A TASTE OF DETROIT

Et nüüd on jälle aeg linnutiivul lennanud, nagu tal viimasel ajal või üldse kogu aeg kombeks on. Kunagi jäin siis Basel Fasnachti juurde. Õigemini selle teise päeva. Et siis see oli küll selle algus, et öö ja päev on jumala sassis ja kuna me juba kell 9 hommikul magama saime, siis mõningaste segamistega tõusin ma voodist kell pool kaheksa õhtul. Segamistest tähtsaimad olid need, et umbes kell 12 helistas Jansa,millest ma juba rääkisin. Ja ma ei mäleta kas enne seda või pärast seda otsustas Kristi, et tal on ilmtingimata vaja Kadri kätte saada ja seda just mareku või mariliisi numbri kaudu. Ja kõigepealt saatis ta mingi sõnumi või kaks, millele ma ei jõudnudki nagu vastata, ja siis ta veel helistas ka ja ütles SAADA RUTTU MAREKU NUMBER ja siis ma olin natukene üllatunud kõige olukorra peale ja siis ta ütles, et ma tundun väga üllatunud olevat vms ja pani toru ära. Selle peale ma natuke ropendasin, et ma ju enne magasin noh ja siis pidin hakkama mareku numbrit saatma. IGATAHES kui 30 sekundit oli möödas, siis ma helistasin ruttu kristile tagasi, sest täpselt 30 sekundit võttis aega, et ma aru saaks oma üllatuvuse põhjusest. Et lambipirnike pea kohal süttis ja Kristi sai teada, et tõesti, tõestitõesti olin ma üllatunud, sest et tõestitõesti rääkisin ma taga viimati umbes täselt 7 kuud tagasi. Aga et jah, kui ma õhtul kell pool kaheksa olin voodist väljunud, siis me sõime hommikusöögiks pitsat ja vaatasime telekast saadet sellest, kuidas pikkade ninadega maskimehed telekas mingeid lugusid räägivad mingis restoranis. Tegelt kõigepealt vaatasime Ashtonit ka MTVst. Igatahes, siis suundusime me majapeole(ohoo,majapidu shveitsis!). Ja sinna me suundusime küll vale trammiga ja sõitsime kohe valesse suunda selle trammiga noh (hea siis, et rol oma kodukoha ühissõidukeid nii hästi tunneb). Ja siis pärasts sõitsime linnapoolt õige trammiga tagasi ja jõudsime lõpuks isegi õigesse kohta. Ja oli selline pidu, et ma suutsin enamus ajast ainult Eestile mõelda, sest no teretali. KÕIK oli nii eestilik. Pealegi istus mingis toas mingi voodi peal veel üks poiss, kes oli poolsoomlane ja nimi Jari ja nägi jumala tavaline mustamäe klemm välja. Hmm. Igatahes me alustasime ühes toas, kus oli vähe inimesi ja valge ja vince mängis hiphopi ja jari oli omas maailmas ja tantsis või laulis vms ja siis nii oligi. Aga see värk, et me lõpetaisme paari tunni pärast täpselt samas toas, aga selle vahega et tuba oli rahvast täis ja jumala pime oli ja kõik tantsisid. Ehk siis selle toa ainus tegur mis samaks jäi oli see, et Vince mängis hiphoppi. Mu meelest on Roltsi sõbrad toredad. Ainult et piffid tundusid mulle ikkagi samasugused shveitsi piffid nagu siin on. Aga neid ma eriti ei näinud ka. Ma ei tea, mingi 2 nägin vist ja siis veel 2te, aga need olid küll mingid teistsugusemad, aga nad olid bulgaaria vahetusõpilased ka. Et siis lõpuks läksime öösel roli juurde kunagi kell 4 või ei tea millal ja siis magasin järgmise päeva kella 2ni ja siis läksin koju. Selle peale mängime väikest äraarvamimängu. Võiduküsimus kõlab nii: Kas järgmisel öösel oli uni?
a)jaa
b)ei

Et nüüd jätan selle asja siis lahtiseks, aga annan vihje, et enamus ajast vaatasin hullema energiaga lage ja kella vaheldumisi ja mõtlesin, et miks just öösiti magama peab.
Koolis läks tavaline koolielu edasi. Rääkisin piffidele baseli reisist ja nii oligi. Järsku spordi ajal helistas Juha ja ütles,et ta on Bernis ja „saame kokku”. No kui Juha juba Bernis on, siis peab ikka kokku saama jah. Tegin rutturuttu ja spordist ära ja siis saime Juha ja Karlise ja Tinuga Bahnhofis kokku ja läksime gutgelaunti. KUS, nagu arvata, ostsime mina ja Tinu ja Karlis kakaod ja Juha ühe stange:D Rääkisime igast jutte maha ja avastasime kõrvalt lauast sommid, kes olid eriti õnnelikud et me järsku seal Bernis elame ja saksa keelt räägime. Pärats rääkis Juha oma heasüdamlikest seiklustest, kuidas ta tänaval hullu raha kokku teenis kitarrimängimisega ja kuidas ta ükskord ühe tailase hotellituppa(mehe, kes väitis et tal pole sõpru) läks ja peale natukest kitarrimängu hakkas Taionu hoopis Juhale külge lööma ja siis vaene Juha pidi põgenema. Haha, aga nagu ta terve aja väitis „pole hullu ja macht nichts” jne. Juha on lihtsalt jumala kordumatu vend. Lõpuks tuli Ilkka ka ja jumala ebasommilikult võttis tema siiski ka ühe kakao. Tinu pidi varem ära minema ja „unustas”(!? Lollakas) oma kakao eest maksmata, ehk siis Tinu on ikka jumala tropp. See eest sain ma talt veel hunniku flaiereid ja nii. Lõpuks tshillisime niisama linnas ja siis läksime Ilkkaga koju ära ja Karlis ja Juha Luzerni ära.
Reedel panin hommikupooliku koolistpoppi, sets et füüsikatöö oli ja ma ei viitsinud ennast sellepärast kooli vedada. AGA enne lõunavaheaega lendasin peale, sest Lailal oli ju sünkar noh. Tegin talle kaardi ja kinkisin ära ka ja siis läksime ostsime koogi ja sõime selle lõunavaheajal ära. Õhtul saime Lailaga kokku ja läksime Reithallesse Rabe festile. Ehk siis mingi raadio sünnipäevapidu. Aga kõigepealt saime veel Damiani ja Vali ja Isaga kokku ja istusime seal veits selles muhedas kohviku moodi asjas, mis kannab nime Bibliothek. Lõpuks jõudsid mu räppartuttavad eesotsas Fixuga ka kohale ja siis läksime Lailaga nendega kaasa sinna õigele peole. Ehk siis reedel mängis seal hiphop muusika. Ja me olime räpparitegängiga lava ees ja tantsisime hullumoodi:D Ja eriti haige oli vaadata, et isegi kõige mingi ühetoonilisem Berni räpp oli poistel peas. Aga et jah, live muusika ikka. Ja siis nägime berliinist tulevat ühte õiget räpipiffi ikka ka. Et piff polnuf mingi JLo, kes lühikestes pükstes ja karvase kraega jopes oma tagumikku liigutab, vaid oli ikka kohe selline piff, et kohe vaatad peale ja ütled RÄPP! Aga kell pool 3 läksime moonlineritele ja koju.
Laupäeva hommikul olin esimest korda vahetusaasta ajaloos mina esimene ülesärkaja. Aga ega suusatamine ei oota ja Andreas ka mitte. Ehk siis me läksime Andreasega sõitma Schwarzseesse. ET tuttav koht ju juba ja ilm oli suhteliselt soe, aga pilves. See ei teinud midagi, sest et peale esimest tõstukiga ülessõitu, kui me olime otsustanud, et ei hakka raja peal üldse sõitmagi, tuli välja, et maas on umbes pool meetrit või rohkem puuuuuuuuudrit. See võttis küll jalad värisema, sest et eelmise nädala lumesajud olid ikka oma töö korralikult teinud. Mina olin omadega jumala pilvedes. Mingit vaeva ei pidanud keeramisega nägema,s ets lumeall suusk keeras peaaegu et ise, ainult et põlvest alla poole jalgu näha polnud, sest kõik oli lume all. Kuulasin the streetsi ja kui ei kuulanud, siis kuulasin seda, kuidas pole kuulda, et suusakant maad kraabib vaid on kuulda ainult tasast ŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠ-i. Tegime paar sõitu teatud metsades ja tõstuki alt ja siis mõtlesime, et lähme ikka otsime oma metsaraja ka üles, mida mignid laudurid meile eelmine kord näitasid. No vot, mõeldud tehtud ja nii pea kui me seda alustasime, siis ma mõtlesin nutma hakata, sest tere hommikust, terves metsas polnud MITTE ÜHTEGI jälge ja üleval lagedama peal ka mitte. MITTE ÜHTEGI. Lihtsalt joooooooooonistasimeeee lumme ESIMESI jälgi ja lumi tuiskas ülesse ja ma ei tea, kas ma valetan, aga sellist puudrit ma vist varem näinud/tundnud polegi. Igatahes nautimine nautimiseks, me ei leidnud õiget rada üles ja eelmine kord olid laudurid meid hoiatanud ju, et kui lähete liiga vasakule, siis on kaljud ja kui liiga paremale, siis on oja. Me olime KUSKIL puude vahel ja siis Andreas lubas NATUKE allapoole sõita ja seda ta tegigi ja teatas siis, et „ikka vale koht on. Mine paremalt”. See ajas mul jumala vere keema, sest mul tekivad jumala paranoiad kui ma olen kuskil poole meetrise värske lume sees kuskil metsas, kus pole enne jälgi ja Andreas sõitis üksi eest poolt ära ja siis ma ei saanud ka sealt paremalt minna ja siis ma hakkasin sõitma ja sõitsin mingi mahakukkunud puutüve alla, mida näha polnud, aga lumi seal ei kandnud ja siis kukkusin puutüve alla mingi lume sisse auku ja siis....juhtus see, mis juhtub alati sellistel hetkedel. Ehk siis helistas mu ema. Kõigi imestuseks arvatavatsi võin öelda, et ma ei võtnudki vastu. Hoopis ajasin ennast august välja ja sõitsin andrease jälgedele järgi ja jõudsingi mingile lagedamale kohale ja nägin et andreas on laua alt ära võtnud ja vaatab üle mingi ääre. Selle peale helistasin ma emale tagasi ja ütlesin arvatavasti midagi surma kohta, mille peale ta mul tagasi käskis helistada kui ma all olen. Ja peale seda tuli välja, et üles polegi nii kerge kõndida isegi lumelaua saabastega ja siis Andreas oli umbes nabani lumes ja tammus kuidagi üles ja lõpuks ta sellega hakkama sai ja siis jõudis mul juba pähe tulla, et on soe ja palju lund ja kindlasti tuleb mingi laviin, mille kätte me sureme. Ma täpselt ei mäleta kuidas, aga me saime lõpuks alla. Ainult et lõpus pidime me ronima mingi okastraadi alt läbi, mis oli suhteliselt pingeline, siis sõitma mingist okastraadist üle(andreas pidas heaks mõtteks mulle öelda „hoia nüüd pöialt et ma enda jalgu alt ära ei lõika”) ja siis mingi järsu tõusu peal jäime keset tõusu seisma ja kukkusime pikali, sest et paksus lumes ei kandnud hoog ikka välja. Ahjaa, ja lõpuks pidime üle oja hüppama, mis oli küll väike, aga põrutas jalad kurat ära. Kui alla jõudsime, siis mõtlesime, et 1 ikka kohtuseadus pole ja „LÄHME UUESTI!”. Tahtsime ikka õiget rada ka üles leida. No ja leidsimegi. Ainult et siis tuli mul pähe saada hakkama mingi sellise naljaga, mille mõjul Andreas arvatavatsi 4 aastat varem sureb närvirakkude vähesuse tõttu. ET siis olime keset metsa mingil nõlval, mis oli järsk ja millel polnud juhuslikult puid ja siis lumi oli veits soojenenud ka ja siis hakkas liikuma vana kurivaim kui ma sõitma tahtsin hakata ja rebis mu kaasa ka. Et siis nii ma seal läksin. Endal oli alguses hullult naljakas, aga siis tuli lumi hullult näkku ja ninna ja ei saanud enam üldse normaalselt hingata ja ma libisesin kuidagi igat pidi ja selg ees ka ja siis Andreas terve aja karjus midgai ja siis lõpuks jäin mingi imeläbi seisma. Mul oli ju hull pingelangus. Ma mõtlesin korr ajärgi ja hakkasin siis haigelt naerma, mingi ei sanaud lihtsalt üle, selline naerutuju tuli peale. Andreas aga sõitis alla mu juurde ja viskas ennast pikali ja mingi hingeldas ja hakkas mu jalgu kallistama ja „LAURA ÄRA ENAM KUNAGI NII TEE” jne. Ta üldse ei naernud, aga mingi istu ise kuskil keset metsa mingis suures lumehunnikus kõik kohad lund täis ja veel mignil ilma puudeta alal ja mõtle, et suusatamine on ikka küll nii hea. Ise ka naeraks noh. Pärast vaatasime nõlva ja mõtlsime, et sinna küll enam sõitma ie lähe, sest kogu puuder ja pehme lumioli nõlvalt läinud ja ainult kõva alakiht alles. Laura the lumepuhastusmasin. Aga jah, nüüd me peame veel Andreasega sinna Saisonendungit tegema minema ja viimased offid koos sõitma, sest elu on iiiiiiiiiiiiiiiilus! Ahjaa, ja Andreas tegi ühe kangelase teo veel. Peale sõitu võttis Freibpurgis mu suusad enda kätte ja kõndis nendega 15 minutit kõige haigemat koduteed, mis kunagi välja mõeldud on(otse ja ÜLES. Ja kohe KORRALIKULT kõrrgele). Ehk siis Andreas on selline poiss, kellele suusa või lumelaua määrimine pole mingi võõras asi ja siis tegi minu varustuse ka korda, aga ma läksin üldse koju.
Kodus veetsin ma täpselt 1 tunni aega. Peale seda läksin linna tagasi. Sain veel Vali ja Isaga kokku ja linnas veel Jenny ja Michelle’iga ja siis läksime Migrosesse ja ostsime haigelt palju pitsat ja krõpsu ja kokakoolasid ja muid rämpstoidulisi asju. Mm, takosid ka. Siis istusime rongile ja sõitsime Laila juurde ja umbes kella 8st olime Laila juures ja hakkasime piffideõhtut pidama. Vaatasime mingi hunniku filmi ja tegime süüa(pane pitsa ahju ja siis võta välja) ja siis rääkisime igast elujutte maha ja umbes kella 2 ajal olid kõik juba nii väsinud, et jäime mingi diivani ja madratsi otsa kõik kuuekesi magama. Öösel ärkasin üles ja Jennyfer vaatas üksi telekast mingit filmi Arnold Schwarzeneggeriga või kuidas seda kirjutatakse. Pilk oli piffil küll jumala tühi ja küsimuse peale,et mida ta teeb teadis ta ka ainult „ma ei tea” vastata. Selle peale ma magasin veits edasi. Hommikul kell pool 8 ärkasime ülesse ja hakkasime telekat vaatasime, tegime veel rämpstoitu hommikusöögiks ja naersime elu üle ja koristasime veits. Okei, meelest maha läks rääkida Laila kõige haigemast toast. Et Lailal ei ole tegelt tuba, vaid nagu STUUDIO. See on ÜLISUUR ja chilli nrugaga ja magamisnurgaga ja maailma kõige suurema voodiga ja siis veel KÖÖGI ja vetsuga. Ülihaigelt mugav tuba lihtsalt. Aga lõpuks me läksime mingi bussi peale, mis meid rongijaama viis ja siis berni. Kodus sõin veits kellogseid veel kõige otsa ja siis läksin magama. Umbes kell 4 ärkasin üles ja vaatasin et vend oli ka koju tulnud ja magas oma toas. Kella 6 ajal kui me sõime tuli mu vennaraas kööki näost valge ja ütles, et „kuradi külm on” ja pani jope selga, kapuutsi pähe ja peitis oma näo sinna sisse. Sööki ta enamvähem sorkis kuidagi süüa ja poolmagas terve aja. Alfred vaatas terve aja oma tavalsie muheda ja kavala näoga ja kui Mägie küsis, kas tal valutab mdiagi, siis tuli välja et kurk valutab. Haha. Tundus küll nii jah.

Et siis hakkas järgmine nädal, aga ma ei saa ikka elupikka blogi ka päris kirjutada. AGA, et kui te, eestlased, hullult teada tahate, siis jah, ma just istusin lahtise akna peal jalad katusel ja nautisin oma õues olevat +14 kraadi ja jah, raadiost tuli DETROIDI MAITSET! Hmm, muideks kasvavad mu aias krookused ja lumikellukesed mitte niisama kuskil põõsa all vaid hullumeelselt laiali ja TERE KEVAD!