsa ette kirjutatud "tapsin ükskord Tansaanias neli elevanti ja siis mõisteti mind eluksajaks siia pommiauku". Pärast jooksid sebrad üle tee. Üks kukkus maha. Ja siis enne väljasõitu kappas meieni veel üks emu, kes meid umbes pool tundi amüseeris. Dominic ikka lasi minupoolse autoalkna lõpuni alla ja siis me tegime emust pilti ja emu seal galopeeris ja tegi sadat nalja ja siis järsku äratasime me ta huvi ja ta hakkas meie poole galopeerima ja Dominic hakkas püstitama maailmarekordit uues spordialas "KERI AKEN RUTTU ÜLES", mis lõppes sellega et Emu nokk oli autoakna vahel. Et oligi noh. nagu mingis filmis pagan võtaks. Siis ta tõmbles seal natuke aega ja ma tõmblesin naerukäes ja siis kui meil 5 minuti pärast naer enamvähem otsa sai ja pildi ka ära tegime, siis lasime lahti Emunaise. Peale seda sõitsime minema. Kuangi pealelõunal jõudsime oma jahisadamasse. Et meie Prantsusmaa reisi point oligi siis sõita mööda Le Lot'i jõge ja sealseid kanaleid jahiga ja niisama nautida. VÕi siis teistmoodi öeldes kavatses Laura 9 päeva magada ja lugeda. Sadamas saime oma jahi kätte, minu tuba oli ninas. Kolm tuba, kõigil oli oma wc-vannituba ja siis oli veel keskel köök ja muidu siuke ruumike ja siis veel lae peal ka ruumi ikka ja nii. Mina sain siis üksiku toa ja kõige bossima mu meelest. hehe, nii suur oli.Et isegi abieluvoodiga. Alfredil ja Mägiel oli muidugi ka abieluvoodiga, aga mul kaaa ja siis veel kapiga ja laheda kujuga ja hästi mõnus. Varsti tuli üks mees meile veel jahile kõike ülevaatama ja arvatavasti leidis ta mu hostema atraktiivse olevat ja otsustas oma meremehe tasakaaluga akrobaati mägnida ja üle ühe metallvärgi kõndida, mis juhuslikult üle oja oli. Ja siis juhtus see, mis juhtuma pidi, et ta maandus vette ja kadus hetkeks täielikult sinna ojja, aga varsti oli pinnal tagasi ja vabandas ja läks riideid vahetama. Pärast tuli ta jahile ja mina ja dominic suutsime ainult vaadata tema karvast selga(kui ikka vahet ei tee kus juukse piir lõppeb ja seljakarvad algavad on päris rõve) ja alfred ainult seda, et "ta vist aluspükse ei vahetanud ära". Peale kõike saime lõpuks oma reisi alustatud.
Nii ja reisi peab küll sellevõrra lühidalt kokku võtma, et asi kulges plaanide järgselt täiesti. Enamus ajast ma lugesin või magasin või joonistasin. Magasin lausa nii palju et ei teagi kohe. Nii hea oli. Ja Prantsusmaa oli siis nii ilus, sest loodus oli täiesti suuuper lopsakas juba ja igal pool olid sirelid ja ilm oli niiii soe pluss umbes kella 6 ajal päike ikka võttis veel. ja aprilli algus oli ju alles. Iga õhtu peatusime erinevas linnas ja peale rasket päeva tööd,mis seisnes reziimis"astu kaks sammu lauani ja võta raamat ja siis neli voodini ja lõpuks tõuse üles ja too omale sokolaadi", sõime me iga õhtu restoranides. Et polnud vist just maailma kõige ervislikum reis. Igatahes, kui oli tegemist mõne huvitavama linnaga ja vihma ei sadanud, siis ma tõusin hommikul juba kaheksast ja kaamera haarasin kaenlasse ja vihtusin see aasta esimest korda mustvalget fotograafiat lõpuks teha. Ilusaid linnasid oli küll nii palju ja huvitavaid nägusid/inimesi leidis ka ja nii head hommikud olid need.Pärast läksin jahile tagasi ja sai Alfredi toodud värskeid Croissante ja Baguetteja siis...magama või lugema. Ei tegelikult kui me kanalites sõitma hakkasime pidi umbes 4 korda päevas ennast välja ajama, et lüüsides tegutseda. Nöörist pidi tõmbama ja siis vajutama mingi kaardi sisse, et vesi tõusma hakkaks või langema ja hull värk. ma olin jumala õnnelik. Ja vahepeal sain jahti juhtida ka...kui ma selleks liiga väsinud polnud umbes. jõeääres kividel puhkasid muideks KILPKONNAD. ma olin jumalast in the bridge ja laisn ringi ja rääkisin sellest terve aja, aga tuli välja, et tegemist on taaskord mingi asjaga, mis on spetsialiteediks ainult vahetusvenelasele. Eriti toredaks tegi reisi veel see ka, et kui ma just ei maganud, siis sai vendadega niii palju head kildu.hehe:D et nendega peab lihtsalt ülirahul ikka olema. Kutid pakatavad sarkasmist peaks mainima ja sügavat juttu nendega juba ei räägi, aga terve kooli inimesed maa tasa saab mõnitada küll ja see täpselt mulle just meeldibki. Daniel rääkis Berni ghetto osast BÄRNOSTist, ehk karjast 14-17 aastastest räpparitest, kellele meeldib teisi segipeksta ja kes kutsuvad ennast "five lineriteks"(fäääv läääners), mis tuleneb ei millestki muust kui sellest, et nende elupaika Ostringi sõidab tramm number viis ja Shveitslased vist just ei hiilgaoriinaalsusega. ja nende Five Liners teema on üldse KEELATUD SÕNA, nagu paganama lord Voldemort harry potteris ja tuli välja et kui nad ükskord Siru nina puruks lõid, siis asi oligi selles, et just enne oli Dänu Sirule rääkinud et neid kutsutakse Five linersiteks või et nad ise kutuvad ennast nii või mis iganes ja siis Siru suutis kellelegi selle kohta märkuse teha ja see keegi oli täisti juhuslikult ise ka just üks fäävlääner ja siis lendas RÄPIRÄPIJOUJOU ghetto peale ja lõid Sirule ninaluu murru. Et ma ei tea, Siru nina on tegelt nii suur, et see vist polegi midagi erilist üldse. Igatahes Dänul enam hirmu pole nende FÄÄVLÄÄNERsite ees, sest ta viis autoga nende ühe 15-aastase liikme koju, mille peale see poiss talle "igavest KATUST lubas kuni Dänu neile mingit sitta ei keera". Nüüd palvetab Daniel iga kord tramm number 5 poole ja lakub kõigi 14-aastaste taldu. Ehk siis ta ei olnudki sellest vaimustuses nagu ma lootnud olin. hoho...
Munadepühade ajal saime me muideks mingid hiigelsuured sokolaadi jänesed ja munad ja kõik värgid, aga otsima ei pidanud. Ja pruuniks sain ka ja töitsa korralikult kohe, aga ainult näost ja labakätest ja nüüdseks on kõik lännu.
Tagasitee möödus taas autos ja veel tüütumalt ja merd seekord ei näinudki!