ANNA MULLE KA VAESTE KOKAT?!

Kuna ma olen oma elutempoga blogist 2, 5 nädalat ees, siis ma ei hakka päevaseid kokkuvõtteid tegema vaid räägin tähtsatest asjadest!

Laila ja Luca ja Schmocker ja Musti
Ehk inimesed hakkavad avastama, et ma polegi enam saksa keeles kobapeeter ja ma suhtlen aina rohkemate inimestega, kellega enne vaheaega eriti kontakti ei omanud. Lailaga saan ma lausa väga hästi viimase kahe nädala jooksul läbi ja ta on tore ja lõbus. Luca ja Schmocker on kaks Ivo põhisõpra. Ivo on see poiss, kes mu läheduses Bolligenis elab ja kellega ma juba eelmine veerand suhteliselt palju suhtlesin ja nii. Luca ja Schmockeri ja Ivoga on see tore asi, et kui on igav, saab alati nende bokseritele hindeid panna. Luca puhul töötab see eriti hästi, sest eile inglise keele klassi jõudes istus ta mu ette igatahes nii maha, et ta püksid algasid täiesti tagumikualt ja me nägime umbes ühte kilomeetrit bokserite riiet. See pakkus meile palju lõbu. Inglise keele õpetajale mitte ja ta noomis meid. Sellest järgmisel päeval otsustasid Ivo ja Luca olla ebatavalisemast paremas tujus ja Ivo suutis umbes 5 lauset Jennyferile mingit asja seletada nii, et suust väljus "HÄBLABAALLKAAAKKAA.JAJSUDDSHLLA. KAJSUUUJDLNNNNSSHH. SJAIIU?!! NSUHAGS!" ja siis sai Jennyfer "Genau!" vastata täie pasaga ja siis ma ei pidanud enam vastu ja hakkasin ohjeldamatult naerma, sest see veenev ja teadev nägu Ivo peas kui ta seda juttu rääkis oli nii meeliülendav.

Klassist välja saatmised
Siin on need päevakorrasemad küsimused kui Eestis. Ma olen ka juba kaks korda skoorinud...kusjuures jumala ebaausalt. Üks kord oli selle pärast, et Indrek sai endale just minu Bioloogia tunni ajal lapse ja kurat, mis ma 4 kordne vanatädi tütar siis enam ennast vaka all hoida suutsin. Ja siis mu bio õpetaja ei pidanud enam vastu sellele pingele, et mu onupoeg poja otsustas just sel hetkel saada ja saatis mu klassist välja. Teine kord oli reedel ja see oli ka jumala ebaaus. Meie füüsika õpetaja näeb välja nagu Lumivalgukese pöialpoiss Unimüts ja käib koolis oma sussidega ja suusakampsunitega ja näeb välja nagu rahu ise. Ta ongi rahu ise, aga siis tal tuleb mingi hoog(skiso hoog??) ja ta hakkab inimesi lambist välja viskama. MAAN, keegi natuke räägib ja juba läheb välja... mina ei rääkinud!! me tegime esimese tunni füsa kontrolltöö ja siis teise ta seletas mingit mõttetut asja ja siis ma tegin midagi mõtekamat ja kuulasin iPodi eks ja siis mingil vaikuse hetkel ta avastas mu väikse(ja vaikse) saladuse ja saatis klassi ukse taha. Aga selleks ajaks oli tal hoog juba täie pasaga peal, sest enne mind ootas klassi ukse taga veel 3 inimest ja peale mind tuli veel 2. Samas aga käib meie klassis imelikke poisse nagu Ändu, kes tahabki et teda välja visataks kuna siis ta on lahe ju. Siis ta saab küsida keset tundi 'kas ta vetsu võib minna' ja läheb ostab hoopis kohvi ja tuleb tagasi kõige rahulolevama näoga maapeal, et ta on hoopis lahe. Ma olen täie pasaga in der Brücke.

Kunstkurs
HEA!! Mina ja veel 6 inimest. Minu vanuseid pole. Paberil seisab Kunstkurs schon bezahlt ehk kunstkurs juba makstud, aga sellest 2300 kroonist mis ma maksma pean, pole ma lambanoksigi maksnud. Igatahes on need iganädalased tähtsündmused, sest see on lõpuks üks KUNSTIKURSUS, kus midagi ÕPETATAKSE. Me teeme erinevaid harjutusi ja õpime ja ma olen ülirahul. Ma arvan et on isgei parem, et ma sealt omavanuseid ei leidnud, sest ma saan siis oma keskendumisvõimet sellele tähtsale muule asjale pühendada eksole.

Väsimus
on TOHUTU. Ma sain sellest viimati eile aru, kui enne viimasesse tundi minemist seisin Laila ja Jennyferiga kappide juures ja järsku läksin mingile poisile vastu ja ütlesin SORRI ja siis läksin edasi ja poiss tõmbas mu tagasi ja Siru oli, kes oli mu kõrval või õigemini vastas seisnud juba viimased 3 minutit ja ma polnud midagi tähele pannud ja ma käin ja magan püstijalu. Ootan juba õudusega homset kui muülestõus on kell 6 ja koju ei jõua ma enne 10t arvatavasti.

Hull laupäev 29.10
Hommikul algas kõik YFU kokkusaamisega. Siis läksime veel erinevast rahvustest inimestega linna peale ja Bundesplatzile ja ma arvan et veel viimast korda see aasta saime seal läbimärjaks. Õues oli 24 kraadi ja Eestis sajab lund. Elu on katki. Ma olin rahul, mõnus oli. Nüüd hakkab külmemaks ka vist kiskuma. Siis igatahes leppisime me Tai jennyga kokku,et ta tuleb mu juurde ja ta juba teavitas sellest oma pereliikmeid kuni helistas ta värdjas ja pistis kisama, et Jenny peab KOHE koju minema ja nii edasi. Siis ma olin pettunud ja vältisin Jennyferi kõnesid, et mida õhtul teha ja kell 10 läksin linna et saada hoopis jennyga kokku ja vältisin ikka Jennyferi kõnesid ja siis sain Jennyga kokku, kes sundis mind istuma Tinu autosse, kus oli veel üks YFU staffmember ja siis kuna ma mainisin kolme korruselist pidu Thunis, mitte ideena vaid mainimiseks, pistis Tinu Thuni poole ajama ja üldiselt hommikul kell 07.30 jõudsin esimese rongiga koju.Kusjuures tänu kella keeramisele oli kõik veel tund aega pikem ja ma tahtsin enne ALfrredi ja Mägie ärkamist kodus olla. ROngiga sain ainult rongipeatuseni ja sealt ülesse, selle maa mis buss sõidab 8 mintsaga( ÜLES MÄKKE!!!) ma konkreetselt jooksin ja kõndisin üli kiiresti ja sain hakkama 15 minutiga(MAAILMAREKORD???). AInus viga oli see, et need hullud varajased ei maganud. Nojah,s ee polnud tegelikult midagi ja ma sain öelda tere hommikust ja rääkida kaks sõna ja siis magama minna.

Bern õhtul pimedas
Mu uus SUUR armastus. Igakord peale kunstikursust ma kulutan seal niisama pool tundi....kaloreid vms. Igatahes seeon NII VÕRRATU. Ma avastasin selle enda jaoks üleelmisel nädalal kui peale kunstkursi läksin ma ühle fotoesitlusele. Selle lõppedes oli kell 11 ja mina ja alfred ja mägie kolm ainsat inimest Berni peatänaval. Natuke oli külm ja natuke hakkas Zytglogge kellamäng ja natuke olid tähed ja super ilus. Nüüd saan ma iga kord peale Kunstikursust linna peal jalutada ja vaadata suletud poodide valgustatud aknaid ja imeda sõrmi šokolaadipoe vitriinakna ees. Täna oli eriti spannend, advendikalendrid on Stauffacheri akna peal. Ma seisin seal umbs 10 minutit ja vaatasin ja laulsin peas jõululaule.

Selina ja Mario
läksid lahku.

Kadri
MEES, KIIRE ON NOH.

Ma olen nüüd väsinud ja mõtlen veel kolm korda õudusega oma homsele päevale ja head ööd ja ma ausõna varsti kirjutan ilusamini ja prageu ei meenunud ju ka kõik!