MIDA SAJAB VARREST? ODA!!!
Esmaspäevaga hakkas jälle hull nädal pihta. Juba kaheksas mai ja siis jah...leiba luusse laskmiseks aega siin enam ei anta. Hull organiseerimine hakkas siis pihta. Ühest küljest olime me Mariliisiga otsustanud pühapäeva õhtul selle asja ära, et ta ikka siia võiks tulla ja isegi kuupäevad panime paika ja teisest küljest tahtsime järgmisel nädalal Rolandiga Pariisi minna. Mariliisi asja tegelt polnud eriti vaja organiseerida. ütlesin lihtsalt mampsile, et reisikorraldaja hindasid vaataks ja siis ühndust võtaks ja nii. Pariisiga pidi hullult helistama ja mingeid pabereid saatma ja siis veel küsima ka igast kohtadest. Igatahes õhtupoole sain ma siis Kadiga kokku, et minna trenni eksole, kuhu meil polnud tõesti plaanis minna. Plaanis oli hoopis lihtsalt kokkusaada ja diipe jutte rääkida ja...süüüüa. Et siis täpselt seda me tegimegi!
Kolmapäeva ennelõuna veetsin ma ilusti koolis, aga pealelõunal lahkusin sealt ja sain ROltsiga kokku, sest et Roltsil pole kolmapäeviti juba üle kuu aja kooli. Tegelikult mulle on hakanud tunduma, et ta mõtleb seda niisama välja. Või no osaliselt mõtlebki, sest et keemia talle lihstalt ei meeldi. Igatahes jah, kuna tal siis koolist vaba päev oli(mäletamist mööda oli ka eelmine nädal kolmapäev koolist vaba ja siis ta tuli minu ja mu emaga kohtuma), siis tuli ta Berni. Tõi mulle kingiks The Streets'i postri ka. Ostsime süüa ja läksime ühte parki ja istusime seal umbes 3 tundi. Kadi kadedaks tegemiseks pean mainima, et terve aja pilgutas üks neeger mulle silma ja vahepeal käis meile "tstststs" tegemas ja suitsu küsimas isegi(meil ei olnud suitsu ausõna). Igatahes peale mõnda aega kui kogu münsteripargi permanentne peakohal hõljuv kanepipilv(sest kõik käivadki Berni kõige tähtsama kirikupargis terve aja kanepit tegemas...peale meie, me käisime söömas) meil üle viskas, siis võtsime jalad selga ja läksime teise parki edasi hoopis. Vahepeal ostsime veel mõlemad endale pusad, sest et külm oli(arvatavasti temperatuur mille juures eestlased grilliksid). Igatahes mingil hetkel oli kõigil aeg oma koju minna ja siis umbes kella 10se rongiga see juhtuski.
Koju jõudes läksin veel internetisõltlasena enne magamaminemist oma meili ja asju kontrollima ja vastu vaatas empsilt kiri: "mariliis tuleb 7-11 juuni läbi helsingi. Loodan et perega on kõik räägitud ja korras. tsau embs". See võttis küll siis naeru suule, sest Mariliisi endaga ma eriti veel rääkinud plnudki...peale pühapäeva ja perega siis ammugi mitte. Aga samas, nii just peabki asju ajama, sest et..otsus ja siis kärme täideviimine, mitte mingi hull molutamine kuni kõik had võimalused mööda lähvad eksole!
Sellega meenus see ka, et Pariisi meid igatahes ei lubatud!
Reedel möödus koolipäev erinevalt tavalistest reedetest ruttu. Peale kooli sõitsin Freibourgi Andrease juurde ja siis läksime tema juurest läbi, pakkisime ta uue vesipiibu kotti ja läksime istusime muru peale. Pimpisime ta piibu kauniks looduslapseks ja ma tegin juustukoorest andreasele chillpilli, kuna ta on lihtsalt maailma kõige chillpillim inimene. Mingihetk helistas mulle mu vend ja küsis kus ma olen ja kui ta teada sai et Freiburgis, siis ta lasi kuuldavale ühe ohke umbes nagu "kuidas küll elu nii ebaõiglane on" ja see siis sundiski mind ajalimiitidest(mis ma endale ise seadsin) kinni pidama ja umbes poole kaheksaks koju jõudma. Nimelt oli Dänu just minemas ühele sünnipäevale ja ta tahtis et ma sellele kalendrile, mille jaoks ma Dänut ja Märut pildistanud olin eelneval pühapäeval, viimast lihvi annaks ja ilusti mingid asjad peale kirjutaks. Niisiis keelas ta mul süüa ja ma tegin ruttu kalendri lõpuni. Sellepeale tuli hull motivatsioon peale ja ma ütlesin Martinale ja Liviale kino ära ja tegelesin kodus hoopis niisama natuke joonistamisega ja sellesarnasega ja läksin kunagi magama ka.
laupäeval magasin ma lihtsalt kaua ja ootasin lihtsalt maailma kõige rohkem õhtut. Ehk siis me leppisime juba suusalaagris Põhjamaade rahuga(soomlased+US5) kokku, et 13 mai lähme Meiringeni meie trammipeatusesse tagasi. Meiringen oleks siis see koht kus meie suusalaager oli ja meie trammipeatus oleks siis üks trammipeatus meie noortehosteli läheduses. Ja pole me põhjamaalased mingid sõnamurdja mehed. Olenemata sellest et soome üks põhjamaarahu Ilkka tulla ei saanud, olenemata sellest et vihma kallas nagu oavarrest(mida kallab varrest??) ja olenemata sellest et me ei teadnud, kus magada, saime me umbes kella 9 ajal õhtul Bernis kokku, tegime sisseostud ja sõitsime meiringeni. Seal kohtasime veel Taani Madsi ( ta elab Meiringenis) ja saime teada fakti, et me kõik seitsmekesi saame ühe tema sõbra juurde magama minna. Nii armas, shveitslaste lahkus. Igatahes oli bernist saati juba rongis jumala lõbus ja aina lõbusamaks läks. Janika otsustas viimases rongis mind oma armuellu sisestada ja rääkis mulle järgnevad poolteist tundi igats diipe jutte. Vahepeal kui ta enam minule rääkimisest piisavat rahuldust ei saanud, esitas ta rolandile 5 minutit küsimusi, aga vastuseaega unustas anda. Igatahes sadas terve aja vihma ja kõik asjad olid läbimärjad. Sellisena polnudki oma Meiringeni veel näinud, aga paganama time of our life'i nostalgia tuli peale küll kui kõiki vanu tuttavaid kohti vaadata. Lõpuks läksime üle parkla, kus ma omal ajal 100 meetri maailmarekordi tegin kui ma avastanud olin, et andrease iPod enam mu taskus pole ja üle selle sama parkla kandis roland janikat seljas ja väänas mingi koha vist välja. Ja siis möödusime veel oma nunnust Jugendherbergest ja omal ajal oli see koht ikka mitte sugugi nii vaikne ja ronisime lõpuks vele üle aia ja kõndisime üle trammisilla(Janika kukkus paar korda jalaga silla puude vahelt läbi) ja siis jõudsimegi oma kuulsa trammipeatuseni. Rääkisime elujutte maha, lõhkusin veits rolandi vesipiipu ja ühesõnaga tshillisime niisama. Kunagi pagan seda teab miskellaajal öösel otsustasime minna SHERLOCKIsse! Suusalaagripõhikluppi. Ma olin veendunud, et seekord on see jumala tühi ja nii, sest hooaeg on ju läbi, aga koht oli rahvast PUUPÜSTI täis ja korra vaatasime sisse(surusime ennast sisse), aga kauaks igatahes sinna ei jääud, ainult hüppasime läbi. Niisiis oli meil uut kohta vaja, mille peale me sammud Põhi gondlitõstuki poole seadsime ja lõpetasimegi varju all(kuhu oavarrest isegi vihma EI saja) gondlitõstukimaja esisel trepil. Klingklõng. Hea oli tegelikult olla vanas kohas tagasi, aga lund polnud ja mingit hullumeelset rahvusvahelist seltskonda ka polnud(ainult põhjamaade rahu, kaks shveitslast ja üks taanlane), aga nalja sai siiski. Kui alpikellad umbes kahte hakkasid taguma, siis läksime Madsi sõbra juurde ära ka. Natuke aega kõndisime jälle vihma käes ja kui kohale jõudsime tegi Roland meile veits aeroobikat kaamerasse ja andreas ütles paar kurja sõna ja siis kunagi jäid kõik magama(peaaegu).
Pühapäeval juhtus selline asi, et kõik ärkasid juba päris vara ülesse(peaaegu). Janika rääkis enamus ajast 5000 kroonist mis keegi talle laenama peaks, kuna ta on digika ära kaotanud. Kõik see kestis kuni Ema Theresa tuntud ka nime all laura, kaamera ta püksitaskust leidis. Siis sai Janika veits aega edasi magada, kuni teda tabas järgmine mats, mille nimi oleks "AGA LAURA KUS MU TELEFON ON???"No vot, see tuli igatahes ka kuskilt välja. Vahepeal jõudis Andreas veel valmis keevitada Meiringeni filmi geniaalsed 5 minutit, mille jooksul ta toa ühest nurgast kõiki filmib(kõik olid teises nurgas) ja kõik teevadtäpselt mitte midgait ja keegi eiütle isegi sõna. Arvatavasti üritas Andreas tabada "peo seda hetke, mis kõigil naerust pissi püksi kutsub, aga kunagi filmile ei jää". no seekord ei jäänud see igatahes ka filmile. Mingi hetk ajasime kõik ennast üles ja läksime kogu kambaga "niisama ühe kose juurde istuma". Aga asi on nimelt selles, et vahetusvenelase jaoks pole ükski kosk "niisama" kosk. Ma pean silmas, et mu jaoks on iga 50 cm laiune veejuga, mis kaljudest alla tormab ka juba hull kosk. Aga seekord Meiringenis oli tõesti tegemist täiesti suure KOSEGA. Nii hakkaski siis peale armumine Meiringeni ka kevadisel ajal. Ilm oli hullupööra soe ja päike oli terve aja taevas ja me istusime muru peal(või lamasime) ja rääkisime juttu ja kogu aeg oli kõrvus kosk noh. Järsku olid andreas ja mads kadunud. Umbes 10-15 minuti pärast nad igatahe spolnud enam kadunud vaid seisid selle astmelise kose kuskil keskmisel paganam astmel muru peal ja vehkisid kätega. Jumalast väiksed täpid olid ja alles siis sai nagu aru kui kõrge see veevärk tegelikult on. Igatahes edasisteks asjadeks jääb küll sõnadest puudu, sest mina ei osanud enam mitte kui midagi öelda ega isegi mõelda. Ehk siis otsustasime mina ja Janika ja Roland ka sinna minna ja hakkasimegi siis minema. Teed polnud ja me ronisime täiesti läbi metsa. Kuskil poolel teel tulid Andreas ja Mads kaasa hull vaimustus silmes ja siis pöörasid nad ka uuesti otsa ringi ja ronisime kõik edasi. Täiesti haige, lihtsalt oligi mets ja viimasel lõigul tuli mul vist esimest korda elus kõrgusekartus peale. Ennast ehmatas jumalast ära, aga asi oli vist selles, et ma olen harjunud järskudest kohtadest ja kaljudest nii alla vaatama, et mul on jalgade all sõbrad suusad ja kõik on valge. Kui need eelnevad asjad välja jätta, siis näeb kõik päris hirmus välja. Igatahes ronisin ma ka lõpuks vapralt mingist juurest kinni hoides libedatest kividest üle ja palusin Laterniust et mu järgi tulev ROlts ära ei sureks(mu kaamera oli tema käes). Ei surnud ja siis me jõudsime kohale ja siis jõudsime me vist küll mingisse Nirvanasse kohale. Igatahes ei andnud ükski ihuliige ega ka aju vihjet, et sealt kunagi lahkuda võiks. Kaljult kukkus alla hull kosk ja moodustas astmele laguuni. kõik oli suuri kive täis ja vett pritsis nii, et me olime kõik täiesti läbimärjad ilma ühegi liialduseta. Päike ju paistis ja soe oli ja vepritsmetest veel tekkis vikerkaar ka. Alla vaadates oli näha kuidas kosk kaljust edasi alla kukub ja me istusime veel muru peal. Ma ei tea siiamaani, et mis paganama koht see nüüd oli, aga jumala müstiline sõna otseses mõttes noh. Ronisime mingit umbteed kaudu läbi metsa koselaguuni juurde..ja siis tuli selline tunne,e t tahaks kogu maailma kallistada. Rolts ütles "laura, ma tahan koju, mulle ei mahu kõik need asjad enam pähe lihtsalt". Ahjaa, sealt poolt kus koske polnud, paistis hunnikute viisi valgeid mäetippe!
Tagasiteed ma oma seisundi tõttu enamvähem ei mäletagi,aga mingi hetk hakkas hullult kiire, kuna ma pidin 5st kodus olema. Niisiis jätsin teised veel meie hullu kose juurde ja läksin koju. Sõitsin 2 tundi rongiga ja toksisin enamus ajast vastu pead vist. Berni rongijaamast ostsin veel Mägile lilled(emadepäev) ja siis läksin koju ära. Päev muutus aina paremaks, kuna toimus meie hooaja esimene grillõhtu. Ehk siis grillisime perega õues ja külm ka polnud ja oli ainult SUVI JA SÜDAMEKESED umbes. Rõõsadus! Söömiseajal sain Andreaselt sõnumi, et ma pean veel õhtul tagasi Berni minema ja nendega kokku saama. Niisiis ründasin ma kuskil kella 9 ajal Berni ja sain jälle us5ga kokku. Istusime niisama Bahnhofi katusel Grosse Schanzel(ma olen vist unustanud mainimata jätta, et kui te nüüd kujutate ette bahnhofi ja katust ja meid istumas, siis te kujutate väga valesti ette, sest Bahnhofi katusel on tegelt hoopis park) ja lõpuks tulime Jansaga minu juurde tulema! Vaatasime veel pilte ja internetti ja läksime magama ära.
iluuuuus nädalavahetus!