UM DIE SCHÄRE ZU BRAUCHEN

Tja. Eelmine nädal läks kuidagi linnutiivul. Veel linnutiivumal kui nädalad kunagi varem läinud on. Koolis sai palju nalja ja nii ja õpetajad saavad aru, et vahetusvenelased klassis ei ole head. Või no pole halvad ka, aga nad hakkavad vaikselt kõike minu süüks ajama.
IGATAHES sain ma see nädal kehalise tunnis käte peal seisu tehtud. Vastu seina, aga üksi. Ja õpetajalt sain kiita ka, et teist korda elus tegin, aga sain tehtud. Ise olin jumala õnnelik, ei peagi istuma kahekesi selle paksu tüdrukuga seina ääres ja vaatama kuidas teised trikke viskavad. Nüüd järgmine tund pean salto õppimisega edasi minema. Siis pean küll vist suusakiivri kaasa võtma. Ja nädala alguses ma proovisin isegi koolis veits kaasa teha, nii mõnes tunnis. selle tulemusena mu õhtul pea pingutusest valutas ja ma e tahtnud teha muud kui magada. Kurat, eesisse tagasi tulles mu ajud küll vastu ei pea...nad on harjunud, et tunnis tuleb Hauptbrudereid kritseldada ja kõike mitte vajalikku teha. Reedel läks asi päris käest ära. ma olin kaua maganud ja välja puhanud ja motivatsiooni täis, et tuleb nädalavahetus. Tuli välja, et õpetajad pole minu suhtes motiveeritud eriti. Füüsikatund. Kõige mõttetum tund koolis. Alai reedeti ja alati 2 tundi järjest ja ma pole veel üheski füüsikatunnis ühtegi füüsikaalset asja üles kirjutanud, sest seda meest on täiesti võimatu järgida, kuna ta räägib nii igavalt. Ehk siis teeb terve klass alati midagi muud. Keegi ei tööta kaasa(PaksFabian tegelt vahel töötab). Igatahes on herr Hoffman meie koolis kuulus õpetaja selle poolest, et tavaliselt istub klassis lõpuks umbes 3 inimest, sest ülejäänud saadeti välja. Vahepeal ta vanad närvid rahunesid ja ta ei teinud lihtsalt kellestki välja, aga nüüd on kevad ja uued väljasaatmise tuuled jälle kohal. Niisiis polnud herr Hoffmanil minu ja jennyferiga seoses, kes me terve tunni rääkisime, mingeid probleeme. Ta käskis Lailal uümber istuda ja veel kellelgi ja satais paar inimest klassist välja. Ja siis kui oli veel 10 minutit tunni lõpuni küsisin ma Mustafalt kääre, et lõigata välja geeniaalne pilt "the party prophecyst", mille me Jennyga kokku vorpinud olime ja see ajas järsku herr hoffmanil täiega kopsu üle maksa. Ta ründas mind etteheitva pilguga ja küsis, et miks ma vajan kääre, et kontrolltöö kohta küsimusi küsida ja ilma vastust ootamata ütles veel paar etteheitvat lauset ja ma ei jõudnud ülds evastata kuni lõpuks pani ta paugu ja küsis sajandiküsimuse MIKS MA ÜLDSE KOOLIS KÄIN. see küsimus võttis mu rajalt jumala maha, sest ma tõesti ei tea sellele vastust. Võibolla, sest YFU käsib või et see on saksa keelele kasulik või et ega ma kogu aeg ju ei käigi või mida iganes. Ja siis samal ajal kui ma her Hoffmaniga tõtt vaatasin ja vastust mõtlesin, sellele ülesandele, tuli peenikesel Fabianil vastus järsku pähe. Siis kostuski teisest klassiotsast Um die Schäre zu brauchen. Ehk siis et kääre kasutada. 2 minuti pärast seisis Fabian igatahes juba ukse taga ja järgnevad 7 minutit tunni lõpust ei suutnud herr hoffman oma silmi minult pöörata ja ma pidin lõikama "the party prophecy" salaja laua all välja. Õnneks tuli siis lõunavaheaeg ja siis bioloogia tund ja bioloogia õpetaja oli ise ka kunagi vahetusõpilane ja on väga lahke ja lieb. Aga siis, tuli teine mats. Matemaatika. Koos kõige haigema matemaatika õpetajaga maailmas. Me oleme enamus asju mis me siin õpime juba eestis õppinud, aga siin ma ei saa neist midagi aru, sest et ta seletab nii värdjalt lihtsalt. Klassist ei saa enamustest asjadest keegi aru ja kõik terve aja ainult vinguvad ta kallal. Aga nüüd küsimus "Kellel lasub tegelikult süü?!".Eile saime me kõik vastuse...õpetajalt endalt. Vastus on "VAHETUSVENELASEL". Niisiis jäin ma selle lolli paksu ilma eluta õpetaja pärast oma õigest rongist maha kuna ma pidin peale tundi temaga rääkima minema. See ajas küll vere jumala keema. Õnneks toimus veel muidugi meie jutuajamine kooli koridoris enamvähem mu venna kapi kõrval. Niiisiis arvasin MINA, oma lollipeaga, et me räägime sellest, et ma keset tundi hakkasin laua äär vastu seda mängu mängima kuidas erinevate käteasenditega vastu lauda võimalikult kiiretsi taguda(ma tegin seda väga vaikselt, 5 sekundit ja sellel ajal kui ta ei rääkinud), aga igatahes ma EKSISIN. Sest tuli välja, et meie jutuajamine tuleb hoopis teemal, et ma ei tohi Jennyferi tunnis segada ja temaga suhelda. Erm, ma isegi ei istunud Jennyferi kõrval ega midagi ja ei suhelnud taga absoluutselt, aga kuna temal on klassi kõige sitemad mata hinded, olen arvatavasti MINA selles ikkagi süüdi. Ja siis õpetaja tarkuseterad teemadel "kui sa tuled välismaale, siis ei tohiks sa tulla sellepärast et teisi segada"(JAA, ONGI NII:O:O ma just tulin siia segama ju) ja "suhtlema ei pea ainult sõnade kaudu...suhelda saab ka mägnukeste kaudu"(MA TEAN, ma ju saatsin Jennyferile oma mängukeste kaudu koodlauseid, et teda segada). Ja ühesõnaga sain ma tänu sellele õpetajale kohe hulka targemaks. Arvatavatsi suutsin ma jätta endast veel võrratuma mulje, sest nagu juba öeldud, olime me mu venna kapi kõrval, kes otsustaski meist üks hetk mööduda ja paar etteheidet mu ebakorralikkuse kohta visata, mille peale ma naerma pidin hakkama ja ma ju pidin üldse selle õpetaja teksti peale naerma nii et jah. Polnudki mul varem sellist vestlust olnud! Ja siis kui oli õhtusöök ja mina ja Alfred ja DÄnu rahulikult sõime ja rääkisime, pidi Dänul tulema järsku meelde see nummi sündmus(millest ta juba kõike teadis, ehk et millest me rääkisime ja nii) ja kui ikka Dänule meelde tuleb ja kui ikka kakakeeramis tuju on, pidi kohe küsima keset muud teemat "Laura, et mida sa siis täna selle matemaatika õpetajaga nüüd rääkisidki". Hõumide värk. Alfredi hakkas kohe ka huvitama. Ma vastust anda ei jõudnud kahjuks, sets Dänul tuli ikka jäsku meelde, mis me rääkisime ja kandis kõik ise ette. Siis tuli välja, et Alfred hoopis arvab, et sellised asjad on ilgelt lõbusad ja naeris mu üle ja käitus natuke "HÄSTI TEHTUD,LAURA!"-likult. Haha. Ma ei tea, nii armas, see on see värk,e t ta on juba kaks poissi suureks kasvatanud ja Dänu pärast paar korda koolis käinud. Niisiis teeb meele rõõmsaks küll kui vahetustütar ka selliseid asju tegema hakkab vist.
Igatahes pidi sellepeale kohe¨öhtul Laila ja Jenny ja Teganiga minema Bärner Fasnachtile. Ehk siis Shveits on selline maa(kurat, ei tulegi kohe meelde, kas ma juba olen rääkinud seda juttu), mis on enamuses osasd katoliiklik. Ja katoliiklikud maad teevad karnevale iga aasta. Ehk siis Fasnachte. Muidu olid k^öik fasnachtid juba eelneval nädalal, aga baseli ja berni ebakatoliikluslikkuse töttu on nende fasnachtid nädal aega hiljem. Niisiis reedel läksin ma vaatama Berni Fasnachti, mis pidi olema suhteliselt igav. Ma ei tea, mul küll igav polnud. Sain Lailaga kokku ja läksime siis jenny juurde ja varsti tuli Tegan ka. Siis mötlesime, et mis teeks. Siis mötlesime, et värvime näod valgeks ja huuled punaseks ja silmad mustaks. Sest ega meie ju ometi fasnachtile täiesti tavaliselt minna saa. terve tee Jenny juurest peatänavale laulis Laila mingeid laule ja üritas leida laulu, mida me köik oskame, et me saaksime seda siis eluaeg laulda. Keegi ei vötnud vedu ainult ja Laila laulis ikkagi löpuks ainult üksi(vahelduva eduga haaras jennyfer kinni mönest Britney laulust ja löi takkapihta veel tantsu ka). Siis me ründasime peatänavat kus oli palju rohkem inimesi kui ma oleks arvanud. Peatänava kolmanda osa nurga peal mäksdoonaldsi juures tulid vastu paar piraati, kelle kätest hoidis kinni umbes 1,9 meetri pikkune Käsna-Kalle, kes ise käima polnud vöimeline. Hiljem kohtasime Elvist ja napisönalist Austin Powersit(jee, baby, jee) ja meie lemmikuteks suutsid jääda täispuhutavates baleriini kostüümides noormehed. Peale selle mängis tänaval kogu aeg täie pasaga korraga hunnik muusikuid. Capitoli kino ees löid mehed trummi. Päris omapärased mehed olid. Mustad keebid ja valged maskid, mis on tuntuks saanud filmidest scary movie ja scream. Köik olid täpselt sama nägu. Aga trumme tagusid hästi. Nii hästi kohe,e t köik langesid nende ees nagu mingisse poolträänsi, mis seisnes selles, et köik hüppasid üksteise otsas ja küljes ja igatepidi(ma arvan et ka meelega minu jalanöude otsas). Löpuks kui me olime tänaval läbiviimas oma tervitusrituaali, karjus keegi järsku "laura" ja loomulikult oli see Kadi. Kadi kaaslased polnud sugugi nii Fasnachti meelsed kui meie millegipärast. Aga see ei teinud midagi. Siis rääkisime paar söna kadiga juttu kuni köik pidid edasi minema ja siis lahkusime teineteisest. Umbes kell pool 3 saatsime me Jenny koju ja jäime Lailaga edasi linna chillima. Läksime tantsisime keset tänavaid ja saime veel Coliniga kokku(kes on juhuslikult üks shveitsi poiss, kes tuleb samas ka Shotimaalt ja elas vahepeal saksamaal). Siis umbes kella 3 ajal hakkasime me Bahnhofi juurde köndima ja rääkisime mingid elujutud maha. Löpuks oli aeg mölemal oma moonlineri peale minna ja nagu arvata oli, et seistes valgeks värvitud näo ja mustade silmadega piletijärjekorras kui vihm on su haiget meiki veel haigemaks teinud, tuleb su taha järjekorda seisma ka Damian, kelle tervitus sönadeks saab muidugi ainult üks tubli "HAHA". Aga polnud hullu, ta siiski julges isegi minu körvale istuda moonlineris ja önneks istus veel muidugi meie vastas neljasel istmegrupil hunnik tema söpru, kes rääkisid "ühest Eesti tüdruku peost Graffitis 18ndal märtsil", mille peale ma suhteliselt üllatunud olin, sest ei teadnudki neid poisse ja ei teadnudki, et see lausa kohe MINU pidu on. Hoho. Pole aga hullu, sest nüüd saingi nendega ka tuttavaks selle peale. Muidu aga söitis moonliner piisavalt kaua, et rääkida maha elujutud ka Damianiga ja ma suutsin unustada kompleksi oma nummi make-upi pärast. Löpuks otsustas Damian eriti viisakaks hakata ja teatas mulle, et ta vöib mind koju välja saata ja lühemat teed näidata, kui ma seda ei tea. Niisiis tegi ta mulle kell 4 öösel väikse Bolligeni ekskursiooni ja köndis muga 15 minutit mäest üles mu kodu juurde ja siis 10 tagasi alla enda oma juurde. Köige selle käigus suutsime me peale köige muu ka otsustada, et me peaks oma äramineku peo üheskoos tegema, sest ta läheb Juulis aastaks Austraaliasse ja ma rändan tagasi oma Eestimaale.
Terve Laupäeva ma puhkasin. Suusatama ka ei saanud, sest et jälle mingi sajandi torm möllas.
ja siis tuli PÜHAPÄEV, millele möeldes suudan ma ainult naerda. Hommikul uus katse söitma minna, aga kiirteed olid enamasti kinni ja rongid ka ei söitnud ja Bolligeni-Berni rong ka ei liigutanud ennast tormi ja lumerohkuse töttu. Isegi suurlinn Zürichi kesklinna ühistransport seisis. Ja baseli ka. Aga kella poole kuueks öhtul jöudsin ma sinna kohale ja Rollu oli juba seal. Vöi no arvata oli, et ta juba seal oli, sest ta elab seal. Igatahes, der Punkt miks Baselisse minna oli see, et baselis oli KA fasnacht, aga see oli nagu SPEZIELL, sest et Baseli fasnacht on selline, et see algab morgenstreichiga. Ehk siis kõik inimesed peavad minema kell 4 öösel linna ja vaatama kuidas linn on kottpime ja seal seisab 100000 inimest, kes kõik vaatavad kuidas hullult imelike kostüümidega inimesed mängivad vilekesi ja taovad trumme ja neil põlevad laternad peas. Aga kuna see hakkas kell 4 öösel, siis ma läksin enne Roli juurde ja siis me tegime tema juures mittemidagit. Või no kuulasime Roli uut kirge...(ROL KUULAB HIPHOPI HOHO!!) ja siis niisama vaatasime pilte ja nii. Aga me olime oma mittemidagi tegemisega nii hoos, et kui Andreas kell pool 9 esimest korda helistas, siis me lubasime varsti linnas olla. Ja siis kui Andreas iga 15 minutipärast uuesti hakkas helistama, lubasime me kogu aeg 20 minuti pärast linnas olla, aga ei saanud ikka nii ruttu minema. Lõpuks hakkas Roli kohalik bestikas Pan ka helistama. Igatahes, lõpuks umbes kella 1 ajal või millal see oligi, võibolla pool 1 saime me ikka tulema. Aga siis läksime mingi trammi peale, mis ei sõitnudki sinna kuhu me lootsime ja lõpuks pidime maha minema hoopis trammidepoos ja Baseli kesklinna kõndima. Päris mingi kaua ikka jalutasime kohe. Siistuli aga välja, et kolmas inimene, kes niimoodi trammidepoost Baseli kesklinna jalutab, on ka olemas ja puhtjuhuslikult oli ta Roli sõber. Niisiis me lõpetasime mingi kaua aga teadmata ajahulga pärast mingisuguse Halle ees, kus oli reggehiphop pidu alates 18 ja maksis 20 franki. Peale seda kui ma nägin ära esimest korda Pani ja ALfredi ja väikse Luca ja Vince'i, saime me kuidagi tasuta sisse(pärast Rol arvas, et meid lihtsalt lasti sisse, et me läheks PAREMALE ja ostaks pileti, aga me läksime hoopis VASAKULE otse saali ja ei ostnud lihtsalt niisama piletit). Kui me olime umbes tunni või natuke vähem veetnud sellel peol(aega sai lugeda Andrease kõnede järgi:2 minutit möödas, andreas helistab, räägib minut aega midagi, millest ei saa midagi aru ja ei kuule, siis paneb ära), siis me pidime jälle ära minema, et saada kuskil kokku Soome Eva ja ta kahe sõbrannaga ja siis Andrease ja Kadiga ja Roli sõbrad pidid ka kõik tulema. Ja siis kõik tulidki, aga linnas oli nii palju rahvast et kõik olid kadunud ja vahepeal jälle mitte kadunud jaüles leitud ja hull sigrimigri käis ja järsku juba oligi kell 4 ja kõik laterad inimeste peas hakkasid põlema ja pillid mängima ja jumala ilus oli, aga sirgimigri aina suurenes ja ma ei saanud aru, kas mu seljataga on Roland või mingi roosa pika ninaga jänes, kellel on rätik peas ja et kas ma hoian tegelikult käest soome Eval või mingil piraajaks riietunud paksul mehel. Ja siis me lihtsaltkõndisimegi mööda Baselit ringi suunaga ma ei teatäpselt kuhu, aga mina ja Andreas lõpetasime mingi kiriku ukse küljes nina nuuskamas. Selleks ajaks oli Kadi juba koju läinud. See oli mu jaoks üks õhtu müsteeriumeid. Kuhu kadus Kadi. Igatahes, varsti peale seda(kell oli märkamatult saanud pool kuus) tuli otsus, et me peame ikka kindlasti minema mingisse baari või restorani kommete järgselt. Aga kõik kohad olid täis, sest et kõik inimesed, kes sinna linna tulid, olid arvatavatsi kommete järgijad. Lõpuks sebisime ennast mingisse restorani sisse ja siis lõpuks sai seal mingi ime läbi üks laud tühjaks ja me saime selle hõivata. Mina ja Andreas ja Rol ja Pan ja Benny ja Alfred ja alguses veel keegi. Ja siis läks küll jumala naljakaks. Andreas vaatas iga 10 minuti tagant kella ja teatas, et sellises olekus ta kunagi sellisel kellajal varem pole olnudki ja leppis muga pidevalt mingeid termineid kokku. Ja siis kõik andsid lubaduse tulla Eestisse ja minna Kihnule ja karjusid muudkui Tallinn, Pärnu, Kihnu ja nii ja siis õppisid veel eesti keelt ja Hopp Schwiiz ja õllekruusid kokku, aga siiski NEINEINEINEINEIN ja uuesti lahku ja siis UUE matsuga ja nii kuni kell sai 8 hommikul ja me olime märkamatult jäänud restorani ainsateks külastajateks ja meile vihjeid anti, et me minema peame hakkama. Kõige lahedam oli see, et rongkäigud tuiasid ikka veel ringi ja viled ikka veel mängisid. Vaprad pillimehed. Need mehed, kellega ma koos olin, olid samas ka päris vaprad. Kahjuks aga Pani ja Andrease vaprus vajas minu õlgu näiteks ja Rol tegi dokumentaalfilmi terve aja oma 1 gigase mälukaardiga. Nüüd sai küll aasta dokumentaalfilmiga hakkama. Siis me astusime trammi, kusjuures andreas suutis ainult mõelda sellele, et tal pole piletit(ma mõtleks ka vist ainutl sellele, kui oleks oht, et peab 100 franki maksma juhul kui kontrolör tuleb) ja lubas kogu aeg mingist peatusest piletit osta, aga kunagi ei õnnestunud see. Rol üritas välja mõelda, seda kohta kus Pan elab, aga tal ei tulnud see meelde. Pan ise oli hoopis kuskil kaugel. Lõpuks läksime ma ja Roland trammist maha ja Pan ja Andreas sõitsid üks ilma piletita ja teine koos piletiga edasi.(andreas ei saanud Rolandi juurde magama tulla, kuna see mees tuli ju täiesti spontaanselt Baselisse mõtlemata kus ta magadavõiks ja nii ja Roli vanemad spontaanseid päevamagajaid ei taha eriti... Aga et jah, Andreas tuli taskus 50 franki ja gleis7. Täisvarustus). Ja siis me istusime Roliga teisele trammile ümber ja inimesed sõitsid tööle. Ma tegelesin magamisega ja Roland oma näpupõletushaava eest hoolitsemisega(Suht Rolilik on pesta vetsus käsi tulikuuma veega seda mitte tähele pannes, kuna tal oli ju vaja Paniga rääkida). Lõpuks kõndisime veel mingi 15 minutit mäest üles Roli majani ja siis jäimegi magama. Ehk siis jah, vahepeal oli kätte jõudnud ESMASPÄEV. Õues oli jumala valge ja me jäime magama. Loomulikult mitte kauaks, sest järsku tuli mitmetel hullem tahtmine hakata meile helistama. Näiteks kunagi kella poole 12e ajal helises mu telefon 2 korda järjest ja ma täiesti keeldusin seda vastu võtmast. Kuni lõpuks helises ka Roli telefon. Tuli välja, et Jansal oli vaja meile öelda edasi umbes ELUTÄHTIS küsimus. "Kas me tahame juuni viimasel nädalavahetusel Frauenfeldi Open Airile minna". Kusjuures ta oli tõesti sellise häälega, et tema elu sõltub sellest ja se eon meie viimane nädalavahetus ja ma olin suhteliselt kahtlev ja siis ma ei saanud eriti aru, MIKS on see nii oluline ja miks ta mulle nii vara magamise pealt helistab. Samas ei saanud Janika aga aru MIKS me nii hilja magame kui tegelt on kool ja tal kohe söögivahetund ja MIKS me aru ei saa KUI ülioluline see on. Lõpuks rääkis ta midagi mignist geniaalsest hiphop plaadist, mille ta vend talle saatis ja siis katkes kõne ära. Siis ei tulnud enam kaua aega uni peale, aga lõpuks tuli see ikka tagasi ja kestis umbes kella poole kuueni õhtul. Ja siis mingi pool seitse või seitse või umbes nii tuli aeg üles tõusta.

ja SIIIIIIIIIS läks seikslus edasi, aga Laila sünkari nimel, mis on HOMME ja selle nimel, et kell on 11, hääletan ma katkestamise ja kaardi tegemise ja magamise poolt.