LOOK AT THE STARS, LOOK HOW THEY SHINE FOR YOU!

Ehk siis jätkub Laura elu pealkirjaga "elu nagu hernes".
Eelmine nädal koolis oli nagu nädal koolis ikka kui mitte arvestada, et meil polnud enam kontrolltöid ja kõik said täiesti vabalt võtta kuna hinded olid juba väljas. Ajalooõpetaja kutsus mu peale tundi kõrvale ja ütles, et ta pani mulle"Kunstliku hinde"...NELJA. Ise oli eriti muhed anäoga ja rahul, et ta mulle sellise heateo teeb. Ma ei hakanud siis selle peale ütlema ka, et mul sügavalt pohlad on, mis hinde ta mulle paneb, sest hinded ei loe mulle nagu nii midagi ja tänasin viisakalt ja üritasin silmi võimalikult õnnest särama panna.

reedel igatahes oli selline värk, et ma sitsin luzerni Juha juurde tema kutse peale. Jõudsin siis millalgi kohale ja sain Juhaga kokku ja siis läksime tema juurde. Luzern polegi mingi väike ilus linnake nagu ma arvasin. Päris suur on kohe. Ja juha elab korteris ja seal ümber on veel teisi kortermaju...see oli mulle juba harjumatu vaatepilt. Või no Kadi elab ju ka korteris, aga kadi korter on ikkagi maja rohkem, aga Juha korteril polnud mitut korrust. Ühekordne korter noh! Täitsa harjumatu. Aga polnud üldse paha. Juha kunstvennaga sain ka siis kohtuda ja pärast veel kunstõega. Alguses vaatasime niisama telekat ja kuulasime tema venna hiphoppi ja rääkisime juttu ja siis veel mängis Juha kitarri. See polnud üldse paha noh ja seda polnud küll ammu kuulnud. Peale selle sain ma tema kohta huvitava fakti teada, et ta oli eelmine aasta soome jäähoki rahvuskoondises ja et tal oli 9 korda nädalas trenn , ehk siis ka hommikuti ja et soomes saab hindeid kuni 10ni(mis on ju eriti värd mu meelest) ja et talle meeldib ta kool ja seal saab valida aineid ja ise palju mõelda ja terve selle aja peksin ma käega vastu laupa ja mõtlesin oma eesti tuupurite koolile ja sellele, kuidas see põhineb mõttel "ÕPI KODUS KÕIK PÄHE, SIIS EI PEA PALJU MÕTLEMA JA SAAB RUTTU VIIE" või siis meie kooli teine põhitõde "LAKU RUTTU MÕNE ÕPETAJA TALDU, SIIS SAAB RUTTU VIIE JA OLED TARK LAPS VALMIS". Ühesõnaga terve aja mõtlesin kui tore ikka tagasi on minna. Kui kell sai rohkem, siis läksime bussiga mingisse peokohta. Juha õde rääkis bussis huvitavaid lugusid Läti Karlisest, kellega ta on kohtunud ja kes on tema meelest väga ....omapärane. Loomulikult ütles Juha kõrvalt terve aja, et tegelt on ta väga hea ja tore. Haha. Neile, kes Juhaga pole kohtunud...Juha ei ütle KUNAGI kellegi kohta halvatsi ja näeb kõigis midagi head ja keegi pole paha ega nõme ega imelik (välja arvatud shveitsi piffid). Lõpuks vahetasime me bussi ja läksime Juha õest lahku ja istusime teise bussi otsa ja sõitsime sinna kohta, kus me saime Juha sõpradega kokku. Juha sõbrad on selline materjal, et juba viie minuti kauguselt on kuulda, et nüüd nad vist tulevad ja kui nad kohal on, siis suudad sa ainult käega vatsu laupa lüüa. Ja mitte ainult ühe korra. Ma hakkasin juba esimesel minutil naerma ja ei jätnud kuni lahkumiseni järgi. Aga nad olid jumala sõbralikud ja HEAD ja aitasid meid tasuta peole sisse ja rääkisid palju juttu.Pealegi olid nad terve aja väga hooooos. Pluss õnneks oli Juha siinse parima sõbra üks lemmiklugusid samuti Prince'i kiss, nagu minulgi ja siis sai ikka hullult tantsuvihtuda eksole. Aga jah, Juhal on ka vist nagu Rolilgi selle asjaga jumala jopanud, et ta on siit ikka oma inimesed üles leidnud. Mingi hunnik boheeme, kes õnneks ei näe välja nagu boheemid, aga käituvad küll.(mul on hirm boheemliku välimuse ees, arvestades eesti stiili boheemlusest..."kuhu ma selle haaknõela panen"). Samas aga rõõmustavad neid lihtsad asjad...nagu neljaks kokkukäivad vanakooli prillid, või kindad millel käib labakuosa ära või hambaklambrid või ükskõik mis. Kahjuks kella 1 ajal juhtus see asi, et ma olin öelnud, et ööseks ma Luzerni ei jää ja pidin uttu berni poole tõmbama. Ja korraliku vahetusõpilasena ma seda muidugi tegingi! Ja jõudsin ilusti berni liiga vara kohale oma moonlineri(ööbussi) jaoks ja pidin ootama rongijaamas, sest väljas oli liiga külm ja mingi mees, kes tahtis muga taksot võtta, mis mu seest õõnsaks ehmatas. Lugesin oma "Nana" läbi ja siis kui see läbi oli kõlgutasin jalgu ja mõtlesin omasid mõtteid. Need olid nii huvitavad, et mul ei hakanudki igav!
Laupäeval polnud muidugi mingit magamist. Pidin oma schneeschuesid laenutama minema oma projektwocheks. Need on need suured plaadid mis käivad saabaste külge jala alla, et inimene läbi lume ei vajuks. ja pärast käisin Alfredi tööjuures esimest korda ja sain teada, mida ta siis tegelt teeb. Tuleb välja et teebki masinaid. Ma mõtlesin, et see on ikkagi mingi nali, et inimesed neid teevad, aga nüüd nägin kõik ise ära ja selle peale vajus karp lahti ikka küll! Aga siis õhtul hakkasin mina, erinevalt Kadist pidurit rebima. Käisime Trudy juures söömas ja sain korra Anjaga kokku ja siis tulin koju, et varsti peole minna, aga põhjused "huvitav jutt kadriga msnis", "Raha jaanuaris mul pole", "pühapäeval mäele" ja "pidu saab ju koguaeg" naelutasid mu hoopis koju. Kuigi Ma pean ütlema, et vahetusvenelase rõõm on ikka vahetusvenelase rõõm ja kui Laila mulle smsi saatis ja küsis kas ma olen juba kohal ja et saame kokku, siis võttis ikka naeru suule küll, sest me ei pidanud isegi koos minema vaid ta oma sõpradega ja ma Anjaga, aga juhhuu!
JA SIIIIIIISSSSS esmaspäeval hakkas pihta mu PROJEKTWOCHE!!!!!!
AIAIAIAI! Nüüd olen ma küll ikka igast imelikke asju ära teinud! Minu prjoektwoche idee on siis selles, et piinata ennast suusad kaenlas mäest üles ronides. Minu grupp koosneb 12 inimesest kellest 2 on piffid ja ainult 1 suusataja. Või no grupijuhid on ka 3 tüki suusatajad, AGA neil on kõigil Tourenskid, ehk siis need spetsiaalsete klabritega ja nad saavad alla karva panna ja siis nende suuskade otsas mäest üles ronida, mina aga ronin tavaliste saabaste ja schneeschuede otsas üles ja suusad ja suusasaapad ripuvad seljakoti küljes.
IGASTAHES võtsin ma esmaspäeva hommikul kell 8 oma haigelt raske seljakoti koos mu lõunasöögi, 2 liitri joogi, sokolaadi, lisariiete, kiivri, suuskade, suusasaabastega selga ja kätte oma suusakepid ja schneeschued ja täis "laksame käega vastu laupa"tuju asusin teele bussipeatusesse, mis tundus seekord kaugemal kui tavaliselt(muidu on see mu maja ees nagu). Ja kunagi kui ma bahnhofi jõudsin, olin ma igatahes juba surmväsinud. Pealegi oli ilm pilvine ja udune. Aga siis olid kõik seal ja lumelaudadega mudugi ja mingi tuli tuju ikka tagasi ja läksime siis rongi peale ja sõitsime natuke seal. Kui kohal olime ühes muus kohas, siis istusime kõik kollasesse kastiautosse ja hakkasime kuskile mäkke sõitma ise ka ei eta kuhu ja naine roolis ikka ja siis tegi kurve ja nalju ja üles alla ja siis tuli ikka tuju juba päris peale! Lõpuks parkisime auto kuskile ei tea kuhu ja ronisime kastiautost välja. Hakkasime varustust valmis panema ja tuli välja, et mul on umbes 4 korda liiga palju riideid seljas. Või 5 või kurat teab kui palju. Igatahes ma lõpetasin nii et olid pusa ja jope ilma voodrita seljas. Lõpuks hakkasime siis pihta oma vallatu reisiga. Meie põhi grupijuht aina ütles, et ega üle 3,5 tunni ei lähe üleskõndimsiega. Ahjaa, neile kes ei tea, siis asja point oligi selles, et kõnnime mingeid tundmatuid teid üles, all umbes 3 meetrit lund, tapame oma seljad ja sõidame 30 minutit alla paksus ilma ühegi jäljeta lumes. Igatahes, peale 15 minutit kõndimist olin ma VÄSINUD. tegime siis väikse pausi ka. Pausi ajal võtsin ma jope ära ja jäin ainult pusaga ja panin 4 korda rohkem päikese kreemi peale, sest Portugali päike oli Shveitsi tulnud. Meie põhigrupijuht ütles, et nüüd tulevad järsud tõusud, aga tunni aja pärast teeme lõuna. Heakene küll, hakkasime siis ronima. Ronisime metsa sisse, seal ju päikest eriti polnud, nii et siis polnud nii palav, aga kuradi tõusud olid nii kirved, et mul tuli jumala surmväsimuse maik kurku ikka. Metsa lõpus teatas onu, et nüüd on veel 20 minutit söögikohani ja kõik olid selle üle õnnelikud. Kõht oli juba tühi ka. Selleks ajaks olime me juba tunni üles kõndinud. ja siis saigi mets lõõu ja hakkas põhi osa peale. Ma olen ju enne ka offi sõitnud, aga sellist kogemust pole küll elusees olnud. Taevas oli täiesti sinine, mitte ühtegi pilve, päike küttis nii mis hull, ümber polnud MITTE ÜHTEGI tõstukit, mitte ühtegi maja, mitte ühtegi JÄLGE isegi! Vahepeal oli ainultnäha alpihüttide katuseid mis olid liiga madalad, et tervenisti lume alt välja paista ja niikuinii kasutusel ainult suviti. Olimegi ainult meie 15 inimest, kõigil suusad ja lauad kottide küljes ja surmväsimus peal, aga see oli ILUS, see oli haigelt ILUS. Vastu vaatasid igast küljest mäetipud ja lumi sillerdas. ja ainus hääl oli kellegi hingeldamine ja see kuidas scnheeschuede all olevad ogad vastu lund kriipisid. Aa, ja siis muidugi vahelduva eduga meie naer kui kellegi schneeschued oma eesmärki ära ei tabanud ja kui keegi ikkagi ühejalaga tervenisti lumme vajus. Ja siis ütles onu, et veel 10 minutit...see oli umbes siis, kui me metsa äärest 40 minutit tulnud olime. Ja siis umbes 10 minuti pärast oli veel 1o minutit ja siis varsti oli millegi pärast ikka veel 10 minutit. Jaks oli ikka jumala otsas. Olenemata sellest, et mul oli seljas ainult mu pusa, oli see ka läbimärg ja õlad valutasid koti raskusest ja pea TUKSUS nii mis hull. PALAV oli ja jalad olid KRAMPIS. Mõtlesin, et hea küll asi on selles, et ma olen naissugu ja treenimata ja mu varustus mu kotil on palju raskem kui teiste varustus nende kottidel, aga siis ütles Schmocker kõva häälega SCHEISSE ja laskis kotil maha kukkuda ja Ivo lubas kohe alla sõita ja Luca tahtis seal samas sööma hakata. Siis tuli naer jälle peale! Ja hea tunne oli teada ka, et ma polegi vist ainus kes surm väsinud on ja ei suuda isegi suusaprille enam ees hoida, sest need on ka liiga palavad. Lasime natuke endast viha välja ja sõimasime 10 minuti teooriat ja seda et kõht on tühi ja et päike on portugalist kohale tulnud. Lõpuks saime jälle edasi minema hakatud ja siis öeldi veel ühe korra 10 minutit ja siis ma enam kella ei vaadanud, aga varsti me tõesti kohal olime mingi Alpi maja juures mis oli ka polest saati lume sees, aga omas midagi väikse terassi sarnast kuhu alla me saime minna, et päike enam ei paistaks meie peale. Viskasin kõik asjad jumala savilt seljast ära ja võtsin kõik üleliigsed riided ära ja siis hakkasime sööma ja nii. Mingi 10 minutiga läks väsimus meelest maha...ja osad poisid hakkasid verandale lumepalle viskama. Siis 10 minuti pärast läks see ka meelest ära...kuni need samad poisid seisid nii ideaalses kohas, et Lucasse tuli tagasi "väike Luca-Napoleon" ja ta tegi geniaalse sõja plaani ja hakkas vaikselt lumepalle vorpima ja neid toolile asetama ja kõigile varustust jagas endal silmad jumala põlemas. Siis said teised kutid ka hoo sisse ja hull sosistamine käis. Siis ehitasid nad endale jopedest katte veranda ääre ette ja lõpuks karjusid "NÜÜD" ja pistsid oma pead ja käed jopede vahelt välja ja tegid küll sellise rünnaku, et Napoleon oleks nii geniaalse rünnakuga pool maailma ära vallutanud. See tegi neid küll tohutult õnnelikeks ja siis kui pallid otsas pugesid nad oma jopede vahele tagasi ja olid jumala rahul endaga. Pärast sõime mingi tohutu koguse sokolaadi ja magusaid asju ära ja lõpuks pidime tagasi varustuse selga panema ja edasi minema. Aga nüüd läksime ainult tunnikese või natuke rohkem ja hästi aeglaselt, aga vähemate pausidega. Räme raske oli ikka ja kuum oli ka, aga tippu oli vähemalt hea näha! Kohale jõudes siis panin suusasaapad jalga ja monteerisime schneeschued ja kõik asjad koti külge ja suusad lahti ja hakkasime alla minema. Ega ma olen aus tüdruk ja ei hakka üldse sellist muljet jätma, et mu jalge all hull puuder oleks olnud. Aga ma arvan et ega see vale läbi ei läheks ka kui ma olen rääkinud kuidas 4 tundi oli portugali päike paistnud. Igastahes oli lume ülemine kiht kõva ja pöörata polnud eriti kerge, kuigi kui hoog oli sees, siis läks hästi. Aga see puuder polnud isegi nii oluline. Palju lahedam oli kaugel ees näha mingeid laudureid alla minemas ja kaugel järel neid ka tulemas. Ja jälgesid tõesti polnud!! Aga siis olid igast kivimürakad ja kaljukesed ja esimest korda elus olin ma nii väsinud, et ma isegi ei jaksanud hirmu tunda ja hüppasin sealt alla kust juhtus ja rada läks ja see oli hea!! Lõpuks jäime pidama ja onu ütles, et nüüd tuleb karm lõik...järsk ja kõik peavad kahe kaupa minema, sest üksi on ohtlik, aga rohkem ka ei tohi, sest et ku laviin lahti läheb siis saavad teised ülevalt hoiatada ja kui alla jääb, siis jääb ainult 2. Laviinioht oli 50:50, nii et keskmine, sest lund oli päris palju ja päikest veel rohkem. Õnneks otsustas Janika just täpselt sel hetkel kui ma oli siis sealt järsult kohalt tegemas pööret alla suunas mulle sõnumi ju saata. Isegi närv sees ja mägi järsk nagu ei eta mis ja mingi laviin ka enamvähem kaela kukkumas ja rinnataskus hakkas vibreerima ja häält tegema. Poleks mul keppe käes olnud oleks ma jumala eest endale käega vastu laupa peksma jäänudki! Aga ma elasin selle koha üle ja kogu sõidu peale paar käna ikka panin, aga midagi revolutsioonilist seekord korda ei õnnestunud saata...nii et mariliis naerda ei saa minu osavate kukkumiste üle(suusad niisama paraleelselt ootamas hüpekal). Kunagi poole kuuest jõudsin ma igatahes tagais koju ja väsimus oli küll nii suur, et hingemattev, aga et ikka näidata, et ma olen tough ja värki, siis ma ütlen, et KELLA POOLE KAHEKSAKS LÄKSIN MINA TRENNI!!
Täna teisipäeval saime jälle hommikul bahnhofis kokku, aga läksime hoopis kaljuronimist harjutama ühte sisehalli. millegipärast arvasin ma et kaljuronimise sisehall näeb välja nii, et seal on üks kaljuronimise sein ja roni siis. ja siis ma veel arvasin et kaljuronimine on kindlasti nõme ja see vajab kindlasti palju jõudu kätes, mida mul ju pole. AGA EI! Kaljuronimine on lahe! Panime endale kõik need nöörid külge ja sussid jalga ja õppisime paar sõlme ja hakkasime siis ronimisseinu vallutama. Loomulikult olin ma täna ainus tüdruk, sest Rhiana käsi on puitus. ALguses Damian näitas mulle natuke kuidas asjad käivad, aga kuna ta on selles värgis hea, siis ta pidi rasketle seinadele edasi minema ja siis ma olin Kaspariga hoopis. Kaspar on ka üks mu Bolligenist pärinev paraleelklassivend, kellega ma enne ei suhelnud üldse, aga nüüd tuli välja, et ta on lihtsalt NII ARMAS. Ta on selline pisike ja kõik muidugi naeravad selle üle, et ta nii pisike on ja siis selline kuidagi hästi korralik ja hoolas või ma ei tea. Hea jutukaaslane igatahes ka:) Ja siis me seal ronisime ja mulle hullult meeldis. Ma poleks elu sees arvanud et mulle meeldib see, aga mulle meeldis rippuda kuskil 15 meetri kõrgusel mingite värviliste jublakate otsas ja alla vaadata ja inimesed olid pisikesed! Paar korda kukkusin ikka seina küljest lahti ka, aga õnneks oli mu paariline ju hoolas Spar, nii et nöörid pidasid vastu ja oli lahe, kuigi kõhualt võttis vahepeal külmaks küll. Kaljuronimisel on see värk, et selle alumise inimese vastutusel on su seisukord,sest tema peab nööre pinges hoidma ja kui ma kukun siis kohe ruttu pingutama ja asjast kinni saama, sest ega maas mingeid kindlustusi pole, lihtsalt põrand. Aga see oli vinge. peale lõunasööki saime veel teooriatunni laviinide kohapealt ja vaatasime suusa ja kaljuronimis videot. Ja siis ronisime veel natuke. Väsimus oli peal ja hoolsus kadus ära ja siis ronisin ja siis just hakkasin ära väsima ja siis vaatasin et KURAT, midagi on valesti ja siis avastasin et olin kõik nööride kinnituskohad valesti kinnitanud ja siis lõi ikka jalad väga nõrgaks. Õnneks olin ma ainult umbes 3-4 meetri kõrgusel, aga alla ronimine on jumala võimatu...alla muidu lastakse selle alloleva inimes epoolt, aga ma olin nöörid niimoodi kinnituskohtadesse pannud, et pidin alla ronima ja siis pani Damian HULLU printsi teema maha. Kutt ronis ilma ÜHEGI nöörita ja ilma kindlustuseta mulle järele ja tegi kõik kinnituskohad lahti ja siis kinnitas alt uuesti õieti ja siis ronis alla tagasi. Ei jäänud küll päris hea mulje või!!
IGASTAHES, väärib veel mainimist et ma olen õnnelik, et homme jaanuar läbi on, ja et tuleb veebruar, kus on jälle uus raha ja mu telefonil on prageu täpselt MIINUS 1 RAPPENIT ehk miinus 10 senti. paneb ikka täie laksuga vastu laupa virutama.
AGA NÜÜD! Lähen ma ja mängin külapoiste ehk Ivo, Damiani ja Spariga natuke XBOXI!