2300 MEETRIT JA LUMI PEOPESAS ON KOHASEM PEALKIRI NÜÜD

Ehk siis eelmine pühapäev käisime Vahetusvanemate ja Mario pärisvanematega Brienzer Rothorni otsas ilu ja lund ja elu vaatamas. Hommikul pidi ennast jumalast vara üles ajama ja ma polnud tänu janikale ju üldse maganud ka, siis hakkas veel natuke kiire ka ja igatahes panime me täie pasaga bérni rongile ja siis edasi interlakeni rongile ja siis edasi brienzi rongile ja siis edasi rongile, mis meid mäe otsa viis. Viimane rong oli kõige kenam ja jumala haigelt vana ja lahtine. Auru abil sõitis. Peale iga tunneli läbimist olid kõrvad lukus ja pdev TUUUUUUUUUUT kõrvas ja nägu jumala tahma täis. Siis rong pani täie pasaga üles suunda eksole. Järsku kadusid kõik puud ära ja hakkasid ilmuma esimesed lume hunnikukesed. Rongisõit oli pikk, aga mul oli niilõbus ja hea ja ilus vaadata. ALfredil oli silmnähatavalt igav. Siis ta ei pidanud enam vastu ja hakkas mind mõnitama. See oli tegelikult jumala lõbus...aga no palun, ma vaimustun koskedest ja sellest,e t ma olen nii kõrgel, et puid enam ei kasva ja oktobris on maas lumi, samal ajal kui šveitslased on JÄÄKATTEGA JÄRVEST sillas(in die Brücke). IIIKS, mu meelest eksole. Siis me veetsimegi ülejäänud sõidu üksteist mõnitades. Jõudsime üles välja ja lume hunnik vaatas vastu ja ma ei pidanud enam pingele vastu ja hüppasin sinna sisse ja olin nii õnnelik ja siis nägin igal pool ümbes valgeid mäetippe ja päikest ja täiesti sinist taevast ja veel lund ja veel ühte tõstuki lõpppunkti ja suusarestorani ja ma mõtlesin kas hakata nutma kohe või kahe minuti pärast. Emotsioone oli mu sees jumala küllastunud kogustes ja siis saatsin hoopis katjuushale sõnumi.Ahjaa, veel enne seda helistas Mario mingil valelt numbrilt ja ma ei saanud aru, kes see on ja levi oli sitt ja siis ma kisasin ja kuulsin kuidagi katkendlikult kahte sõna...'poulimouli', siis oli selge pilt. Kahjuks ma ei suutnud temaga eriti mingit vestlust arendada, sest assamallas on ka parem levi kui 2300 meetri kõrgusel mäetipus ja igal pool oli lumi noh. Me veetsime seal oma head 1,5 tundi vähemalt, sest ma pidin kõike kogu aeg vaatama ja uurima ja imetlema ja lumesõda mängima. SÕime tobleronet ka ja muud šokolaadi ja siis sõitsime rongiga poolele teele alla tagasi ja valisime matkaraja ja asusime allalinna kõndima. 2 tunniga olid mu jalad TÄIESTI kaputt ja kõik kohad valutasid jasiiamaani jalad värisevad puhtsast mõttest sellele. Tegelikult oleks ma pidanud JUMALA tist lugu kirjutama hoopis oma väga võrratust PAO laagrist, aga ma olen jumala väsinud ja magamata ja mu lemmik brotha from anotha motha tuli koju reisilt ja ega ta ju iga päev koju tule Norrast ja Pariisist.

Head ööd ja PAO blog homme!