AGA MA JU JUBA OLEN LUBANUD, ET MA LÄHEN PEOLE

ehk siis sama laupäev 15.10 läheb edasi veel
Olenemata sellest et me magasime PAOl iga öö umbes 5 tundi ja viimasel ööl üldse 2 ja rääkisime keskmiselt 3 keelt päevas( umbes 6 kui arvestada ka HÄÄ-d ja ÕNKA-d ja TŠJEVOO-d) ja ma olin koju jõudes surmväsinud, olin ma Jennyle lubanud, et ma lähen taga laupäeva õhtul peole. Siis ma läksingi kuigi ma üritasin terve pealelõuna vabandusi välja mõelda. Kui ma ennast kohale olin vedanud, siis ma üritasin kohe väljaöelda, et ma kavatsen umbes kell 1 koju minna ja mul on sügavalt savi. Siis me jõudsime sinna kohta kohale ja seal olid veel Amanat ja Ändu ja neid oli ju tegelikult tore näha, sest ma polnud neid terve vaheaja näinud! SIis oligi jumala tore...esimesed mingi 45 minutit. Siis ma väsisin surnuks maha ja muutusin zombiks ja veedsin tantsupõrandal aega õrnalt õõtsudes silmad kinni või niisama seistes ja kui enam vastu ei pidanud siis läksin ühe ääre peale istuma. Jennyfer istus muga ka vahepeal, aga siis ütles et nii jääb ta jumala magama ja hakkas tantsima. Mingi imelik prillidega poiss avastas mu sealt üksi istumast ja hakkasmuga rääkima vahetusõpilasusest ja nihkus lähemale. Ma olin surmväsinud ja mingi pervert tahtis muga rääkida ja ma pidin põgenemisplaane hakkama välja mõtlema. Põgenemisplaan oli võimalikult koledalt tantsupõrandal õõtsuda ja kõik inimesed ära ehmatada sellega. Kell pool 3 oli minu jaoks ära mineku aeg ja viimased pool tundi ma ainult vahtisingi kella, sest alamagatus andis tugevalt tunda. Elusees pole õnnelikum olnud et peolt ära sain. Mingi kell 4 jõudsin koju ja kõndisin üksi mööda udust Bolligeni mäest kraadiga 60 (umbes eksole) üles ja siis hakkasin kartma veel ka ja otsustasin Mariliisile helistada. Ta võttis telefoni vastu sellise häälega, et ma hakkasin veel rohkem kartma. Aga siis see läks üle ja maisipõllud said läbi ja varsti olin kodus ja jäin magama. Kuradi Maisilaste film ja kuradi UFOd kes kunagi Ameerikasse need maisiringid või mis kurat tegid, sest et nüüd ei saa normaalsed 16-aastased tüdrukud enam öösiti koju ka minna!

Pühapäev 16.10
Ei ärganud ma midagi äratuskella peale kell 11 vaid Mägie äratuse peale kell 1 hoopis. Siis ma seadsin ennast 1,5 sekundiga valmis, et hakata ühe mäeotsa ronima koos Mägie ja ALfredi ühe venna ja siis Trudiga(mu host-vanaema). Mägi oli suht madal muidu, aga kuradi ilus vaade oli ja ma nägin pilvemerd..ehk siis šveitslaste ainus meri ja nad on selle üle nii uhked ja kõik hüppasid mu ümber ringi ja olid nii rahul et ma pilve merd ikka ka näen. Nojah, mu meelest on põhimats millest ma ikka rääkida tahan Trudi:) Ta on mu lemmik šveitsivanainimene. Ausõna, ma pole kunagi šveitsis ühtegi nii vapustavat vanainimest kohanud. Trudi on 82 ja tal on 3 poega ja need on suutnud tekitada vaid 2 lapselast mitte 1000002 nagu ta lootis. AGA õnne tuli juurde. Üks host lapselaps tuli ka talle nüüd šveitsi. DOminic ja Daniel jäävad nüüd pro poiss 1/6 võrra tähelepanu vaesemaks, sest Laura on ka lapselaps nüüd. Mind saab ka põsest sikutada ja külla kutsuda ja nii edasi. Eelmine nädal kolis Trudi meie lähedusse elama ka. Ostsis mingi elukalli korteri ja kolis Bernist minema. Pensionärid siin juba Keskerakonda ei valiks vist,s est neil on sügavalt pohlad kuna neil on nagu nii nii palju raha...nagu näha. Nojah, igatahes ronis Trudi ka mäetippu nagu 82-aastased kunagi. Vanaema, sa oled mu tussu-nussu ja järgmine aasta sa saad mulle kolme kordselt kogu aeg süüa teha, sest see aasta jäi ju vahele. Ma ei saa aru miks sa mulle ei kirjuta enam ainult!
Õhtul tuli päevanael. Päevanael oli Norrast tulnud Daniel. Dominic naeris põrandal pikali maas, sest et kõik äratasid sellele sündmusele sama palju tähelepanu kui siis kui Dänu USAst vahetusaastalt tagasi tuli. Nojah, ma olin ka igatahes jumala õnne täis ja pealegi tõi ta mulle mingit kommi ka:D Siis terve perekond siras seal oma sirge naeratusega...(Emme, sellest me veel räägime. Tuleb välja, et sa polegi ideaalne emme olnud!!)