TÄIE PASAGA XOOOOOOOOOO.....
Nied!

Tõmbasin praegu oma pealkirjaga kõiki eesti ja jaapani keele oskajaid tillist. Ma täieaga üritan täna Pao blogiga lõpule saada, aga ma pean tunnistama, et viimasel ajal peale vaheaega noh, on nii kuradi kiire, et ei teagi.

ÕU ROL!!PALJU ÕNNE!!

Esmaspäeval 10.10
ärkasin ma hommikul üles ja nägin kahte sms-i ja need olid Jennylt ja Lukaselt ja see tegi juba tuju heaks ja kogu mu ebahea tuju teemal 'palju loenguid ja kahtlased taskulambid kaasa võtmiseks järgneval nädalal' kadus. Igatahes tegin ma kõik häästi kiiresti valmis ja olin peaaegu valmis minema bussi peale, aga siis....jäin ma sellest maha. Siis ma ütlesin "HANAKSO, LAURA! KÕIK SAAB VEEL KORDA!"(hanakso tegelt ei öelnud, sest seda sõna ma siis veel ei tundnud). Igatahes ootasin ma siis järgmist bussi ja mõtlesin kui pagana kiirtsi ma pean ikka bahnhofist poodi jooksma, et endale vatti ja kooki ja pikniku sööki kaasa osta ja siis veel passipildid automaadis teha. Läksin bussile eks ja siis jõudsin Bolligen Bahnhofi ja kuna rong pidi 5 minuti pärast tulema, siis otsustasin passipildid hoopis seal ära teha. Muidu oli jumala hästi kõik, aga see oli veits sitt, et ma jäin tänu sellele...rongist maha eksole! Ja siis ma olin jumala üleerutunud, et ma jään Bern-Freibourg rongist ka maha ja PAOst ilma ja et mind saadetakse koju ja äkki ma peaks takso võtma ja elu käis juba silme eest läbi.(Nagu te aru saate siis ma teen jumala lühikokkuvõtet PAOst eksole). Igatahes, kui nüüd täie pasaga asjani jõuda, siis oli nii, et Bern Bahnhofis kohtusin Jenny ja Janikaga ja istusime ilusti Freibourgi rongile ja see hakkas sõitma ja sellest ajast peale mu kõhulihased enam eriti rahu ei saanud. 30 minutikest sõitu ja kohal ja kõik kohad vahetusõpilasi täis ja eestlased!! Freiburgist pidime veel Broci sõitma bussiga. Õnneks istusid minu ja Janika ees bussis Rol ja Andreas-Mattias, kes on reeturlik vhetusvenelane, sest pole kellegagi meist siin oldud aja jooksul suhelnud ja eesti keel on tal üldse alakasutuslik olnud. VÕi siis vastupidi, sest ometi...vahetevahel tema õdede vahel toimuvad sõnelused, ja tema isa vabrik põles maha ja kõik läks mokka.Piisaut mehed, aga oleks te ka üle kahe kuu siin elanud, hakkaks te ka avastama eesti keele tagamaid ja kauneimaid külgi. Muide, hakkaks te ka arvatavatsi avastama, et on kahte sorti lehmakellasid...muheda ja heliseva kõlaga. Õnneks möödus hunnik lehmi ka meie bussiaknast nii et me saime neid edukalt studierieda. Kohale jõudmisest nii palju, et kna alkoholi meil kaasas olla ei tohtinud, siis teeseldi, et kontrollitakse meie kotte. Ma ei talu ei teesklusi ega kontrolle, nii et karjusin neile kohe vastu, et mul pole mingit alkoholi ja mu koti avamine on üldse forbidden. Nad olid suht 'tshilli ometi, mu tshilli' näoga ja rahu tuli koju. Toad olid normullid või no head ja siis oli esimene üritus, kus tutvustati meile meie gruppe ja laagrikava. Laural kõht kõigest kõveras. KÕIK oli naljakas. KUNI tuli ARMAGEDDON...'mm..meil on ainult üks dušš 80 inimese peale, me riputame ajad varsti ülesse'. PIISAUT OLI KADUNUD! Laura ei naernud ja läks vaikides oma gruppi ja kui oli ülesanne kirjutada, mida me laagrilt ootame ei pidanud mu ebasõbralik ja ebatolerantne ja dušisõbralik meel vatsu ja ma kirjutasin 'ich will oft warme Dusche nehmen'(tahan tihti sooja duši võtta, oleks otsetõlge). HEI SOORI MAAN, ABER DAS GEHT WIRKLICH NICHT. Ma ei saanud teemast loomulikult õhtu otsa üle. Õhtuga oli veel selline lugu, et tegime eestlastega oma maast presentatsiooni(muide, arvake kas lätlased visati pool-venelastega ühte patta ja me saime eraldi?!TŠJEVOOOO?!). Meie presentatsioon oli nagu arvata on tehtud etwa 2 minutit enne lavale astmusist. Rambivalgus tegi meid naljakaks ja eetsi ÕÕÕÕ, Eesti suur lipp, Roli vene keelsed roppused (ole vait, oleks nad veel teadnud mida Kadi eesti keeles ütles. HEI SOORI MAAN, aga see oli juba räme,sisemus naerust rappus kohe:D), Kaarli jumala mööda jaapani keel tundus inimestele meeldivat. Pärast nägime veel teiste presentatsioone... Tailased näitasid, et nende naised näevad sageli välja nagu mehed ja jaapani omadest ei saanud mitte mehesuguelunditki rohkem aru kui et nende naer on ...koomiline ja Tshiili Danny riik on...piklik. Õhtu tähtsündmus...saime Shrekiga tuttavaks. Aa, heaks naljaks võib pidada ka seda, kuidas umbes 5 USA piffi lavale ronisid kõik kergelt PEHMEMAD või siis paksusele kalduvad ja siis karjusid 'PEOPLE FROM THE USA ARE NOT FAT!!!!!!"

Teisipäeva varahommikul kell 4.30 läksime mina ja Janika seda ühte Duši vaatama. Väike tillitõmme YFUkatelt, sest ainus asi, mida seal üks oli, oli suur duširuum. Muidu veel erandatult kolm ja siis üks, kus asetses veel 6 või 8 duši. HEI SOORI MAAN, miks vesi külm oli??!! Jäi kogu reisiks küsimuseks. Pestult tagasi magama ja uus aufstehen um 7.38. Esimene see pagana korralik grupikoosolek. Mu grupp oli mõnus, sest mul oli Andreas-Mattias ja Jenny ja Isa ja Sayako ja Ramon grupijuhiks, kes Kaarli arvamuse kohaselt on padugei ja mina sellega nõustunud siiamaani pole. Pealelõunal saime esimest workshopi tunda. Läksime haigestunud Kadi ja Janikaga šokolaadivabrikusse. Panime paksult riidesse, sest väljas oli külm, aga siis tuli välja et hoopis soe(piffid,ilus ilm tuli rootsist tagasi). Igatahes lõhnas terve šokolaadi küla seal šokolaadi järgi ja me läksime vabrikusse sisse ja nägime ühte filmi. Ma kahtlen, et filmi originaal režissöör(unustasin gramatika ära!?) suri poole filmi pealt ära, sest jumala normaalselt alanud filmis hakkas järsku maal rääkima ja siis sai üks pois täie pasaga järsku naistemehest suhtemeheks(hei, öörks, mees:D!) ja siis sai film lihtsalt läbi. blabla. Jõudsime degusteerimisossa. Oi pael, me saime nii palju erinevaid šokoaade ja pralineesid süüa kui tahtsime. Siis sõime arvatavasti mingi 6 kilo kolme peale ja niiii paha oli olla. Aga see oli täie pasaga hea ja kõht on tühi.
Meie vabast õhtust kujunes see välja, et terve YFU camp läks tõrvikumatkale hilja õhtul (peale Kaarli kui ma ei eksi, sest ta on lihtsalt peast põrunud). Tõrvikumatk oli veits külm, aga ilus ja ajas koduMAA igatsust hinge sisse, sest me lasime Janikaga erinevaid eesti keelseid laule laulda
(kuhugi on kadunud usk ja unustus. SInu kaunid hääled, raagus sõnad suul). Kui asi lõpuks liiga nukraks ära läks, siis lasime Isa ja Giftyga niisama 'lean on me and I'll be your friend'-i ja asi kiskus naljakaks tagasi.
Muide, peale laulupeo pole küll elu sees varem sellistpatriootsust tundnud vist. Gifty ja Jerry laulsid Ghana hümni ja Gifty pühkis pisarat!

Ma pean nüüd minema sööki rebima ja mu jutt tleb nii pikalt ja ongi parem kui saate natuke väiksemate osadena sest muidu väsite ju pääris ära: )! TSHAU!