ORAVAPOISIL ON KÜMME SUUD!

esmaspäeval 15.mail (aeg ikka hullult lendab) oli siis see värk,et peale minu ärkas meie juures üles veel eestlastest ka Janika ja siis peale lühikest valet teemal "geograafia jääb ära hommikul", ärkasime me hiljem kui teised ja kogu koolipäev jäi ära. Läksime hoopis linna, sest Janikal mägedelapsel oli raha mida laiaks lüüa(ma ei nimeta summasid, mis kuluvad esimese 15 minutiga poodides:D). üldsegi oli Janika Bernis seetõttu, et tema mägedeklassil oli ekskursioon pealinna, aga nad pidid alles pool 12 jõudma ja siis ka ei pidanud suurt midagi kavas olema. Igatahes kella poole 12 pidi Janika oma ostetud asjad kuidagi kotti suruma, sest ta ei julgenud kell pool 12 hommikul oma klassi ees näidata kui mitu kotti tal juba on. Igatahes sai ta selle raskuse ületatud ja siis me kohtusime Berni Bahnhofi Treffpunktis tema klassiga ja peale seda sügava mõttega kohtumist saime teada, et on vaba aeg käes. Me siis käisime veel poodides ja lõpuks ostsime kahepeale Tai toitu ja vaba aeg saigi otsa millele järgnes linnaekskursioon, kus ka mina, parasiit, haakusin tema klassi külge. Nii armas on kohe mägedest inimesi vaadata...kõik pidid ikka täie pasaga karjuma ja hoiatusi kisama, et mitte trammi alla jääda(4000 elanikega suusakülades pole tavaliselt tramme) ja janika teatas peale beobachttungeid "et tõesti ikka näha, et mägedest...nii palju mul veel tallinnast on meeles, et linnas ikka päris nii ei saa käituda" .hehoo:D Igatahes leppisin ma selle linnaekskursiooni ajal Roliga kokku, et saame täpselt Berni ja Baseli keskel Oltenis kokku ja siis ma mingi hetk haakusin ennast Jansa klassist lahti ja sõitsin Oltenisse. Sain roltsiga kokku ja veetsime kvaliteetaega süües viinamarju ja mingit pasteeti ja võibolla veelmidagi ja rääkisime juttu ja leidsime hullu salaka. Lõpuks jäime Janikaga taaskohtumisele peaaegu tund aega hiljaks, aga asi oli selles, et me jäime ühest rongist maha ja see millest me maha ei jäänud sõitis läbi igast väiksest külast ja sõidu alguses tegi keegi hullu tünga ja tõmbas hädapidureid. Kui me lõpuks Berni tagasi jõudsime oli Jansanatuke pahura näoga, aga asi paranes ja me leidsime lepitus tee ja otsustasime ta zürichisse ära saata rongiga. Umbes tunni ajapärast me seda tegimegi ja siis läks Janika edasi kodu ja mägede maale ja me veel istusime natuke Zürichis elektriposti otsas. Peale minu väikest jonni ja pahuraid nägusid, oli roland sunnitud zürichist rongiga berni sõitma ja alles berni kaudu tagasi baselisse!

TEISIPÄEV MAY 16TH. God bless lagwagon ja seepäev midagi spetsiaalset ei juhtunudki, aga datum väärib äramainimist.

Kolmapäeval peale kooli oli nii ilus ilm, et läksime Vali ja Laila ja Alice’I ja Jenny ja Michelle’iga veel Aare jõeäärde ühte põhiparki ühe põhitiigi äärde ja sõime ja rääkisime diipe jutte. mIngi hetk jõudsid diibid jutud selleni, et ma sain taaskord välja tuua fakti, et shveitsi kuulsaim prantsuskeelne räppar Stress, ei olegi shveitslane vaid hoopis Eesti venelane, kes Lausanne’I ülikooli läks ja prantsuse keele ära õppis ja siis räppima hakkas ja nüüd shveitsi parempoolsetest poliitikutest siin kurje laule kirjutab. Vali ajasin lõpuks nii kerisele selle jutuga, et me vedasime kihla, sest ta mind ei uskunud. Mingi hetk just kui väguna selgest taevast lõi välku selgest taevast. Sain taaskord kogemuse “ära usalda mägederiigi ilma” ehk siis viie minutiga oli meie kena ilm kadunud ja taevaspaksud pilved ja Jumal oli DJ ja tegi hullu tümikaga Diskot. Me hakkasime väga kiire sammuga rongijaama poole minema, aga siis tuli ikka hull üllatus Warmduscheri pidu ja jumal lasi sellise dushi meile kaela, et järgmise kolme minuti jooksul olime me kõik aluspesuni märjad. Me Lailaga tahtsime jõle kavalad olla ja põgenesime ühe kena katusealuse alla ja seisime mingile kenale kaldteele, mis ootamatult peale 5 minutit basseiniks hakkas muutuma. Jooksime siis bahnhofi poole, aga poolel teel avastasime, et kui sa oled täiesti üli läbi märg, siis ei saa enam märjemaks muutuda ja hakkasime jalutama. Soe ilm oli, nii et sellega oli Ants.

Neljapäeval sain ma VAli käest tasuta lõuna ja võitsin kihlveo noh.

Reede Läks seda teed, et me olime juba ennist kokkuleppinud et teeme Vali ja liviaga Ausgangi. Aga kuhu läheb vahetusvenelane kui tal järgmine hommik varakult juba YFU laager hakkab? EMMENTALI!!! Ehk siis kuulsa Emmentali juustu koduregiooni peole. Mis iseloomustab Emmentali? AMMMUUUU ja kõik on selge. Igatahes istusime me reede õhtul RHiana, Isa, Livia, Alaini ja VAliga rongi peale ja sõitsime Zäziwili, EMMENTALI. ENne olin veel oma laagriasjad kadri bernikorterisse viinud, et neile hommikul järgi minna ja teistega grillimiseks-thsillimiseks hunniku asju ostnud. Üldsegi oli pidu ühes metsamajas ühe kenamäe otsas ja sünnipäev oli mu ühe sõbra Rotemi sõbral(julm eesti värk juba nagu). Kohal oli täitsa palju inimesi ja alguses tegimegi hiiglasliku grillfesti ja ajasime erinevaid grillilt tulnud asju sisse. Rotemi kõik sõbrad on jumalast karvased, et selles suhtes et nende soengupikkus on igatahes rohkem ühe keskmise neiu soengupikkuse kui poisi soengupikkuse poole. Niisiis kolas aknalaual olevats makist vihast muusikat ja system, Tool, rage ja kõik sellised põhiasjad möllasid, millele polnud 10 kuud tähelepanu üldse pööranudki. Hea oli neid kuulata ja tõid jumalast sünnipäeva tuju sisse, niisiis tuli mote “peaks enne laagrit magama” täpselt kell 6 hommikul. Siis tuli ka tunne, et “olen päris väsinud” ja siis kukkusingi maha ja jäin magama.

Laupäeva hommik hakkas sellega, et Vali loksutas täpselt tund aega peale mu magamajäämist mu kõrva ääres energiajooki, mille peale mul vetsukas tuli ja ütles siis, et on aeg lahkuda Berni poole. Võtsime jalad selga ja asusime kahekesi sealt mäe otsast teele kell 7 hommikul. Perfektne sünnipäevapeojörgne hommik oli. KÕIK magas, pealemõne üksiku vapra augulise juustu lehma, kes umbes 60 kraadise kaldega nõlva rohust puhtaks sõid. Muidu oli aga KÕIK unes ja soe oli, aga ikkagi selline kargehommikuõhk ja siis Valiga diibid jutud ja eelmise päeva meenutused ja energiajoogid. Rongis läks samamoodi edasi ja Bernis me otsustasime lihstalt veel energiajooki osta. Varsti seadis Vali sammud kodu poole, et edasi magada ja mina sammud kadi poole, et minna dushi alla ja tuua ära oma laagrikott. Mingil imelikult kombel EI OLNUD Kadi kell 8 hommikul laupäeval üleval, aga sellest polnud midagi sest ma siis ajasin ta ülesse. Võtsin ühe dushi ja rääkisin kadiga ta vaiba peal juttu ja vaatasin kuidas ta rääkimise ajal oma jalgu kuskile kõhu alla asetab umbes. (sellest polnud midagi, väiksena oli tal vahepeal aeg, kus ta lihstalt igal pool istudes jalad kaela taha pani ja siis selline seltskonas välja nägi). Igatahes võtsime me ka mingi hetk jalad selga ja läksime Bahnhofi et Roli ja Andreasega kokku saada. Need kaks motivatsioonist pakatavat poissi olid treffpunktis mingi plakati otsa maha istuma vajunud ja nende silmist peegeldus täpselt selline pilk et „eile küll sai kõvasti peol oldud ja magamine läks meelest maha“. Kuid meie vaprad vaimud juhendasid meid juba peagi poodidesse, et teemoona osta ja järsku tuli ei kuskilt meile vatsu ka Jansa kes oli just teel mu rongipeatusesse, et mulle vahva üllatus teha. Bad luck, see jääb järgmiseks korraks. Mingi hetk hakkas kohale veerema ka igasuguseid vahetusõpilasi. Näiteks veeres oma coolide eelmisest sajandist päris rulluiskudega kohale USA Sherlock kes oma suusamantli oma seljakoti külge oli kinnitanud ja nüüd aega veetis Berni Bahnhofis ringi uisutades. Mingi hetk me igatahes läksime kõik rongi, aga ei leidnud endale kohta ja hakkasime kohe oma söökide ja asjadega siis kahe vaguni vahel kokku. Istusime maas ja jätsime vist kohe paljudele uutele vahetuspilastele sügavat muljet. Mis ma tahan öelda, on see, et see laager oli siis selline, kus olid koos kõik selle aasta shveitsis olevad vahetusõpilased ja siis veel need shveitslased, kellest järgmine aasta vahetusõpilased saavad. Ja meie ülesanne oli neile näiata, milline vahetusõpilase elu on ja kuidas sellega hakkama saada. Ma arvan et eestlaste loosungist „VAHETUSAASTA ON PARIM AASTA JA YFU EI OLE KURI“ ei olnud eriti raske aru saada ja me ei vaevunud seda kuskile üles kirjutama. Teises rongis kõik vaatasid meid juba nagunii nagu peast segaseid. Meil oli hullult lõbus. Kui me kohale jõudsime möllas juba täielik häälestus järjekordesle YFU laagrile, ehk siis mina ja janika räppikapuutsidega kuulasime Andrease iPodilt drop it like it’s hoti ja varsti tegi hunnik vanagängi uuuuuuuuuuuuuUUUU ka ja nii. Kunagi eestis käinud vahetusõpilas neiu lehvitas meile rõdult ja pildistas ja ma karjusin migni roppsue ja järgmine hetk olime juba registreerimislaua juures, kus kena naeratusega blondiin meile TERE ütles. Ossavana tuss, üks eestlane veel YFU shveitsi teenistuses, ehk siis eesti ESIMENE vahetusõpilane shveitsi Kats, on õigele maale taaskord tagasi tulnud ja lahutas meie meelt ka siin natuke. Edasi juba jagati meid oma tubadesse, kus me ei viitsinud hakata mõtlemagi sellele, et peaks tekikotte ja värke asjadele ümber panema ja õieti tegime ka. Peale seda läks kohe tüüpiline YFU laager edasi: diibid sissejuhatuskõnes kolmes keeles, gruppidesse jagamine ja sessioonid. Mul joppas vist parima grupiga, sest et me saime roltsiga samasse gruppi ja meie juhiks oli ei keegi muu kui parim BENNNNNNO. Õhtuks olime mhaa saanud 5 sessiooniga, milles kõiges tegime erinevaid asju, aga point oli alati see, et „vahetusaasta on läbi, te lähete kohe koju, vahetusaastaon läbi OSTKE KINGITUSI JA PAKKIGE ASJU, DEPRESSIOOOOOn, teil on DEPRESSIOOOOON, vahetusaasta on läbi(aga ausõna, elu läheb edasiJ). Ehk siis peale esimest sessiooni nägin vaheajal Janikat, kes mulle juba silmadega ära ütles,e t „tahaks nutta??!!“ ja Kadi mitu roppu sõna eesti keeeles ütles ja kellelgi eriti rõõmsat nägu polnudki. Ma olin suhteliselt tundetu, sest ma olin lihstalt liiga väsinud, et asjade üle mõelda. Mingi samas õhtuks tuju tõusis ja SUVA SEE KÕIK,sest meil oli viimane YFU laager ja põhiosa alles hakkas siis. Peoõhtu noh. Kõigepealt vaatasime suusalaagrifilmi ka ära ja aitähTinule, kes juba praeguseks kuskil Hiinas on ja oma kolmandat vahetusaastat teeb. Nii hea film polnud nagu sügislaagrifilm, aga põhikohad olid näha ja põhilaul oli sees. Andreas-põhinummi selline paganama hüe oli filmil, et mõnikord lihtsalt löön läpaka lahti ja vaatan seda. PLUSS on filmi lõpus muidugi näha kuidas me Sherlockis oleme ja DROP IT LIKE IT’S HOT uuuuuuuuuuuuuUUUU. Ja siis läksime üles poistetuppa ja keevitasime valmis filmi kus punane pull aurustub välgukiirusel, Estonian airi lennukid teevad SIUUUKE õnnetuse, some-saksa-taani ühisbänd teeb pudelikontserdi ja ninjad kaklevad kui lõpetavad kallistades. Kui omaenda naljadest kopp ette tuli, siis läksime põhipeole. Andreas teatas et “tema kavatseb end pooleks tantsida” ja nii kui me magamismaja uksest väljusime oli see mees kadunud. Mõnekümne minuti pärast peosaali sisenedes hüppas mulle vastu läbimärg andreas ja kisas LÄHME TANTSIME LAUA PEAL ja see õhtu vist lõigi välja “who the fuck is D&G” Andreas ja kadust SOAD’I Andreas, sest elu sees pole ühegi poisiga nii hullult laua peal tantsinud. Mees pidas oma sõnast kinni ja tantsis ennast POOOOLEKS. Võibolla isegi neljaks. Õhtu lopes tema jaoks alles siis kui DJ õhtu lopes ja viimased tunnid veetis Andreas Simonega(või mist a nimi oligi) tantsides tantsu “Hoidke eest, siia saali üle kahe inimese ei mahu”. Se epiff on ülds eüks shveitslane kes järgmine aasta oma sammud eesti poole seab. Kadist sai aga tl õhtul tshillimsie kuninganna ja kui koledad prantslased keda ta saksa keeles tantsima kutsus ei tulnud, siis läks ta ja tantsis Ghana neegri Jerryga ja kui see ka enam vedu ei võtnud, siis tuli Juha ja tshillimisekuninganna laskis õhtul lennata. Janika aga vihtus niisama S-kujulisi liigutusi teha ja tegeles oma saksa keele edasiarendamisega. Mina olin kella kolmeni jumala fit, kell pool neli läksin ma valele poole oma pusa tooma ja siis sinna ma jäingi. EElmine öö andis tunda!

Pühapäeva hommik hakkas sellega, et Rolts ütles, et kell on 10 enne seitsetja kohe peab üles tõusma. Ma igatahes ei tõusnud ja hommikusöögile ei jõudnud. Siis tuli veel paar sessiooni,mis peaaegu magades möödusid ja lõpuks hakkas see hetk kui oli aeg paljudega hüvasti jätta. Ma olin kõigeks selleks liiga alamaganud ja ei tabanud üldse olukorra traagikat. Ei jõudnud küll see kohale et Moldova maltsa Juliasid ei näe enam ELU SEES ja üldse, kui paljusid ei näe enam kunagi, täitsa pekkis. Praegu hakkab imelik hoopis sellele mõeldes. Õbneks omapõhi aasia ja lõuna-ameerika piffidelt sai lubadus, et neid veel näeb, aga siiski, katkine värk.
Lõpuks kui teised kodu poole äraläksid, siis jäi US5 kuskile maha ja ronisimemingi nõlva otsa ja laotasime rätikud maha ja hakkasime lamama ja juttu räkima ja niisama olema. Ilm oli mõnna ja lilled olid igal pool ringi ja sinna ma magama jäingi. Ärkasin siis ui poised tulid tagasi matka ringilt kus tuli välja fakt et “oravapoisil on kümme suud”. Mingi hetk me aga liikusime rongiga edais ja Kadi läks koju ja meie “järgmine peatus Spiez”. Ilm kiskud jumalapöörfiks kätte ära ja me läksime oma US5-1ga SPiezi järve äärde ja istusime maailma kõige pöörfimale murule(mitte ühtegi putukat) ja rääkisime teemadel, et miks ei võiks ka rol ja andreas kanda rinnahoidjaid ja kas tõesti käsi lendab otsast ära kui see Genfi veejoa pihta panna. Üks hetk tuli aeg lahkuda, et Janika veel õigel päeval oma mägede koju jõuaks ja me poistega ostsime Bernist endale dönerid ja läksime Bahhofi katusele, vaatasime eriti pöörfit ilma ja mägesid ja rääkisime meie filmiklassikast. Pärast läksin koju ja uurisin järgi, mis tunne on tegelikult magada.