DON’T HOLD BACK!!!

Ehk siis ma nüüd lähen sealt ammusest ajast edasi kuhu ma pooleli jäin. Jõudsin siis koju ja kolm õllepudeliga poissi tuli vastu ja majapidu võis jätkuda koos vahetusvenelasega. Mingil täiesti arusaamatul hetkel jõudis kätte ka laupäev 25. märts hommik. Ja see läks täpselt seda teed, et Laura viskas selga oma suusapüksid ja pusad ja haaras kaenlasse oma suusasaapad ja iPodi ja kiivri ja sõitis Interlaken Osti kus ta sai kokku oma võrratute vahetusvanemate ja nende autoga ja tegeles enamus sõidu ajast lihstalt magamisega. SÕitsime siis niimoodi kolmekesi Grindelwaldi Männlicheni suuuusatama. Kui juba ilmast rääkida, siis väljas just lõõmaski päike jah just nimelt ja niisama mainides näitas temperatuuri kraadiklaas kuskile 10 kraadi kanti või rohkem. Niisiis tegin ma targa otsuse oma jope autosse jätta ja sõitsin niisama oma pusaga. Terve aja käisid ainult ropud sõnad peast läbi, sest no parem ei andnud olla. või no parem oleks muidugi olnud see, et 14 kraadiga päikse käes mäe otsas vaatab kuskilt raja kõrvalt vastu põlvini puuder, aga seekord ajas ka ilma selleta läbi. Andreas oli mu suusad jumala ära määrinud ikka ja libisemine oli kohe teine. Lumi oli ju tegelikult suht märg, aga jumala pehme ja ei jäänud suusk kinni ja rajad polnud siledaks ka täiesti aetud, et sai isegi pinget ja värki ja kiiresti sõita ja ma sian isegi ühe korra alfredile ära tehtud ja terve aja muss kõrvas ja ainult pusa seljas ja no pagan...THE LOWRIDER IS A LITTLE HIGHER! Palav hakkas küll vahepeal tegelikult, eriti peal. Kiiver on ikka üks kuum asi, õnneks ma sain oma termosüsteemi augud lahti teha hoho. Ei täiesti võrratult hea sõidupäev oli. Vahepeal jõudsime mignisse jaama kus toimus just parajasti Openair ja meile esines Mel C, aga ma ei jaksanud seal vanu häid aegu meenutada, kui me veel spice girlsi järgi kavasid teha rebisime, sest et sõiduaega ei saanud kulutada. Kunagi õhtul jõudsime koju ja ma tegin dushirekordi 7 minutit ja siis sõin ja siis 20 minuti pärast ootasin juba maja ees bussi, et linna sõita. Sain linnas piffidega kokku ja siis mõtlesime ja rääkisime veits ja siis läksime Bierhübelisse, mis on siin berni üks parimaid lokaale noh, meie koolikoori punkkontserdile. Kurat, midagi sellist poleks küll osanud oodata. Et kui mõelda nüüd kallile kodumaale eestile ja meie koolikoorile. Et me teeme üks kord aastas emadepäeva kontserdi, kus me arvatavasti enamusajast natuke mööda laulame, mille peale umbes 30 ema kes kohale on ilmunud pisaraid pühivad, sest KUIII ARMAS SEE OMETI ON ja siis laulab maria ühe ilusa laulu, mille peale 25 ema lausa nuuskama peavad ja siis laulab veel keegi mingi soolo umbes sellise näoga et ta teeb hirmust kohe püksi või siis lihstat sellise näoga et "mu ema nagunii ei tulnud ja mis ma neile teistele eitedele ikka laulan siin". Aga et siis mu selle aasta riigi koolikoor on hoopis selline, et esineb kolm korda berni ühes kuumimas lokaalis ja kontserdid on KÕIk väljaostetud ja mitte ainult vanemate ja meie kooli poolt vaid umbes amm..niisama kõigi. Ja kui nende dirigendid ütlevad, et peab välja nägema punk, siis lähvad kõik väljakasvanud soengutega poisid juuksurisse ja ajavad lihtsalt täiesti lambist nende kolme kontserdi jaoks punkari sonksid pähe. et no kõik olid täiesti pungid noh. Ja nad ei laula kõik täiesti ebamotiveeritud näoga mingit suvalist muusikat, vaid tuntud laule ja kõik teevad kaasa ja tagumsied read tegid hullupööra POGOt samal ajal noh!(see on see rokk ja punkkontserdite asi, et kõik hüppavad ja togivad üksteist üldiselt:D) ja siis solistid..AIIIII PAGAN. Kõik tegid lihtsalt nii hullult kaasa, et ma vaatasin suu lahti ja kui Sean laulis, siis lihtsalt kõik olid vait ja vaatasid sellise näoga et nad söövad ta kohe ära(piffid) ja poisid isegi olid sillas. ma ei tea, ma suutsin ainult aiiiii vana pagan mõelda. see oli lihtsalt super. AGA SIIS. AGA SIIS LÕPUS läks täiiiesti käest ära, sest et PINK FLOYDI THE WALL. Ma ei tea, see on nagunii maailma üks geniaalsemaid laule ja siis järsku laulis seda mu koolikoor ja mina ja Vali mingi enamvähem nutsime seal lava ees vist ja laulsime lihtsalt kaasa ja kõik laulsid ja see oli jumala võrratu omadega noh. Kui kontsert peale kahte tundi läbi sai, siis hakkas afterparty. Sisse sai veel hunnik tuttavaid, kellele kontserdile enam pileteid ei olnud jätkunud ja siis pidu jätkus. Me olime jumala üleskeritud omadega ja mingi niikui igast need popplaulud hakkasid, et noh see kus mees karjub DONT HOLD BACK, siis läks ikka täiesti seda teed, et keegi ei hoidnudki enam tagasi ja me langesime tantsupalavikku. Kella kolme ajal või nelja(ma ei tea, see öö keerati kellasid) läksime me hullu kambaga koju ja magama!
pühapäev oli jälle täiesti BAMBOOCHA päev. Ärkasin üles selle peale, et Mägie ja ALfred kutsusid jalutama. Vaatasin aknast välja ja sinine taevas ja mõtlesin et ikka lähen. Läksin õue ja õues oli 20 kraadi. Konkreetselt 20, siis ei osanud enam midagi teha, helistasin emale ja mingi poolnutsin telefoni õnnest. Lühikesed püksid jalga ja t-särk ja siis jalutama, päike jumala lõõmas ja kui me mingi tund aega jalutanud olime, siis läksime ühte kohvikusse ja seal oli päikese käes 26 kraadi. Selle uudise peale sõin ma seal õues istudes ühe maasikajäätise ära. Kohvik oli paaaksult inimesi täis ja taamal paistsid jungfrau ja eiger ja mönch ja eelmine päev olin ma just nende juures suusatanud ja nüüd istusin jäätisega õues. Tagasi jalutades nägime teepeal ühte abielupaari, kes olid Livia, ühe mu sõbranna, vanemad , bagu lõpuks välja tuli ja kohe teadsid mind nimepidi ja eestist ja et me ikka eelmine õhtu just Liviaga koos peol olime olnud ja see oli päris tore. AGa koju jõudes, ei suutnud ma veel tuppa minna ja siis läksin ronisin mäe otsa ühele aasale ja niisama kuulasin muusikat ja tshillisin seal umbes tunnikese. Siis helistasin MArtinale(ühele Bolligeni sõbrannale) ja kutsusin ta ka sinna ja siis ta tuli ja siis me läksime minu juurde ja olime veel seal natuke ja rääkisime juttu ja kiitsime meie koolikoori taevani ja rääkisime elu ilususest ja suvest õues ja hmmm.....nii hea oli. pärast sõime perega ÕUES õhtust. Fondüüd noh. Mäed vaatasid ka vastu. Mõtlesin, kas peksta peaga vastu seina õnnest või ei.
Esmaspäev läks sama jõuga edasi. Ilm oli ikka veel täiesti super. Hommiku koolis magasin maha ja lõunal läksime Jennyga Bundesplatzile sööma. Hunnik inimesi juba jooksis jälle purskkaevude all ja ega me ka ikka alla ei suutnud jääda. Ümberringi oli tegelt kõik täitsa nii nagu eelmisel suvel kui ma tulin, aga tegelt on ikka hunnik asju muutunud ja paremaks noh. Igatahes me lamasime bundesplatzil jumala märgadena ja väljas oli suveõhk ja siis me naersime ennast täiesti mõttetute tuvikakamisnaljade tõttu kuskile maa alla. Kunagi kui me kõike seda umbes 2 tundi teinud olime, siis kooli tagasi ja seal viupssups kõik kiirelt mööda ja siis koju. Kui ma olin busist maha tulnud ja jälle täiesti sinist taevast näinud ja mägesid kaugemal ja et kõik lilled meie aias kasvavad ja ma olen t-särgiga, siis mu sisemus ei pidanud enam vastu ja ma helistasin Mari-Liisile eestisse, sest enda sees seda enam hoida ei sanaud noh. mingi ÕNN OLI LIHTSALT! ma ei tea, sellist tunnet küll iga päev ette ei tule:D hea oli olla kohe. Siis ma läksingi üles dominici tuppa ja istusin pooleldi katusel ja kirjutasin oma eelmise blogi. ise omadega jumala õnnejunnis!
Kahjuks kuna see kõik oli nii ammu, siis ülejäänud nädalat ma enam eriti meenutada ei suuda. Ma tean, et ilm kiskus tagasi külmema poole natuke vist. Aga mitte eriti ka, sest et reedel ma millegipärast kooli ei jõudnud igatahes ja sain hoopis Kadiga kokku. Bundesterrassil. Käisime poodides ja ostsin endale tuuleka ja rääkisime niisama elust taga nagu alati ja siis näitasin talle kust ikka india või hiina või kurat teab mis toitu tuleb osta ja siis me sõime hiidkrevette taignas ja nuudleid ja rääkisime veel elust ja siis käisime edasi poodides. Oleks olnud patt selline kena päev veeta kooliseinte vahel. WE DON'T NEED NO (SWISS) EDUCATION! tja. õhtul läksin veel teatrisse Mägiega. Vaatasime My fair ladyt. Päris hea oli. pärast kõndisime mäest üles kodu poole, sest teater oli bolligenis ja jah, mul oli seljas seelik ja suvejalanõud ja sviiter ja siis poolikkäistega jakk ja see juure spolnud mul sugugi külm! Igatahes poole mäe peal nägin ma hunnikut inimesi, kes järsku hakkasid nime "laura" kisama, mis teadupärast on minu nimi ja siis ma ütlesin Mägiele "Ade" ja läksin istusin meie põhi suure kivi juurde ja veetsin natuke aega oma Bolligeni inimestega. Pärast voolasid kõik kodudesse ära ja ma jäin veel Damianiga õue ja siis rääkisime paar sõna ja vahetasime paar diipi lauset ja siis ma läksin lihtsalt parem koju ja hakkasin magama.
Laupäev 1.aprill oli juba jumala ära planeeritud. Kadil vaba korter. Keine Eltern, keine Geschwister. Ehk siis US5 reunion. Kella kuueks läksin ma sinna ja rääkisin Kadiga natuke juttu ja valmistasi kass Arturi koogi a la Suisse ja Kadi valmistas natuke raskema roa kanast ja nuudlitest ja siis mina nautisin Kadi kokakunsti ja ta ise ka ja kui kõhud täis siis tegime veel kipetkäpet ja jalutasime rongijaama. Kadi terve aja süüdistas mind jooksmises, aga ta pole lihtsalt harjunud sammutempoga, mis on natuke pikematel naistel kui peab 4 minutiga jõudma rongi peale. Igatahes me jõudsime tõesti väga napilt ühele rongile, mis meid Baselisse sõidutama pidi ja seal rongil ootas meid juba ees selline vahva noormees nagu Andreas. Andreasel polud just värskeim päev kuna ta oli juba niigi terve päeva kuskil mägedes lumelauaparki lammutanud. Niisiis oli ta enamus ajast silmad pool kinni aga Kadi rebis kotist oma Bio tarbed välja ja me lasime hea maitsta ja nii see aeg läks. Lõpuks olime me baselis ja kohtasime seal ühte sellist vahvat noormeest nagu Rolandit. Et hea küll, meie õhtu plaan oli järgmine: Janika meie kokkutulekule tulla EI SAA. Heakene küll, oleme siis neljakesi ja sõidame alguses baselisse ja siis edasi veel kuhugi ja kunagi öösel peame berni jõudma. Et noh, rongiliiklust ju eestis eriti nautida ei saa. AGA asjal oli juures üks suuuuuur AGA. AGA kaasosalised olime mina ja janika, kes me viisime läbi plaani "tee-hea-aprilli-nali-A". Ehk siis mina pidin kõik toimetama umbes kella 11ks Zürichisse, et Janika saaks kõigile seal karjuda APRILL APRILL ja ka kohal olla ja meie US5 kokkutulek oleks täielik mitte nagu kõik arvavad ilma Janikata. Niisiis pidin ma hakkama Baselis raskusi ületama.
Raskus 1) arvati, et me sõidame üüd berni tagasi
Raskus 2)ROLAND, kes tuli välja plaaniga sõita BRIGI
raskus 3)selle peale kui ma ütlesin, et ta on jobu, ja et ma tahan minna zürichisse, ütles ta umbes...AHAH ja ütles LÄHME IKKA BRIGI
Lõpuks läksime me hoopis poodi ja ostsime teemoona ja siis kui me tagasi bahnhofi läksime, siis me jõudsime mingi ime läbi siiski Zürichi rongile. Janika teate järgi pidi ta olema Zürichis 20 minutit enne meid, mis oleks olnud ideaalne. Kui me zürichis kohal olime, tuli
raskus 4)plaan:TRIPIME EDASI!!
raskus5)janika eksis ajaga ja ei olnud veel Zürichis
Hea küll, me siis suundusime mööda jõeäärt edasi ja otsisime kohta, kus aega veeta kuni järgmine rong berni sõidab. Vahepeal kohtasime politseid. Kohtumine oli üdini sõbralik ja me rääkisime natuke Antifa Spaziergangist(kõik anti fašistid ja fašistid peksavad üksteist segi) ja siis läksime edasi. Mina olin hull ärikas, rääkisin pidevalt telefoniga.
raskus 6) kadi tundis muret, miks ma kogu aeg telefoniga räägin
Libekeel Laura ületas raskuse öeldes, et "eestis on praegu üks pidu kuhu Kadri ja Mari-Liis lähevad, aga nad ei tea kus see maja asub, sest nad pole seal kunagi käinud, küll aga mina olen seal käinud ja pean neid juhendama".
Siis oli mõneks ajaks rahu majas. Järsku tõstin ma käe ja lehvitasin.
raskus7) "laura mis sul viga on?" kõlas kadi küsimus
ma tunnistasin,e t see võis tõesti natuke veider välja näha. Siis hakkasid kõik mu üle naerma. Mina ka naersin, ei suutnud enam õnne kinni hoida, et janika nii geniaalne plaan korda on läinud ja siis järsku JÄRSKU SEISISKI TA SEAL! meie mingil väiksel paadi sillal kuskil jõe ääres seisis täielik kogus US5-i ja Janika sai öelda APRILL ja mingi mina olin selle kõige üle eriti õnnelik. Hoho. nii armas. Kell 12 sõitsime tagasi Berni ja kella 1 ajal hakkasime siis kadi juurde jalutama. Kuskil silla peal ütles üks vana mees mulle ja Rolile midagi sügavat armastusest ja siis meläksime edasi ja lõpetasime kadi juures, kus me kass arturi kooki a la suisse sõime ja jutustasime ja kunagi kella 4 ajal Kreisiraadiot vaatama hakkasime. Oli naljakas küll ja oli armas ka:D KREISIRAADIO! Siis millalgi vajusid kõik mingitesse nurkadesse ära ja hakkas toimuma magamine. Seda sai umbes kaks tunnikest teha, sest hommikul vara tõmbas Andreas juba uttu, et austriasse sõita ja Kadi ajas meid kõiki majast välja.
Niisiis hakkas siin olemise ajast üks parimaid pühapäevasid. Kadi läks oma kokkusaamisele ja me jansa ja roliga Migrosesse kell 10 hommikul või varem ja ostsime endale hommikusöögi, mille sisse kuuulusid ka maasikad ja maasikajogurt. Kui asjad ostetud siis läksime MArzilisse, ehk meie põhi suve chillimiskohta ja istusime jõeäärde, võtsime joped ära ja sõime oma asju ja tundsime suve ja rääkisime juttu ja vaatasime kuidas jõgi on sinine ja voolab minema ja rääkisime kui ilusad kõrged sillad bernis on ja siis veel kuulasime natuke mussi ka. Umbes kella poole kahe ajal tulid pilves ja siis veel jalutasime veits mööda jõge ja pildistasime ka vahepeal Role erinevate lillede ja sillaga ja siis ronisimeüles berni kesklinna ja läksime Starbucksi kust Janika käskis Rolil varastada ühe tassi, mida rol ka tegi ja pärast andis janika veel selle talle ka. Siis läksime bahnhofi ja järsku hakkas mul jube kiire,e t minna kokku saama Mägiega, et minna Zentrum Paul Kleesse ehk sisustada enda pühaäeva ka õrnalt kunstiga. ÕNNEKS tuli niikui me bahnhofist välja astusime juba buss!! MINU BUSS! peale kahte peatust selgus, et ma sõidan valesse suunda ja kell oli juba 3, ehk siis kell 3 pidingi ma mägiega kokku saama. õrnad roppused. Siis tuli välja et mu telefoni aku on tühi ja ma ei saa enam üldse sisse lülitada ja siis tulid TUGEVAD roppused. igatahes lõpuks jõudsin ma umbes 20 minutilise hilinemisega kohale ja sain näitust hakata vaatama. Paul Klee(shveitslaste oma hull geenius eksole) oli mu meelest suhteliselt nõme. Mingi kunstiteema jälle, et kriipsujukud ja erinevad ristkülikud ja siis pildi nimi "loomaaed" ja siis kõik mingi "oioi, niii sügav annab ikka olla", "mmm...saaks ma lihtsurelik aru mida ta sellega öelda tahab..GENIAALNE!!!" ja selline teema. Õnneks olid nad ülesriputanud ka Klee rivaali Max Beckmanni näituse ja siis oli minu kord öelda "oioi, nii sügav annab ikka olla" ja et "huvitav, huvitav" jne. Ei, see max beckmann oli tõesti hea, mulle meeldis väga hästi! kohe ootamatult hästi!
ja umbes nii jõudiski mu nädal lõpuni ja Bamboocha vist jätkub.
geile Sachen, geile Sachen!!