LAURA,SIND MEINE AUGEN ZU WEISS??

Jätkumas seiklused „Mul on palju teha”. 22.mail esmaspäeval jätkusid need nii,e t hommikul ma tõesti läksin kooli, aga magasin terve geo tunni maha ja spordis lasin ka lebo, mis tähendas et ma otsustasin oma pealelõuna vabaks võtta ja natuke aega magades veeta. AGA enne seda, lõunavaheajal oli minul ja Livial ja Valil Alainiga kokkulepetehtud et on vaja tema koolikapis olev vesipiip äraproovida. Sest kui ikka koolikapis, siis ikka koolikapis. Niisiis kui me Valiga pagariärist saabusime olles ostnud endale lõuna, ootasid Rotem ja Alain juba kooli ees podiseva vesipiibuga. Meie maailma kõige tshillim kooliesine koos peaegu kogukooliga treppidel istumas ja meie ringpinkidel am shisha rauchen. See lõunavaheaeg tahtis kõik meie sõbrad olla. Mingi hetk läks Vali ja Rotemi vaidlus teemal „kas naised või mehed on sead” nii tuliseks, et ma otsustasin koju ära magama minna. Õhtul pidin jälle fit olema ja ilusad riided selga panema. Läksime Mägiega Shveitsi Jalgpalli Õhtule ehk siis Mägie kui hull poliitikutädi oli saanud kutsekahele ja ma siisläksin kaasa temaga mingile jeesuskristus-riietage-ilusti-galaõhtusöögile. Vahetusvenelane ja ta vahetusema olid koh ühte lauda pandud Shveitsi jalgpalliliidu presidendi ja asepresidendiga ja need kaks onu olid vahetusvenelasest jumalast vaimustuses sest „nende ajal veel selliseid asju eriti ette ei tulnud, siis mindi ainult ameerikasse”. Nii et nüüd on Jalgpalliliidu bossid omandanud kõvasti teadmisi eesti kohta. Mingi hetk jagati igats jalgpalluritele auhindu. Jalgpallurid näevad shveitsis kõik täpselt ühesugused välja. Neil on tume nahk ja tumedad juuksed, mis läigivad nagu peegel, sest need on geeliga nii vallatutesse soengutesse sätitud. Mingi hetk kutsus üks teine muhe naispoliitik ühe jalgpallurienda juurde ja käskis oma lastele autogrammi minna küsima kogu võistkonna käest ja siis varsti juthuski see naljaasi, et FC Sioni mingi hull jalgpallur kutsus vahetusvenelase välja. Kujutasin ennast natuke aega ette teleseriaali „jalgpallurite naised” ja siis vaatasin veel oma peegeldust ta juustest ja saatsin asja kuupeale. Kunagi kella 12 ajal jõudsime Mägiega hullude jalgpallurite galalt koju ka.

Teisipäeval hakkas hommik veel varem ja väsinumalt kui tavaliselt, mis viis selleni,e t ma unustasin magamiskoti oma klassireisile kaasa võtta. Tormasin bahnhofi kus kogu mu klass mind ees ootas(peale Laila ja Alice’i muidugi, kes lihtsalt sissemagasid) ja siis läksime kõik koos rongile ja põrutasime Lausanne’i ja sealt edasi Vevey’sse. Nii, küsimus, kuidas näevad välja shveitslaste klassiekskursioonid? Võin öelda, et erinevalt eestlaste „lähme vormsile telkimast”(mis on täietsi supervariant), maandusime meie hoopis keset mingit prantsuskeelset linnakest täpselt jävekaldal ühest motellist, kus me pidime küll ise süüa tegema enda jaoks, aga kus vaatasid vastu telekad ja piljardid ja lauajalgpallid ja mitu kõrvuti tuba. Kaasas olid meil õpetajatest mu täietsi imelik ärimajanduse õpetaja ja mu klassijuhataja herr Fuhrer. Esimese õhtu veeretasime õhtusse küöastades mingit keskaegset lossi, kus me niisama õudusfilmi filmisime ja mingis toitlustusmuuseumis kus ma esimest korda püstijalu magama jäin. Aga pärast tuli toitulustusmuuseumi Heureka osa kus sai kõike” ise mõõta-teha-jälgida” ja see oli hullult lahe. Klassijuhataja oli valmistanud ka toimkonnad õhtusöögi tegemiseks ja koristamiseks ja hommikusöögi tegemiseks ja koristamiseks. Kujutage vaid ette, et ma olin kolmes toimkonnas, sest et tuli välja, et klassijuhataja ei usu et ma need umbes 200 lektioni mis ma selleks ajaks puudunud olin, alati haige olin. Aga kõik oli korras nagu Norras ja asjad sujusid libedalt. Õhtul mängisime veel piljardit ja kõik keenias õpiud nipid tulid meelde. Mu ärimajanduse õpetaja Herr Bucher tahtis meelsasti frau Linsiga ka natukene lauajalgpalli taguda, aga ma andsin korvi ja oleks nagunii haledalt kaela saanud. Üks hetk hajusime oma põhiinimestega oma tuppa ära ja mängisime Arschlochi ja rääkisime juttu ja sõime kooki. Kella pooleüheks olid kõik põrandal ja magasid. Mina ja Jennifer jõudsime siiski kunagi öösel voodisse ja jagasime magamiskotti sõbralikult kuna ma ju enda oma maha unustasin. Jenniferil oli aga,võta näpust, hoopis päris kuri plaan varuks. Teadagi on sellel piffil 12 võimalikust allergiast 12 ja kevadel on kõik allergiad eriti hullud, nii et enamus ajast veedab jennifer kuskil pead valutades või kõhtu või aevastades või köhides või...ÜLLATUÜLLATU..ajal mil laura taga ühe magamiskoti all magab, veedab ta allergiae tõttu ka aega OKSENDADES. Iiiiha, andis siis öösel natuke minna. Mis ei tapa, teeb tugevamaks ja seda endale korrutades, aitasin ma teda ja ennast öösel puhastada. Hull ema Theresa.
Kolmapäeval pakkisime asjad ära ja sõitsime AQUAPARKI!!! Kui lahe lihtsalt. Haigelt palav ilm oli ja me läksime veeparki liugusid laskma ja niisama. Ma olin terve aja Lailaga koos, sest tema oli ainus piff, kes absoluutselt igale poole minna tahtis ja siis lasime poistega mingist kamikazest võidu alla ja olime metsikus jões hullud piraadid ja nii tore oli. Mingi hetk kui me lainebasseinis lõõgastumas olime, siis avastasime ka oma ärimajandusõpetaja herr Bucheri oma värviliste Speedodega hülgeasendis lainebasseini madalamas osas kes pea sügavama osa poole iga kord kui laine tuli hülge liigutusi teha vihtus. Poleks lärmi olnud, oleks ma arvatavasti ÕOKÕOKÕOK seda põhihülgehäält kuulnud. Aga peale seda kui me ta selga nägime, mille puhul Jumal oli sassi ajanud, et kus mehel juuksed kasvama peaksid, ja need sinna riputanud oli, tuli välja et tegu pole üldse hülgega vaid mingi uue liigiga.
Peale umbes 4 tundi sõitsime Laevaga üle järve ja ma nägin maailmakõige ilusamaid rohelisi mägesid ja siis helistasin Roltsile ja kutsusin ta oma surmale vaatamata õhtuks külla. Berni saabudes sõitsin koju, sõin poole tunniga kõik ära ja läksin siis bussi peale ja sõitsin berni tagasi. Sain Roliga kokku ja läksime Rosengartenisse ja jalutasime kuni Roland üleni roosa põõsa leidis ja siis jörgmised 2 tundi pidime seda põõsast vaatama kuni ta siis lõpuks ära koju läks ja ma ka.
Neljapeävaks olid katoliiklased välja mõelnud, et Jeesus lendab taevasse ja siis vabastanud neljapäeva ja reede selle sündmuse puhuks. Kui kena neist. Ma sain lausa kaua magada ja siis läksime Lailaga Jenny juurde, et teha meie Rahvamajanduse ettekannet. Ette kandest sai tehtud täpselt nii palju et pool ajast ma magasin ja teise poole vaatasime igast tutavate inimeste pilte netist ja arutasime asju. 4tunni pärast võtsime jalad selga ja läksime Alice’i juurde. Ossa vana pede, ei imesta küll et eestis enam arste polegi ja et nad terve aja välja rändavad, sest et Alice’i perel, kus mõlead vanemad on arstid, on SELLLLLLLINE maja, et lihtsalt ei osanud enam midgai öelda. Berni kesklinna rikkamas osas on neil mingi paraja vanusega villa no konkreetselt. Vanad ilusad puust nikerdatud trepid ja siis iga korrus poolringikujuline ja uksed erinevatesse tubadesse. Alice’il on terve kõige ülemine korrus veel enda oma ja alumsiel korrusel on neil eradli köök ja suurtuba ja söögituba ja pfffff. Tegime haigelt palju sokolaadi magustoite: kooki ja mousse’i ja küpsiseid ja nii. Kui Vali ja Isa ja Michelle ka kohal olid, siis läksime keldrisse et natuke filme vaadata. Mis vaatab keldrist vastu? Üks tuba, kus on kaks madalat diivanit ja hunnik patju ja oakotte maas ja kaks madalat lauda ja umbes miljon dvd, millest pooli pole kilestki välja võetud. Kus on telekas? Mitte kuskil, sest filme vaatame projektori abil, seinasuuruselt ekraanilt. Lasime siis niimoodi kella 4ni hommikul minna ja vaatasime ikka hunnikute viisi asju ära ja sõime nagu väiksed notsud!
Reede hommikul sõitsime Isaga vara koju ära, sest et ma pidin oma perega Tessini sõitma kohe.Ehk siis perega Itaalia ossa noh. Unustasin muidugi oma plaadid maha Alice’i juurde ja Alfred mõistis mu probleemi „elu ei lähe ilma plaatideta edasi” ja sõitsime veel sealt lävi ja tõime ära. Siis asusime oma hullu Wohnwageniga ehk selle kämpingukäruga noh teele ja kunagi õhtupoolikul olime kohal. Vatsu vaatas päike ja umbs 28 kraadi ja nendel aeadel oli veel Bernis 17 kraadi umbes. Tessinis oli hea olla,kaks päeva sai lihtsalt täiesti vabalt võtta. Võtsin päikest ja käisin järves ujumas ja joonistasin ja lugesin ja õhtuti sõime restoranides ja pärast võtsime Gelateriadest hullud jäätised. Nii hea oli rahulikult olla ja natuke und ka vähendada.
Pühapäeva hommikul hakkas tagasisõit. Ärkasin ja hakkasimegi sõitma ja viimane asi mis ma mäletan oli 30 kraadi Tessinis ja kui Mägie mind üles äratas oli niii külm ja mulle vaatasid mõlemalt poolt autot vastu 6 meetrised lumehanged. Tessinist viib nimelt välja täpselt viis „passi” ehk siis mõni tunnel ja mõni tee ülemägede. Me olime just parajasti siis ühel teel üle mägede, mis oli just avatud kevade hakuks. Lund oli lihtsalt METSIKULT.superilus. Just olin kuumas ja siis jörgmine hetk kuskil mäeotsas ja vaatasin kuidas nii kõrgeid hange pole elusees vist näinudki. Ja jääjärved olid ka kõikjal. Oioi. Allasõit oli alguses haige piinamine. Ainus asi millele ma mõelda suutsin oli et „kuu aja pärast peab siit paradiisist uttu tõmbama”. Kõigutasin ennats autotagaistmel edasi tagasi ja mõtlesin nõmedaid mõtteid. Talv muutus aeglaselt kevadeks ja siis tagasi suveks, seda oli niii ilus vaadata. Kevaditi on mäed roheroherohelised sest kõik hakkab õitsema ja vahepeal on veel pisut lund ka ja nii.
Järgmine hetk olime kodus, riietusime 10 mintsaga ümber ja läksime siis teatrisse Luikede Järve modernset varianti vaatama. Päris hea oli ja päris lühike ja kõigega olin rahul!

shveitsi varvides ohupallid lendavad koigi selle aasta vahetusopilaste andmetega minema

siis kui me poistega kebabi sisse ajasime

EMMENTAL MUUUUUUUUU

ORAVAPOISIL ON KÜMME SUUD!

esmaspäeval 15.mail (aeg ikka hullult lendab) oli siis see värk,et peale minu ärkas meie juures üles veel eestlastest ka Janika ja siis peale lühikest valet teemal "geograafia jääb ära hommikul", ärkasime me hiljem kui teised ja kogu koolipäev jäi ära. Läksime hoopis linna, sest Janikal mägedelapsel oli raha mida laiaks lüüa(ma ei nimeta summasid, mis kuluvad esimese 15 minutiga poodides:D). üldsegi oli Janika Bernis seetõttu, et tema mägedeklassil oli ekskursioon pealinna, aga nad pidid alles pool 12 jõudma ja siis ka ei pidanud suurt midagi kavas olema. Igatahes kella poole 12 pidi Janika oma ostetud asjad kuidagi kotti suruma, sest ta ei julgenud kell pool 12 hommikul oma klassi ees näidata kui mitu kotti tal juba on. Igatahes sai ta selle raskuse ületatud ja siis me kohtusime Berni Bahnhofi Treffpunktis tema klassiga ja peale seda sügava mõttega kohtumist saime teada, et on vaba aeg käes. Me siis käisime veel poodides ja lõpuks ostsime kahepeale Tai toitu ja vaba aeg saigi otsa millele järgnes linnaekskursioon, kus ka mina, parasiit, haakusin tema klassi külge. Nii armas on kohe mägedest inimesi vaadata...kõik pidid ikka täie pasaga karjuma ja hoiatusi kisama, et mitte trammi alla jääda(4000 elanikega suusakülades pole tavaliselt tramme) ja janika teatas peale beobachttungeid "et tõesti ikka näha, et mägedest...nii palju mul veel tallinnast on meeles, et linnas ikka päris nii ei saa käituda" .hehoo:D Igatahes leppisin ma selle linnaekskursiooni ajal Roliga kokku, et saame täpselt Berni ja Baseli keskel Oltenis kokku ja siis ma mingi hetk haakusin ennast Jansa klassist lahti ja sõitsin Oltenisse. Sain roltsiga kokku ja veetsime kvaliteetaega süües viinamarju ja mingit pasteeti ja võibolla veelmidagi ja rääkisime juttu ja leidsime hullu salaka. Lõpuks jäime Janikaga taaskohtumisele peaaegu tund aega hiljaks, aga asi oli selles, et me jäime ühest rongist maha ja see millest me maha ei jäänud sõitis läbi igast väiksest külast ja sõidu alguses tegi keegi hullu tünga ja tõmbas hädapidureid. Kui me lõpuks Berni tagasi jõudsime oli Jansanatuke pahura näoga, aga asi paranes ja me leidsime lepitus tee ja otsustasime ta zürichisse ära saata rongiga. Umbes tunni ajapärast me seda tegimegi ja siis läks Janika edasi kodu ja mägede maale ja me veel istusime natuke Zürichis elektriposti otsas. Peale minu väikest jonni ja pahuraid nägusid, oli roland sunnitud zürichist rongiga berni sõitma ja alles berni kaudu tagasi baselisse!

TEISIPÄEV MAY 16TH. God bless lagwagon ja seepäev midagi spetsiaalset ei juhtunudki, aga datum väärib äramainimist.

Kolmapäeval peale kooli oli nii ilus ilm, et läksime Vali ja Laila ja Alice’I ja Jenny ja Michelle’iga veel Aare jõeäärde ühte põhiparki ühe põhitiigi äärde ja sõime ja rääkisime diipe jutte. mIngi hetk jõudsid diibid jutud selleni, et ma sain taaskord välja tuua fakti, et shveitsi kuulsaim prantsuskeelne räppar Stress, ei olegi shveitslane vaid hoopis Eesti venelane, kes Lausanne’I ülikooli läks ja prantsuse keele ära õppis ja siis räppima hakkas ja nüüd shveitsi parempoolsetest poliitikutest siin kurje laule kirjutab. Vali ajasin lõpuks nii kerisele selle jutuga, et me vedasime kihla, sest ta mind ei uskunud. Mingi hetk just kui väguna selgest taevast lõi välku selgest taevast. Sain taaskord kogemuse “ära usalda mägederiigi ilma” ehk siis viie minutiga oli meie kena ilm kadunud ja taevaspaksud pilved ja Jumal oli DJ ja tegi hullu tümikaga Diskot. Me hakkasime väga kiire sammuga rongijaama poole minema, aga siis tuli ikka hull üllatus Warmduscheri pidu ja jumal lasi sellise dushi meile kaela, et järgmise kolme minuti jooksul olime me kõik aluspesuni märjad. Me Lailaga tahtsime jõle kavalad olla ja põgenesime ühe kena katusealuse alla ja seisime mingile kenale kaldteele, mis ootamatult peale 5 minutit basseiniks hakkas muutuma. Jooksime siis bahnhofi poole, aga poolel teel avastasime, et kui sa oled täiesti üli läbi märg, siis ei saa enam märjemaks muutuda ja hakkasime jalutama. Soe ilm oli, nii et sellega oli Ants.

Neljapäeval sain ma VAli käest tasuta lõuna ja võitsin kihlveo noh.

Reede Läks seda teed, et me olime juba ennist kokkuleppinud et teeme Vali ja liviaga Ausgangi. Aga kuhu läheb vahetusvenelane kui tal järgmine hommik varakult juba YFU laager hakkab? EMMENTALI!!! Ehk siis kuulsa Emmentali juustu koduregiooni peole. Mis iseloomustab Emmentali? AMMMUUUU ja kõik on selge. Igatahes istusime me reede õhtul RHiana, Isa, Livia, Alaini ja VAliga rongi peale ja sõitsime Zäziwili, EMMENTALI. ENne olin veel oma laagriasjad kadri bernikorterisse viinud, et neile hommikul järgi minna ja teistega grillimiseks-thsillimiseks hunniku asju ostnud. Üldsegi oli pidu ühes metsamajas ühe kenamäe otsas ja sünnipäev oli mu ühe sõbra Rotemi sõbral(julm eesti värk juba nagu). Kohal oli täitsa palju inimesi ja alguses tegimegi hiiglasliku grillfesti ja ajasime erinevaid grillilt tulnud asju sisse. Rotemi kõik sõbrad on jumalast karvased, et selles suhtes et nende soengupikkus on igatahes rohkem ühe keskmise neiu soengupikkuse kui poisi soengupikkuse poole. Niisiis kolas aknalaual olevats makist vihast muusikat ja system, Tool, rage ja kõik sellised põhiasjad möllasid, millele polnud 10 kuud tähelepanu üldse pööranudki. Hea oli neid kuulata ja tõid jumalast sünnipäeva tuju sisse, niisiis tuli mote “peaks enne laagrit magama” täpselt kell 6 hommikul. Siis tuli ka tunne, et “olen päris väsinud” ja siis kukkusingi maha ja jäin magama.

Laupäeva hommik hakkas sellega, et Vali loksutas täpselt tund aega peale mu magamajäämist mu kõrva ääres energiajooki, mille peale mul vetsukas tuli ja ütles siis, et on aeg lahkuda Berni poole. Võtsime jalad selga ja asusime kahekesi sealt mäe otsast teele kell 7 hommikul. Perfektne sünnipäevapeojörgne hommik oli. KÕIK magas, pealemõne üksiku vapra augulise juustu lehma, kes umbes 60 kraadise kaldega nõlva rohust puhtaks sõid. Muidu oli aga KÕIK unes ja soe oli, aga ikkagi selline kargehommikuõhk ja siis Valiga diibid jutud ja eelmise päeva meenutused ja energiajoogid. Rongis läks samamoodi edasi ja Bernis me otsustasime lihstalt veel energiajooki osta. Varsti seadis Vali sammud kodu poole, et edasi magada ja mina sammud kadi poole, et minna dushi alla ja tuua ära oma laagrikott. Mingil imelikult kombel EI OLNUD Kadi kell 8 hommikul laupäeval üleval, aga sellest polnud midagi sest ma siis ajasin ta ülesse. Võtsin ühe dushi ja rääkisin kadiga ta vaiba peal juttu ja vaatasin kuidas ta rääkimise ajal oma jalgu kuskile kõhu alla asetab umbes. (sellest polnud midagi, väiksena oli tal vahepeal aeg, kus ta lihstalt igal pool istudes jalad kaela taha pani ja siis selline seltskonas välja nägi). Igatahes võtsime me ka mingi hetk jalad selga ja läksime Bahnhofi et Roli ja Andreasega kokku saada. Need kaks motivatsioonist pakatavat poissi olid treffpunktis mingi plakati otsa maha istuma vajunud ja nende silmist peegeldus täpselt selline pilk et „eile küll sai kõvasti peol oldud ja magamine läks meelest maha“. Kuid meie vaprad vaimud juhendasid meid juba peagi poodidesse, et teemoona osta ja järsku tuli ei kuskilt meile vatsu ka Jansa kes oli just teel mu rongipeatusesse, et mulle vahva üllatus teha. Bad luck, see jääb järgmiseks korraks. Mingi hetk hakkas kohale veerema ka igasuguseid vahetusõpilasi. Näiteks veeres oma coolide eelmisest sajandist päris rulluiskudega kohale USA Sherlock kes oma suusamantli oma seljakoti külge oli kinnitanud ja nüüd aega veetis Berni Bahnhofis ringi uisutades. Mingi hetk me igatahes läksime kõik rongi, aga ei leidnud endale kohta ja hakkasime kohe oma söökide ja asjadega siis kahe vaguni vahel kokku. Istusime maas ja jätsime vist kohe paljudele uutele vahetuspilastele sügavat muljet. Mis ma tahan öelda, on see, et see laager oli siis selline, kus olid koos kõik selle aasta shveitsis olevad vahetusõpilased ja siis veel need shveitslased, kellest järgmine aasta vahetusõpilased saavad. Ja meie ülesanne oli neile näiata, milline vahetusõpilase elu on ja kuidas sellega hakkama saada. Ma arvan et eestlaste loosungist „VAHETUSAASTA ON PARIM AASTA JA YFU EI OLE KURI“ ei olnud eriti raske aru saada ja me ei vaevunud seda kuskile üles kirjutama. Teises rongis kõik vaatasid meid juba nagunii nagu peast segaseid. Meil oli hullult lõbus. Kui me kohale jõudsime möllas juba täielik häälestus järjekordesle YFU laagrile, ehk siis mina ja janika räppikapuutsidega kuulasime Andrease iPodilt drop it like it’s hoti ja varsti tegi hunnik vanagängi uuuuuuuuuuuuuUUUU ka ja nii. Kunagi eestis käinud vahetusõpilas neiu lehvitas meile rõdult ja pildistas ja ma karjusin migni roppsue ja järgmine hetk olime juba registreerimislaua juures, kus kena naeratusega blondiin meile TERE ütles. Ossavana tuss, üks eestlane veel YFU shveitsi teenistuses, ehk siis eesti ESIMENE vahetusõpilane shveitsi Kats, on õigele maale taaskord tagasi tulnud ja lahutas meie meelt ka siin natuke. Edasi juba jagati meid oma tubadesse, kus me ei viitsinud hakata mõtlemagi sellele, et peaks tekikotte ja värke asjadele ümber panema ja õieti tegime ka. Peale seda läks kohe tüüpiline YFU laager edasi: diibid sissejuhatuskõnes kolmes keeles, gruppidesse jagamine ja sessioonid. Mul joppas vist parima grupiga, sest et me saime roltsiga samasse gruppi ja meie juhiks oli ei keegi muu kui parim BENNNNNNO. Õhtuks olime mhaa saanud 5 sessiooniga, milles kõiges tegime erinevaid asju, aga point oli alati see, et „vahetusaasta on läbi, te lähete kohe koju, vahetusaastaon läbi OSTKE KINGITUSI JA PAKKIGE ASJU, DEPRESSIOOOOOn, teil on DEPRESSIOOOOON, vahetusaasta on läbi(aga ausõna, elu läheb edasiJ). Ehk siis peale esimest sessiooni nägin vaheajal Janikat, kes mulle juba silmadega ära ütles,e t „tahaks nutta??!!“ ja Kadi mitu roppu sõna eesti keeeles ütles ja kellelgi eriti rõõmsat nägu polnudki. Ma olin suhteliselt tundetu, sest ma olin lihstalt liiga väsinud, et asjade üle mõelda. Mingi samas õhtuks tuju tõusis ja SUVA SEE KÕIK,sest meil oli viimane YFU laager ja põhiosa alles hakkas siis. Peoõhtu noh. Kõigepealt vaatasime suusalaagrifilmi ka ära ja aitähTinule, kes juba praeguseks kuskil Hiinas on ja oma kolmandat vahetusaastat teeb. Nii hea film polnud nagu sügislaagrifilm, aga põhikohad olid näha ja põhilaul oli sees. Andreas-põhinummi selline paganama hüe oli filmil, et mõnikord lihtsalt löön läpaka lahti ja vaatan seda. PLUSS on filmi lõpus muidugi näha kuidas me Sherlockis oleme ja DROP IT LIKE IT’S HOT uuuuuuuuuuuuuUUUU. Ja siis läksime üles poistetuppa ja keevitasime valmis filmi kus punane pull aurustub välgukiirusel, Estonian airi lennukid teevad SIUUUKE õnnetuse, some-saksa-taani ühisbänd teeb pudelikontserdi ja ninjad kaklevad kui lõpetavad kallistades. Kui omaenda naljadest kopp ette tuli, siis läksime põhipeole. Andreas teatas et “tema kavatseb end pooleks tantsida” ja nii kui me magamismaja uksest väljusime oli see mees kadunud. Mõnekümne minuti pärast peosaali sisenedes hüppas mulle vastu läbimärg andreas ja kisas LÄHME TANTSIME LAUA PEAL ja see õhtu vist lõigi välja “who the fuck is D&G” Andreas ja kadust SOAD’I Andreas, sest elu sees pole ühegi poisiga nii hullult laua peal tantsinud. Mees pidas oma sõnast kinni ja tantsis ennast POOOOLEKS. Võibolla isegi neljaks. Õhtu lopes tema jaoks alles siis kui DJ õhtu lopes ja viimased tunnid veetis Andreas Simonega(või mist a nimi oligi) tantsides tantsu “Hoidke eest, siia saali üle kahe inimese ei mahu”. Se epiff on ülds eüks shveitslane kes järgmine aasta oma sammud eesti poole seab. Kadist sai aga tl õhtul tshillimsie kuninganna ja kui koledad prantslased keda ta saksa keeles tantsima kutsus ei tulnud, siis läks ta ja tantsis Ghana neegri Jerryga ja kui see ka enam vedu ei võtnud, siis tuli Juha ja tshillimisekuninganna laskis õhtul lennata. Janika aga vihtus niisama S-kujulisi liigutusi teha ja tegeles oma saksa keele edasiarendamisega. Mina olin kella kolmeni jumala fit, kell pool neli läksin ma valele poole oma pusa tooma ja siis sinna ma jäingi. EElmine öö andis tunda!

Pühapäeva hommik hakkas sellega, et Rolts ütles, et kell on 10 enne seitsetja kohe peab üles tõusma. Ma igatahes ei tõusnud ja hommikusöögile ei jõudnud. Siis tuli veel paar sessiooni,mis peaaegu magades möödusid ja lõpuks hakkas see hetk kui oli aeg paljudega hüvasti jätta. Ma olin kõigeks selleks liiga alamaganud ja ei tabanud üldse olukorra traagikat. Ei jõudnud küll see kohale et Moldova maltsa Juliasid ei näe enam ELU SEES ja üldse, kui paljusid ei näe enam kunagi, täitsa pekkis. Praegu hakkab imelik hoopis sellele mõeldes. Õbneks omapõhi aasia ja lõuna-ameerika piffidelt sai lubadus, et neid veel näeb, aga siiski, katkine värk.
Lõpuks kui teised kodu poole äraläksid, siis jäi US5 kuskile maha ja ronisimemingi nõlva otsa ja laotasime rätikud maha ja hakkasime lamama ja juttu räkima ja niisama olema. Ilm oli mõnna ja lilled olid igal pool ringi ja sinna ma magama jäingi. Ärkasin siis ui poised tulid tagasi matka ringilt kus tuli välja fakt et “oravapoisil on kümme suud”. Mingi hetk me aga liikusime rongiga edais ja Kadi läks koju ja meie “järgmine peatus Spiez”. Ilm kiskud jumalapöörfiks kätte ära ja me läksime oma US5-1ga SPiezi järve äärde ja istusime maailma kõige pöörfimale murule(mitte ühtegi putukat) ja rääkisime teemadel, et miks ei võiks ka rol ja andreas kanda rinnahoidjaid ja kas tõesti käsi lendab otsast ära kui see Genfi veejoa pihta panna. Üks hetk tuli aeg lahkuda, et Janika veel õigel päeval oma mägede koju jõuaks ja me poistega ostsime Bernist endale dönerid ja läksime Bahhofi katusele, vaatasime eriti pöörfit ilma ja mägesid ja rääkisime meie filmiklassikast. Pärast läksin koju ja uurisin järgi, mis tunne on tegelikult magada.

ei olnud me kuivad midagi

vaadake l�hemalt ja v�ike punane t�pp on igatahes andreas:)

kui veits roninud olime

kosk ja meie olemisplats

MIDA SAJAB VARREST? ODA!!!
Esmaspäevaga hakkas jälle hull nädal pihta. Juba kaheksas mai ja siis jah...leiba luusse laskmiseks aega siin enam ei anta. Hull organiseerimine hakkas siis pihta. Ühest küljest olime me Mariliisiga otsustanud pühapäeva õhtul selle asja ära, et ta ikka siia võiks tulla ja isegi kuupäevad panime paika ja teisest küljest tahtsime järgmisel nädalal Rolandiga Pariisi minna. Mariliisi asja tegelt polnud eriti vaja organiseerida. ütlesin lihtsalt mampsile, et reisikorraldaja hindasid vaataks ja siis ühndust võtaks ja nii. Pariisiga pidi hullult helistama ja mingeid pabereid saatma ja siis veel küsima ka igast kohtadest. Igatahes õhtupoole sain ma siis Kadiga kokku, et minna trenni eksole, kuhu meil polnud tõesti plaanis minna. Plaanis oli hoopis lihtsalt kokkusaada ja diipe jutte rääkida ja...süüüüa. Et siis täpselt seda me tegimegi!
Kolmapäeva ennelõuna veetsin ma ilusti koolis, aga pealelõunal lahkusin sealt ja sain ROltsiga kokku, sest et Roltsil pole kolmapäeviti juba üle kuu aja kooli. Tegelikult mulle on hakanud tunduma, et ta mõtleb seda niisama välja. Või no osaliselt mõtlebki, sest et keemia talle lihstalt ei meeldi. Igatahes jah, kuna tal siis koolist vaba päev oli(mäletamist mööda oli ka eelmine nädal kolmapäev koolist vaba ja siis ta tuli minu ja mu emaga kohtuma), siis tuli ta Berni. Tõi mulle kingiks The Streets'i postri ka. Ostsime süüa ja läksime ühte parki ja istusime seal umbes 3 tundi. Kadi kadedaks tegemiseks pean mainima, et terve aja pilgutas üks neeger mulle silma ja vahepeal käis meile "tstststs" tegemas ja suitsu küsimas isegi(meil ei olnud suitsu ausõna). Igatahes peale mõnda aega kui kogu münsteripargi permanentne peakohal hõljuv kanepipilv(sest kõik käivadki Berni kõige tähtsama kirikupargis terve aja kanepit tegemas...peale meie, me käisime söömas) meil üle viskas, siis võtsime jalad selga ja läksime teise parki edasi hoopis. Vahepeal ostsime veel mõlemad endale pusad, sest et külm oli(arvatavasti temperatuur mille juures eestlased grilliksid). Igatahes mingil hetkel oli kõigil aeg oma koju minna ja siis umbes kella 10se rongiga see juhtuski.
Koju jõudes läksin veel internetisõltlasena enne magamaminemist oma meili ja asju kontrollima ja vastu vaatas empsilt kiri: "mariliis tuleb 7-11 juuni läbi helsingi. Loodan et perega on kõik räägitud ja korras. tsau embs". See võttis küll siis naeru suule, sest Mariliisi endaga ma eriti veel rääkinud plnudki...peale pühapäeva ja perega siis ammugi mitte. Aga samas, nii just peabki asju ajama, sest et..otsus ja siis kärme täideviimine, mitte mingi hull molutamine kuni kõik had võimalused mööda lähvad eksole!
Sellega meenus see ka, et Pariisi meid igatahes ei lubatud!
Reedel möödus koolipäev erinevalt tavalistest reedetest ruttu. Peale kooli sõitsin Freibourgi Andrease juurde ja siis läksime tema juurest läbi, pakkisime ta uue vesipiibu kotti ja läksime istusime muru peale. Pimpisime ta piibu kauniks looduslapseks ja ma tegin juustukoorest andreasele chillpilli, kuna ta on lihtsalt maailma kõige chillpillim inimene. Mingihetk helistas mulle mu vend ja küsis kus ma olen ja kui ta teada sai et Freiburgis, siis ta lasi kuuldavale ühe ohke umbes nagu "kuidas küll elu nii ebaõiglane on" ja see siis sundiski mind ajalimiitidest(mis ma endale ise seadsin) kinni pidama ja umbes poole kaheksaks koju jõudma. Nimelt oli Dänu just minemas ühele sünnipäevale ja ta tahtis et ma sellele kalendrile, mille jaoks ma Dänut ja Märut pildistanud olin eelneval pühapäeval, viimast lihvi annaks ja ilusti mingid asjad peale kirjutaks. Niisiis keelas ta mul süüa ja ma tegin ruttu kalendri lõpuni. Sellepeale tuli hull motivatsioon peale ja ma ütlesin Martinale ja Liviale kino ära ja tegelesin kodus hoopis niisama natuke joonistamisega ja sellesarnasega ja läksin kunagi magama ka.
laupäeval magasin ma lihtsalt kaua ja ootasin lihtsalt maailma kõige rohkem õhtut. Ehk siis me leppisime juba suusalaagris Põhjamaade rahuga(soomlased+US5) kokku, et 13 mai lähme Meiringeni meie trammipeatusesse tagasi. Meiringen oleks siis see koht kus meie suusalaager oli ja meie trammipeatus oleks siis üks trammipeatus meie noortehosteli läheduses. Ja pole me põhjamaalased mingid sõnamurdja mehed. Olenemata sellest et soome üks põhjamaarahu Ilkka tulla ei saanud, olenemata sellest et vihma kallas nagu oavarrest(mida kallab varrest??) ja olenemata sellest et me ei teadnud, kus magada, saime me umbes kella 9 ajal õhtul Bernis kokku, tegime sisseostud ja sõitsime meiringeni. Seal kohtasime veel Taani Madsi ( ta elab Meiringenis) ja saime teada fakti, et me kõik seitsmekesi saame ühe tema sõbra juurde magama minna. Nii armas, shveitslaste lahkus. Igatahes oli bernist saati juba rongis jumala lõbus ja aina lõbusamaks läks. Janika otsustas viimases rongis mind oma armuellu sisestada ja rääkis mulle järgnevad poolteist tundi igats diipe jutte. Vahepeal kui ta enam minule rääkimisest piisavat rahuldust ei saanud, esitas ta rolandile 5 minutit küsimusi, aga vastuseaega unustas anda. Igatahes sadas terve aja vihma ja kõik asjad olid läbimärjad. Sellisena polnudki oma Meiringeni veel näinud, aga paganama time of our life'i nostalgia tuli peale küll kui kõiki vanu tuttavaid kohti vaadata. Lõpuks läksime üle parkla, kus ma omal ajal 100 meetri maailmarekordi tegin kui ma avastanud olin, et andrease iPod enam mu taskus pole ja üle selle sama parkla kandis roland janikat seljas ja väänas mingi koha vist välja. Ja siis möödusime veel oma nunnust Jugendherbergest ja omal ajal oli see koht ikka mitte sugugi nii vaikne ja ronisime lõpuks vele üle aia ja kõndisime üle trammisilla(Janika kukkus paar korda jalaga silla puude vahelt läbi) ja siis jõudsimegi oma kuulsa trammipeatuseni. Rääkisime elujutte maha, lõhkusin veits rolandi vesipiipu ja ühesõnaga tshillisime niisama. Kunagi pagan seda teab miskellaajal öösel otsustasime minna SHERLOCKIsse! Suusalaagripõhikluppi. Ma olin veendunud, et seekord on see jumala tühi ja nii, sest hooaeg on ju läbi, aga koht oli rahvast PUUPÜSTI täis ja korra vaatasime sisse(surusime ennast sisse), aga kauaks igatahes sinna ei jääud, ainult hüppasime läbi. Niisiis oli meil uut kohta vaja, mille peale me sammud Põhi gondlitõstuki poole seadsime ja lõpetasimegi varju all(kuhu oavarrest isegi vihma EI saja) gondlitõstukimaja esisel trepil. Klingklõng. Hea oli tegelikult olla vanas kohas tagasi, aga lund polnud ja mingit hullumeelset rahvusvahelist seltskonda ka polnud(ainult põhjamaade rahu, kaks shveitslast ja üks taanlane), aga nalja sai siiski. Kui alpikellad umbes kahte hakkasid taguma, siis läksime Madsi sõbra juurde ära ka. Natuke aega kõndisime jälle vihma käes ja kui kohale jõudsime tegi Roland meile veits aeroobikat kaamerasse ja andreas ütles paar kurja sõna ja siis kunagi jäid kõik magama(peaaegu).
Pühapäeval juhtus selline asi, et kõik ärkasid juba päris vara ülesse(peaaegu). Janika rääkis enamus ajast 5000 kroonist mis keegi talle laenama peaks, kuna ta on digika ära kaotanud. Kõik see kestis kuni Ema Theresa tuntud ka nime all laura, kaamera ta püksitaskust leidis. Siis sai Janika veits aega edasi magada, kuni teda tabas järgmine mats, mille nimi oleks "AGA LAURA KUS MU TELEFON ON???"No vot, see tuli igatahes ka kuskilt välja. Vahepeal jõudis Andreas veel valmis keevitada Meiringeni filmi geniaalsed 5 minutit, mille jooksul ta toa ühest nurgast kõiki filmib(kõik olid teises nurgas) ja kõik teevadtäpselt mitte midgait ja keegi eiütle isegi sõna. Arvatavasti üritas Andreas tabada "peo seda hetke, mis kõigil naerust pissi püksi kutsub, aga kunagi filmile ei jää". no seekord ei jäänud see igatahes ka filmile. Mingi hetk ajasime kõik ennast üles ja läksime kogu kambaga "niisama ühe kose juurde istuma". Aga asi on nimelt selles, et vahetusvenelase jaoks pole ükski kosk "niisama" kosk. Ma pean silmas, et mu jaoks on iga 50 cm laiune veejuga, mis kaljudest alla tormab ka juba hull kosk. Aga seekord Meiringenis oli tõesti tegemist täiesti suure KOSEGA. Nii hakkaski siis peale armumine Meiringeni ka kevadisel ajal. Ilm oli hullupööra soe ja päike oli terve aja taevas ja me istusime muru peal(või lamasime) ja rääkisime juttu ja kogu aeg oli kõrvus kosk noh. Järsku olid andreas ja mads kadunud. Umbes 10-15 minuti pärast nad igatahe spolnud enam kadunud vaid seisid selle astmelise kose kuskil keskmisel paganam astmel muru peal ja vehkisid kätega. Jumalast väiksed täpid olid ja alles siis sai nagu aru kui kõrge see veevärk tegelikult on. Igatahes edasisteks asjadeks jääb küll sõnadest puudu, sest mina ei osanud enam mitte kui midagi öelda ega isegi mõelda. Ehk siis otsustasime mina ja Janika ja Roland ka sinna minna ja hakkasimegi siis minema. Teed polnud ja me ronisime täiesti läbi metsa. Kuskil poolel teel tulid Andreas ja Mads kaasa hull vaimustus silmes ja siis pöörasid nad ka uuesti otsa ringi ja ronisime kõik edasi. Täiesti haige, lihtsalt oligi mets ja viimasel lõigul tuli mul vist esimest korda elus kõrgusekartus peale. Ennast ehmatas jumalast ära, aga asi oli vist selles, et ma olen harjunud järskudest kohtadest ja kaljudest nii alla vaatama, et mul on jalgade all sõbrad suusad ja kõik on valge. Kui need eelnevad asjad välja jätta, siis näeb kõik päris hirmus välja. Igatahes ronisin ma ka lõpuks vapralt mingist juurest kinni hoides libedatest kividest üle ja palusin Laterniust et mu järgi tulev ROlts ära ei sureks(mu kaamera oli tema käes). Ei surnud ja siis me jõudsime kohale ja siis jõudsime me vist küll mingisse Nirvanasse kohale. Igatahes ei andnud ükski ihuliige ega ka aju vihjet, et sealt kunagi lahkuda võiks. Kaljult kukkus alla hull kosk ja moodustas astmele laguuni. kõik oli suuri kive täis ja vett pritsis nii, et me olime kõik täiesti läbimärjad ilma ühegi liialduseta. Päike ju paistis ja soe oli ja vepritsmetest veel tekkis vikerkaar ka. Alla vaadates oli näha kuidas kosk kaljust edasi alla kukub ja me istusime veel muru peal. Ma ei tea siiamaani, et mis paganama koht see nüüd oli, aga jumala müstiline sõna otseses mõttes noh. Ronisime mingit umbteed kaudu läbi metsa koselaguuni juurde..ja siis tuli selline tunne,e t tahaks kogu maailma kallistada. Rolts ütles "laura, ma tahan koju, mulle ei mahu kõik need asjad enam pähe lihtsalt". Ahjaa, sealt poolt kus koske polnud, paistis hunnikute viisi valgeid mäetippe!
Tagasiteed ma oma seisundi tõttu enamvähem ei mäletagi,aga mingi hetk hakkas hullult kiire, kuna ma pidin 5st kodus olema. Niisiis jätsin teised veel meie hullu kose juurde ja läksin koju. Sõitsin 2 tundi rongiga ja toksisin enamus ajast vastu pead vist. Berni rongijaamast ostsin veel Mägile lilled(emadepäev) ja siis läksin koju ära. Päev muutus aina paremaks, kuna toimus meie hooaja esimene grillõhtu. Ehk siis grillisime perega õues ja külm ka polnud ja oli ainult SUVI JA SÜDAMEKESED umbes. Rõõsadus! Söömiseajal sain Andreaselt sõnumi, et ma pean veel õhtul tagasi Berni minema ja nendega kokku saama. Niisiis ründasin ma kuskil kella 9 ajal Berni ja sain jälle us5ga kokku. Istusime niisama Bahnhofi katusel Grosse Schanzel(ma olen vist unustanud mainimata jätta, et kui te nüüd kujutate ette bahnhofi ja katust ja meid istumas, siis te kujutate väga valesti ette, sest Bahnhofi katusel on tegelt hoopis park) ja lõpuks tulime Jansaga minu juurde tulema! Vaatasime veel pilte ja internetti ja läksime magama ära.
iluuuuus nädalavahetus!