VEERE PALUN!

Nüüd on küll palju aega mööda läinud. Vahepeal on peale projektwoche veel ka emmega olemise woche läbi saanud, aga no can do, tuleb terve aja ringi joosta ja siis kuidagi moodi jookseb blog eest ära.

Projektwochega oli see lugu, et peale teisipäeva tuli kolmapäev. ja siis hakkasime me uuesti mäe otsa ronima. Mina jäin ainsaks tüdrukuks ja meie ridadest olid lahkunud veel Damian ja Andreas ja veel 2 poissi, aga mina vapper suusapiff jäin eksole. igatahes oli kolmapäev hulka edukam ja parem kui esmaspäevane ülesmäkke minek. nalja sai ka rohkem. Hommikul söitsime mignisse orgu kohale ja sealt istumisliftiga üles natuke maad ja siis üleval panime schneeschued alla ja hakkasime köndima. Juba kogu tee nägi palju parem välja ja hullult palav oli ja päike sillerdas, aga alguses pidime metsa sees kömpima, nii et see oli positiivne. Kaugelt oli juba meie löunasöögi tipuke näha ja siis veel LAIAD söitmata rajad kust me pealeklöunal idee järgi alla pidime hakkama tulema. Igastahes keeras meie juhendaja vist päris vasakule vöi jäi tal möni kruvi päris logisema, sest ta ikka ei teadnud küll radu kuidas metsast läbi saada ja siis me pidime neid ise leiutama hakkama. önneks oli täpselt ÜHEL meist laviini see paganama seadeldis. Kui me olime 2 minutit metsa sisenenud siis sai selgeks, et ega see normaalne ennelöuna olema ei saa. Damian vajus poole metsamienku pealt mingist oletatavast rajast körvale ja uppus lumme, schmocker ja ivo arvasid, et köige parem variant on minna mäest alla seljaga...sest meil olid veel meie lumesussid jalas. ivo löpetas mingi kuuse otsas ja akrjus ainult örna häälega kuna alt vaatasid vastu suuremad kuused ja sinna ta ei tahtnud. Löpuks me igatahes otsustasime et parim vöimalus on kotid alla visata ja siis alla kelgutada. Mina kaval naine aga ei jaksanud vöimalikult suurt vahe Ivoga hoida ja siis pörutasin talle örnalt oma ogaliste schneeschuedega kintsu, aga jumala ausöna, tee läks kahekesi alla söites poole kiiremini. Millegi pärast olid kõik meid juba hästi kaua oodanud ja siis keegi enam ei tahtnud meiega koos puhata ja meile asju uuesti selga aidata ja nii. Niisiis pidime me ivoga kõige viimasteks jääma kui välja arvata meie teine grupijuht. Mõne aja pärast olin ma aeglasem kui Ivo ja siis jäime grupijuhiga natuke maha. Ma ei tea kas ma olin aeglasem sellepärast et ühekorra kui ma üritasin mäest üles minna, rebis mu seljakoti raskus mind alla tagasi ja ma panin mingi tikksirge kukkumise seljale(siit saadaks tervitused kadrile) või sellepärast et mul olid kätel verised triibud kuna lumi oli kõva ja ma kukkusin sinna kogu aeg paljaste käsivartega sisse või lihtsalt sellepärast, et metsa sees on raske astuda ja enamuse aja veetsin ma kuskil poolekintsuni lumes. Igatahes ootasid siiski mu ustavad grupipoisid mu kusagil nõlva peal ära(või ei jaksanud nad lihtsalt edasi minna ja see oli hea vabandus) ja küsisid mult küsimusi mu olukorra suhtes ja siis veel naersin küll teadmata, et 10 minuti pärast seisan ma kaelani mingis augus ja mõtlen, et mis siis nüüd saab. Ehk siis me läksime edasi ja ma säilitasin oma viimase koha. Oli vaja kitsalt kõndida ja schneeschuedega on see päris raske ja igal pool olid mingid kaljunurgakeste ja juurte augud ja siis õnneks mu ustavad grupipoisid hoiatasid mind pidevalt, aga kui oli vaja üle ühe puutüve astuda, siis ega see hoiatamine eriti ei aidanud, sest kui on lumi augu peal ja 9 inimest lumelauaga saavad sealt üle, siis on ju loogiline et 10nes suuskadega ei saa. Ehk siis laura hakkab astuma üle puutüve ja siis otsustab lumi natuke järele anda ja laura vajub ühe jalaga täitsa auku. Siis hakkas grupijuht taga tarka panema ja käskis mul ette toetuda kätega võimalikult kaugele ja siis jalad välja tõmmata. Ütleme nii, et 100 tarka jõuab rohkem seletada kui 1 loll ära teha ja nii ma sinna auku siis sisse kukkusingi ei vähem ega rohkem kui kaelani. Parema käega hoidsin veel mingist oksast mingi puu küljes kinni ka. Siis onu ütles, et nojah, sitasti ikka küll, et nüüd on vaja kott seljast ära saada ja siis ta hoopis tõmbas mu suusad mu koti küljest lahti ja hakkas uuesti õpetama ja Ivo ja Schmocker tulid ka tagasi ja anersid veits aega pikali maas, mis põhjustas ka minu naerahaku, aga siis sai grupijuht natukene kurjaks ja tahtis et ma ikka august välja tuleks. No ja siis käskis mul endale käe anda. Ega ma siis ju lahkelt andsin ka. Aga see mees tahtis teist kätt hoopis, see ajas küll närvi ikka. Teise käega hoidsin ju oksast kinni. Siis seal natuke võitlesin temaga ja lõpuks hoopis andsin Ivole käe. Tuttavam ja noorem ikka, mis ma ikka vanale mehele oma käsi annan! Hoho. ja siis schmocker võttis ka veel kuskilt kinni ja nii nad mu sealt august lõpuks välja rebisid. Ja siis läks ikka mets veel edasi ja mu augus olemisest sai ikka päevanali ka loomulikult eriti schmockeri ja Ivo ülepingutatud suudest. Õnneks sai siis lõunani minu augunalja üle kõigil põhjalikult nalja ja siis lõpuks me jõudsime oma tipukesse kus süüa. Juhendajad hakkasid edasi kõmpima ja siis ma veits magasin päikese käes ja siis me sõime ja rääkisime eestist ja mingist miljonist asjast ja tegime lumesöda ja ehitasime naisevetsu.
Ja isegi allasõit oli seekord kuradi hea. Lumi polnudki kõva ja varjulistes kohtades sai jumala puudrit tunda ja suusaga polnudki vaja lumest läbi raiuda. Pealegi oli nõlv sama lai nagu kaisa puusad või isegi veel palju laiem, nii et sõiduruumi oli tohutult. Aga põhiasi oli ikka see, et saika läbi metsa alla sõita. Ivol ja Lucal oli natuke KIVIAJU ja siis nende jalad eriti ei kandnud ja siis nad nägid suhteliselt vaimukad välja. Aga mina sain esimest korda elus HULLULT metsa nautida. Uued suusad on ikka uued suusad ja terve talve treeninud jalg on ikka terve talve treeninud jalg. Hirmupoissi ka polnud ja sai metsas ikka täie pasaga hooga sõita. Hea jahe oli ka ja nähtavus super ja kuskilt eest ja tagant oli kuulda kuidas Ivo ja Luca maas pikali naeravad ja vahepeal kihutas Schmocker mööda nii et tuli takus, aga nii hea oli. Ja ennast ka üllatab see,et kuidas ma see aasta sõidan..et nagu kohe teine tunne sees kui tavaliselt. selles suhtes, et mis mõttes et mu alateadvus mingeid hüpekaid otsib:D?!
Reedel oli meie kooli Majanduse osa BEGEGNUNGSTAG ehk siis lihtsalt lumespordipäev eksole. Hommikul sain kohe Bahnhofis Lailaga kokku ja siis läksime selle bussi peale mille peale me pidime minema. Ehk siis 7 bussitäit meie kooli rahvast oli sõiduvalmis ja juhuu. Istusime ja rääkisime ja bussis sain teada, et Fox ongi täpselt selline nagu mu vend on rääkinud. EHk siis üks mu venna klassivend, kellel on suurepärane anne võtta õhust teema ja hakata inimestega sellest rääkima. Eriti piffidega. Me olime kõik gruppidesse ka jagatud ja pidime alguses gruppidega olema, aga kuna ma olen natuke liiga rebel ja Laila kutsus mind, siis pidin ikka laila laudurite grupiga ühinema. Ja kuna siis Laila ka 10 minuti pärast rebelimaks muutus, siis me moodustasime üldse oma kahese grupi ja sõitsime ja ÜLICHILL oli lihtsalt. Rääkisime pikal tolitõstukil küll ikka kõik elujutud maha ja Laila on lahe:)) Lõunaajal saime teiste piffidega ka kokku ja siis rääkisime ja päevitasime veits ja siis ma panin tennised jalga ja sõitsin esimest korda alpi kelguga mäest alla. Jumala 20 mintsa pikkune tee oli ja see kelgutamine on umbes poole naljakam kui ma arvata oleks osanud:D:D ja siis enamuse pealelõunast me siis tegimegi seda. Pärast meid tuli veel juurde ja siis me küsisime mingilt õpetajalt kas me võime ta kaks kelku võtta ja ta lahkelt lubas ja siis me kelgutasime ühe korra nendega alla ja hakkasime tõstukile Lailaga minema ja siis hakkas järsku tõstukimees meie peale täie pasaga karjuma. Ja siis ma kohe alguses ei rebinudki arusaada, aga siis varsti tuli ikka kohale ja sain aru, et onu süüdistab meid kelkude varguses ja siis em seal vaidlesime ja siis onu karjus FIX UND FERTIG ja rebis meie kelgud dramaatilise liigutusega ja meil ei jäänud muud teha kui üles sõita ja onu sõimata. Kohe põhjalikult sõimasime ja kohe põhjalikult võtsime ta läbi. Siis jõudsime üles ja läksime sellele õpetajale kittuma ja siis tuli välja et me võtsime valed kelgud. Või no me varastasime siis need jah. Ups.Pärast sõitsime suuskade ja laudadega edasi.
Ja kui päev oli õhtusse veerenud, pidime peole minema, aga ei olnud tuju peal ja siis tuli Laila hoopis Bolligeni ja läksime tagusime natuke poistega xBoxi Spari juures.
Laupäeva hommikul põrutasin ma Jansa juurde Klostersisse.Meil oli idee ka, see oli selline, et lähme sõitma. No igatahes ei läinud ikka küll, läksime hoopis murdmaasprintereid vaatama Davosi. Jõudsime sinna ja nägime eesti lippu ja järgmised pool tundi rääkisime ainult sellest kuidas meil "õnn sees on". Sellepeale pidime ikka Rolile ka helistama. Rol magas. Aga võttis ikka vastu, aga õnne tal hinges küll meie peale polnud. Me siis Jansaga tshillisime edasi ja veeretasime päeva õhtusse. Janikaga pole eriti tegelt vaja päeva õhtusse veeretada, see veereb ise vormel 1e taktis. Ja siis veeres kohe õhtusse välja ja kuna teised alles pool 12 pidid jõudma, siis me hakkasime ikka Jansaga peoga peale ja läksime põhi afterski baari ja ikka ei pidanud peotaktias vatsu vaid hakkasime jälle elust enesest rääkima. Ja siis rääkisimegi veerand 12ni välja elust enesest, sest edasi enam ei saanud, oli vaja teistele vastu minna. Teised helistasid ja ütlesid et "nad on kuskil Parisiennes ja istusid valele rongile". Siis me mingi Jansaga lasime püksi enamvähem. Viie minuti pärast tuli välja, et see oli nende teiste hea huumor. Ühesõnaga nad olid siiski kohal.Ja siis läksime Jansa juurde ja olime terve öö üleval:D. Ja Vahepeal kirjutas Rol mingeid kilde üles ja Andreas järjest tekitas neid.
pühapäeval oli see värk, et kõik eesti põhisuusaässad olid Davosis ja me maalisime oma nägusid, riietasime ennast eesti lippude sisse ja siis tegime plakatid ikka ka. Ja mingi üldiselt oli terve aja naljakas, sest kõik unustasid ju öösel magada.
Pühapäeva põhinali oli siiski see, et kell pool 7 maandus mu ema oma sõpradega rongiga Jansa juurde peatusesse ja ma astusin rongi ja sõitsin hoopis uue seltskonnaga suusatama. Polnud neid küll pool aastat näinud ja see oli üks imelik üleminek, aga ei jaksa sellest küll enam kirjutada!:D