poisid mangivad lumesoda, Spar, Damiani selg ja teised, Auto juures enne minemist, Schmocker teel

LOOK AT THE STARS, LOOK HOW THEY SHINE FOR YOU!

Ehk siis jätkub Laura elu pealkirjaga "elu nagu hernes".
Eelmine nädal koolis oli nagu nädal koolis ikka kui mitte arvestada, et meil polnud enam kontrolltöid ja kõik said täiesti vabalt võtta kuna hinded olid juba väljas. Ajalooõpetaja kutsus mu peale tundi kõrvale ja ütles, et ta pani mulle"Kunstliku hinde"...NELJA. Ise oli eriti muhed anäoga ja rahul, et ta mulle sellise heateo teeb. Ma ei hakanud siis selle peale ütlema ka, et mul sügavalt pohlad on, mis hinde ta mulle paneb, sest hinded ei loe mulle nagu nii midagi ja tänasin viisakalt ja üritasin silmi võimalikult õnnest särama panna.

reedel igatahes oli selline värk, et ma sitsin luzerni Juha juurde tema kutse peale. Jõudsin siis millalgi kohale ja sain Juhaga kokku ja siis läksime tema juurde. Luzern polegi mingi väike ilus linnake nagu ma arvasin. Päris suur on kohe. Ja juha elab korteris ja seal ümber on veel teisi kortermaju...see oli mulle juba harjumatu vaatepilt. Või no Kadi elab ju ka korteris, aga kadi korter on ikkagi maja rohkem, aga Juha korteril polnud mitut korrust. Ühekordne korter noh! Täitsa harjumatu. Aga polnud üldse paha. Juha kunstvennaga sain ka siis kohtuda ja pärast veel kunstõega. Alguses vaatasime niisama telekat ja kuulasime tema venna hiphoppi ja rääkisime juttu ja siis veel mängis Juha kitarri. See polnud üldse paha noh ja seda polnud küll ammu kuulnud. Peale selle sain ma tema kohta huvitava fakti teada, et ta oli eelmine aasta soome jäähoki rahvuskoondises ja et tal oli 9 korda nädalas trenn , ehk siis ka hommikuti ja et soomes saab hindeid kuni 10ni(mis on ju eriti värd mu meelest) ja et talle meeldib ta kool ja seal saab valida aineid ja ise palju mõelda ja terve selle aja peksin ma käega vastu laupa ja mõtlesin oma eesti tuupurite koolile ja sellele, kuidas see põhineb mõttel "ÕPI KODUS KÕIK PÄHE, SIIS EI PEA PALJU MÕTLEMA JA SAAB RUTTU VIIE" või siis meie kooli teine põhitõde "LAKU RUTTU MÕNE ÕPETAJA TALDU, SIIS SAAB RUTTU VIIE JA OLED TARK LAPS VALMIS". Ühesõnaga terve aja mõtlesin kui tore ikka tagasi on minna. Kui kell sai rohkem, siis läksime bussiga mingisse peokohta. Juha õde rääkis bussis huvitavaid lugusid Läti Karlisest, kellega ta on kohtunud ja kes on tema meelest väga ....omapärane. Loomulikult ütles Juha kõrvalt terve aja, et tegelt on ta väga hea ja tore. Haha. Neile, kes Juhaga pole kohtunud...Juha ei ütle KUNAGI kellegi kohta halvatsi ja näeb kõigis midagi head ja keegi pole paha ega nõme ega imelik (välja arvatud shveitsi piffid). Lõpuks vahetasime me bussi ja läksime Juha õest lahku ja istusime teise bussi otsa ja sõitsime sinna kohta, kus me saime Juha sõpradega kokku. Juha sõbrad on selline materjal, et juba viie minuti kauguselt on kuulda, et nüüd nad vist tulevad ja kui nad kohal on, siis suudad sa ainult käega vatsu laupa lüüa. Ja mitte ainult ühe korra. Ma hakkasin juba esimesel minutil naerma ja ei jätnud kuni lahkumiseni järgi. Aga nad olid jumala sõbralikud ja HEAD ja aitasid meid tasuta peole sisse ja rääkisid palju juttu.Pealegi olid nad terve aja väga hooooos. Pluss õnneks oli Juha siinse parima sõbra üks lemmiklugusid samuti Prince'i kiss, nagu minulgi ja siis sai ikka hullult tantsuvihtuda eksole. Aga jah, Juhal on ka vist nagu Rolilgi selle asjaga jumala jopanud, et ta on siit ikka oma inimesed üles leidnud. Mingi hunnik boheeme, kes õnneks ei näe välja nagu boheemid, aga käituvad küll.(mul on hirm boheemliku välimuse ees, arvestades eesti stiili boheemlusest..."kuhu ma selle haaknõela panen"). Samas aga rõõmustavad neid lihtsad asjad...nagu neljaks kokkukäivad vanakooli prillid, või kindad millel käib labakuosa ära või hambaklambrid või ükskõik mis. Kahjuks kella 1 ajal juhtus see asi, et ma olin öelnud, et ööseks ma Luzerni ei jää ja pidin uttu berni poole tõmbama. Ja korraliku vahetusõpilasena ma seda muidugi tegingi! Ja jõudsin ilusti berni liiga vara kohale oma moonlineri(ööbussi) jaoks ja pidin ootama rongijaamas, sest väljas oli liiga külm ja mingi mees, kes tahtis muga taksot võtta, mis mu seest õõnsaks ehmatas. Lugesin oma "Nana" läbi ja siis kui see läbi oli kõlgutasin jalgu ja mõtlesin omasid mõtteid. Need olid nii huvitavad, et mul ei hakanudki igav!
Laupäeval polnud muidugi mingit magamist. Pidin oma schneeschuesid laenutama minema oma projektwocheks. Need on need suured plaadid mis käivad saabaste külge jala alla, et inimene läbi lume ei vajuks. ja pärast käisin Alfredi tööjuures esimest korda ja sain teada, mida ta siis tegelt teeb. Tuleb välja et teebki masinaid. Ma mõtlesin, et see on ikkagi mingi nali, et inimesed neid teevad, aga nüüd nägin kõik ise ära ja selle peale vajus karp lahti ikka küll! Aga siis õhtul hakkasin mina, erinevalt Kadist pidurit rebima. Käisime Trudy juures söömas ja sain korra Anjaga kokku ja siis tulin koju, et varsti peole minna, aga põhjused "huvitav jutt kadriga msnis", "Raha jaanuaris mul pole", "pühapäeval mäele" ja "pidu saab ju koguaeg" naelutasid mu hoopis koju. Kuigi Ma pean ütlema, et vahetusvenelase rõõm on ikka vahetusvenelase rõõm ja kui Laila mulle smsi saatis ja küsis kas ma olen juba kohal ja et saame kokku, siis võttis ikka naeru suule küll, sest me ei pidanud isegi koos minema vaid ta oma sõpradega ja ma Anjaga, aga juhhuu!
JA SIIIIIIISSSSS esmaspäeval hakkas pihta mu PROJEKTWOCHE!!!!!!
AIAIAIAI! Nüüd olen ma küll ikka igast imelikke asju ära teinud! Minu prjoektwoche idee on siis selles, et piinata ennast suusad kaenlas mäest üles ronides. Minu grupp koosneb 12 inimesest kellest 2 on piffid ja ainult 1 suusataja. Või no grupijuhid on ka 3 tüki suusatajad, AGA neil on kõigil Tourenskid, ehk siis need spetsiaalsete klabritega ja nad saavad alla karva panna ja siis nende suuskade otsas mäest üles ronida, mina aga ronin tavaliste saabaste ja schneeschuede otsas üles ja suusad ja suusasaapad ripuvad seljakoti küljes.
IGASTAHES võtsin ma esmaspäeva hommikul kell 8 oma haigelt raske seljakoti koos mu lõunasöögi, 2 liitri joogi, sokolaadi, lisariiete, kiivri, suuskade, suusasaabastega selga ja kätte oma suusakepid ja schneeschued ja täis "laksame käega vastu laupa"tuju asusin teele bussipeatusesse, mis tundus seekord kaugemal kui tavaliselt(muidu on see mu maja ees nagu). Ja kunagi kui ma bahnhofi jõudsin, olin ma igatahes juba surmväsinud. Pealegi oli ilm pilvine ja udune. Aga siis olid kõik seal ja lumelaudadega mudugi ja mingi tuli tuju ikka tagasi ja läksime siis rongi peale ja sõitsime natuke seal. Kui kohal olime ühes muus kohas, siis istusime kõik kollasesse kastiautosse ja hakkasime kuskile mäkke sõitma ise ka ei eta kuhu ja naine roolis ikka ja siis tegi kurve ja nalju ja üles alla ja siis tuli ikka tuju juba päris peale! Lõpuks parkisime auto kuskile ei tea kuhu ja ronisime kastiautost välja. Hakkasime varustust valmis panema ja tuli välja, et mul on umbes 4 korda liiga palju riideid seljas. Või 5 või kurat teab kui palju. Igatahes ma lõpetasin nii et olid pusa ja jope ilma voodrita seljas. Lõpuks hakkasime siis pihta oma vallatu reisiga. Meie põhi grupijuht aina ütles, et ega üle 3,5 tunni ei lähe üleskõndimsiega. Ahjaa, neile kes ei tea, siis asja point oligi selles, et kõnnime mingeid tundmatuid teid üles, all umbes 3 meetrit lund, tapame oma seljad ja sõidame 30 minutit alla paksus ilma ühegi jäljeta lumes. Igatahes, peale 15 minutit kõndimist olin ma VÄSINUD. tegime siis väikse pausi ka. Pausi ajal võtsin ma jope ära ja jäin ainult pusaga ja panin 4 korda rohkem päikese kreemi peale, sest Portugali päike oli Shveitsi tulnud. Meie põhigrupijuht ütles, et nüüd tulevad järsud tõusud, aga tunni aja pärast teeme lõuna. Heakene küll, hakkasime siis ronima. Ronisime metsa sisse, seal ju päikest eriti polnud, nii et siis polnud nii palav, aga kuradi tõusud olid nii kirved, et mul tuli jumala surmväsimuse maik kurku ikka. Metsa lõpus teatas onu, et nüüd on veel 20 minutit söögikohani ja kõik olid selle üle õnnelikud. Kõht oli juba tühi ka. Selleks ajaks olime me juba tunni üles kõndinud. ja siis saigi mets lõõu ja hakkas põhi osa peale. Ma olen ju enne ka offi sõitnud, aga sellist kogemust pole küll elusees olnud. Taevas oli täiesti sinine, mitte ühtegi pilve, päike küttis nii mis hull, ümber polnud MITTE ÜHTEGI tõstukit, mitte ühtegi maja, mitte ühtegi JÄLGE isegi! Vahepeal oli ainultnäha alpihüttide katuseid mis olid liiga madalad, et tervenisti lume alt välja paista ja niikuinii kasutusel ainult suviti. Olimegi ainult meie 15 inimest, kõigil suusad ja lauad kottide küljes ja surmväsimus peal, aga see oli ILUS, see oli haigelt ILUS. Vastu vaatasid igast küljest mäetipud ja lumi sillerdas. ja ainus hääl oli kellegi hingeldamine ja see kuidas scnheeschuede all olevad ogad vastu lund kriipisid. Aa, ja siis muidugi vahelduva eduga meie naer kui kellegi schneeschued oma eesmärki ära ei tabanud ja kui keegi ikkagi ühejalaga tervenisti lumme vajus. Ja siis ütles onu, et veel 10 minutit...see oli umbes siis, kui me metsa äärest 40 minutit tulnud olime. Ja siis umbes 10 minuti pärast oli veel 1o minutit ja siis varsti oli millegi pärast ikka veel 10 minutit. Jaks oli ikka jumala otsas. Olenemata sellest, et mul oli seljas ainult mu pusa, oli see ka läbimärg ja õlad valutasid koti raskusest ja pea TUKSUS nii mis hull. PALAV oli ja jalad olid KRAMPIS. Mõtlesin, et hea küll asi on selles, et ma olen naissugu ja treenimata ja mu varustus mu kotil on palju raskem kui teiste varustus nende kottidel, aga siis ütles Schmocker kõva häälega SCHEISSE ja laskis kotil maha kukkuda ja Ivo lubas kohe alla sõita ja Luca tahtis seal samas sööma hakata. Siis tuli naer jälle peale! Ja hea tunne oli teada ka, et ma polegi vist ainus kes surm väsinud on ja ei suuda isegi suusaprille enam ees hoida, sest need on ka liiga palavad. Lasime natuke endast viha välja ja sõimasime 10 minuti teooriat ja seda et kõht on tühi ja et päike on portugalist kohale tulnud. Lõpuks saime jälle edasi minema hakatud ja siis öeldi veel ühe korra 10 minutit ja siis ma enam kella ei vaadanud, aga varsti me tõesti kohal olime mingi Alpi maja juures mis oli ka polest saati lume sees, aga omas midagi väikse terassi sarnast kuhu alla me saime minna, et päike enam ei paistaks meie peale. Viskasin kõik asjad jumala savilt seljast ära ja võtsin kõik üleliigsed riided ära ja siis hakkasime sööma ja nii. Mingi 10 minutiga läks väsimus meelest maha...ja osad poisid hakkasid verandale lumepalle viskama. Siis 10 minuti pärast läks see ka meelest ära...kuni need samad poisid seisid nii ideaalses kohas, et Lucasse tuli tagasi "väike Luca-Napoleon" ja ta tegi geniaalse sõja plaani ja hakkas vaikselt lumepalle vorpima ja neid toolile asetama ja kõigile varustust jagas endal silmad jumala põlemas. Siis said teised kutid ka hoo sisse ja hull sosistamine käis. Siis ehitasid nad endale jopedest katte veranda ääre ette ja lõpuks karjusid "NÜÜD" ja pistsid oma pead ja käed jopede vahelt välja ja tegid küll sellise rünnaku, et Napoleon oleks nii geniaalse rünnakuga pool maailma ära vallutanud. See tegi neid küll tohutult õnnelikeks ja siis kui pallid otsas pugesid nad oma jopede vahele tagasi ja olid jumala rahul endaga. Pärast sõime mingi tohutu koguse sokolaadi ja magusaid asju ära ja lõpuks pidime tagasi varustuse selga panema ja edasi minema. Aga nüüd läksime ainult tunnikese või natuke rohkem ja hästi aeglaselt, aga vähemate pausidega. Räme raske oli ikka ja kuum oli ka, aga tippu oli vähemalt hea näha! Kohale jõudes siis panin suusasaapad jalga ja monteerisime schneeschued ja kõik asjad koti külge ja suusad lahti ja hakkasime alla minema. Ega ma olen aus tüdruk ja ei hakka üldse sellist muljet jätma, et mu jalge all hull puuder oleks olnud. Aga ma arvan et ega see vale läbi ei läheks ka kui ma olen rääkinud kuidas 4 tundi oli portugali päike paistnud. Igastahes oli lume ülemine kiht kõva ja pöörata polnud eriti kerge, kuigi kui hoog oli sees, siis läks hästi. Aga see puuder polnud isegi nii oluline. Palju lahedam oli kaugel ees näha mingeid laudureid alla minemas ja kaugel järel neid ka tulemas. Ja jälgesid tõesti polnud!! Aga siis olid igast kivimürakad ja kaljukesed ja esimest korda elus olin ma nii väsinud, et ma isegi ei jaksanud hirmu tunda ja hüppasin sealt alla kust juhtus ja rada läks ja see oli hea!! Lõpuks jäime pidama ja onu ütles, et nüüd tuleb karm lõik...järsk ja kõik peavad kahe kaupa minema, sest üksi on ohtlik, aga rohkem ka ei tohi, sest et ku laviin lahti läheb siis saavad teised ülevalt hoiatada ja kui alla jääb, siis jääb ainult 2. Laviinioht oli 50:50, nii et keskmine, sest lund oli päris palju ja päikest veel rohkem. Õnneks otsustas Janika just täpselt sel hetkel kui ma oli siis sealt järsult kohalt tegemas pööret alla suunas mulle sõnumi ju saata. Isegi närv sees ja mägi järsk nagu ei eta mis ja mingi laviin ka enamvähem kaela kukkumas ja rinnataskus hakkas vibreerima ja häält tegema. Poleks mul keppe käes olnud oleks ma jumala eest endale käega vastu laupa peksma jäänudki! Aga ma elasin selle koha üle ja kogu sõidu peale paar käna ikka panin, aga midagi revolutsioonilist seekord korda ei õnnestunud saata...nii et mariliis naerda ei saa minu osavate kukkumiste üle(suusad niisama paraleelselt ootamas hüpekal). Kunagi poole kuuest jõudsin ma igatahes tagais koju ja väsimus oli küll nii suur, et hingemattev, aga et ikka näidata, et ma olen tough ja värki, siis ma ütlen, et KELLA POOLE KAHEKSAKS LÄKSIN MINA TRENNI!!
Täna teisipäeval saime jälle hommikul bahnhofis kokku, aga läksime hoopis kaljuronimist harjutama ühte sisehalli. millegipärast arvasin ma et kaljuronimise sisehall näeb välja nii, et seal on üks kaljuronimise sein ja roni siis. ja siis ma veel arvasin et kaljuronimine on kindlasti nõme ja see vajab kindlasti palju jõudu kätes, mida mul ju pole. AGA EI! Kaljuronimine on lahe! Panime endale kõik need nöörid külge ja sussid jalga ja õppisime paar sõlme ja hakkasime siis ronimisseinu vallutama. Loomulikult olin ma täna ainus tüdruk, sest Rhiana käsi on puitus. ALguses Damian näitas mulle natuke kuidas asjad käivad, aga kuna ta on selles värgis hea, siis ta pidi rasketle seinadele edasi minema ja siis ma olin Kaspariga hoopis. Kaspar on ka üks mu Bolligenist pärinev paraleelklassivend, kellega ma enne ei suhelnud üldse, aga nüüd tuli välja, et ta on lihtsalt NII ARMAS. Ta on selline pisike ja kõik muidugi naeravad selle üle, et ta nii pisike on ja siis selline kuidagi hästi korralik ja hoolas või ma ei tea. Hea jutukaaslane igatahes ka:) Ja siis me seal ronisime ja mulle hullult meeldis. Ma poleks elu sees arvanud et mulle meeldib see, aga mulle meeldis rippuda kuskil 15 meetri kõrgusel mingite värviliste jublakate otsas ja alla vaadata ja inimesed olid pisikesed! Paar korda kukkusin ikka seina küljest lahti ka, aga õnneks oli mu paariline ju hoolas Spar, nii et nöörid pidasid vastu ja oli lahe, kuigi kõhualt võttis vahepeal külmaks küll. Kaljuronimisel on see värk, et selle alumise inimese vastutusel on su seisukord,sest tema peab nööre pinges hoidma ja kui ma kukun siis kohe ruttu pingutama ja asjast kinni saama, sest ega maas mingeid kindlustusi pole, lihtsalt põrand. Aga see oli vinge. peale lõunasööki saime veel teooriatunni laviinide kohapealt ja vaatasime suusa ja kaljuronimis videot. Ja siis ronisime veel natuke. Väsimus oli peal ja hoolsus kadus ära ja siis ronisin ja siis just hakkasin ära väsima ja siis vaatasin et KURAT, midagi on valesti ja siis avastasin et olin kõik nööride kinnituskohad valesti kinnitanud ja siis lõi ikka jalad väga nõrgaks. Õnneks olin ma ainult umbes 3-4 meetri kõrgusel, aga alla ronimine on jumala võimatu...alla muidu lastakse selle alloleva inimes epoolt, aga ma olin nöörid niimoodi kinnituskohtadesse pannud, et pidin alla ronima ja siis pani Damian HULLU printsi teema maha. Kutt ronis ilma ÜHEGI nöörita ja ilma kindlustuseta mulle järele ja tegi kõik kinnituskohad lahti ja siis kinnitas alt uuesti õieti ja siis ronis alla tagasi. Ei jäänud küll päris hea mulje või!!
IGASTAHES, väärib veel mainimist et ma olen õnnelik, et homme jaanuar läbi on, ja et tuleb veebruar, kus on jälle uus raha ja mu telefonil on prageu täpselt MIINUS 1 RAPPENIT ehk miinus 10 senti. paneb ikka täie laksuga vastu laupa virutama.
AGA NÜÜD! Lähen ma ja mängin külapoiste ehk Ivo, Damiani ja Spariga natuke XBOXI!

ROLIL ON LIHTSALT PUNANE PAEL KÄE ÜMBER

Et kui muidu oleks kellelgi küsimus tekkinud, siis on probleem kõrvaldatud.
Muidu jah, niisama veedan siin oma pankrotistunud päevi ja tunnen neist palju rõõmu.

Neljapäeval läksin ma Baselisse Roli juurde. Meil oli eelmine nädal mingi meelakkumine. Eriti kooli nagu ei toimunudki umbes. Neljapäeval jäi jälle pärastlõunal ära ja siis VÕTSIN JALAD SELGA ja sõitsin Baselisse, sest kui mul on GA ei takista mind ju miski. jejee. Baselil sain Roli ja ta läikivate pükstega kokku ja siis me hakkasime mulle tosse otsima. Siis me läksime mingisse poodi kus me istusime vaateaknale ja rol sai jalga proovida hiiglaslikku vansi slip-oni, mis ta tohutult¨önnelikuks tegi ja siis ma aina pildistasin ja proovisin mingit muud kossi ja siis tuli välja igatahes löpuks, et hakka rulaks vöi käi auk tennises. Ma otsustasin veel natuke auk tennises käia ja veel baseli teisi poode ka vaadata. Ma arvan et see oli 1 pagana hariv päev. Mina ja rulamees rulapoodides. Hoho. Nüüd olen ma nii haritud, et ma vöin teiega minna rulalauda ostma ja nii...ja seda ei vaadatagi eriti pildi järgi:O Pilt kulub umbes nädala ajaga nagunii ära. Kurat, mida nad joonistavad sinna alla neid ilusaid asju siis. Täiega tropid ikka. Igatahes, siis me vaatasime veel tosse ikka ja jälle ja Rol leidis endale mingi 4 paari tosse ja ma mingi visklesin pörandal ja tihkusin nutta et ma siia maailma tüdrukuna sündisin. Siis kui ma olin juba natuke ruladest öppinud ja avastanud, et tossude ostmine pole üldse meelakkumine, läksime me hoopis poodi ja ostsime suure paki raffaellot, jääkohvi, rivellat ja siis veel midagi mis mul praegu meelde ei tule ja läksime Reini jöe äärde istuma. Tuli välja, et 19.jaanuar on hoopis kevad. Enne oli Roli isa helistanud ja rääkinud , et eestis on -30 kraadi ja et tänavatel on ainult ilusad autod,vanad ja koledad ei pea külmale vastu) ja et nad ei saa kaminas tuld teha(korstnapühkija ei tulnud...tal oli auto katki) ja siis me läksime jöe öörde istusime kivile ja rol istus siis seal niisama t-särgiga. Ja katsus ikka vett ka, sest ega 19. jaanuar ju mingi kesktalv pole. Igatahes me rääkisime maast ja ilmast. ja ma rääkisin oma empsist ja tema sünkari peo piltidest(OIOIOI, ema!!OIOI!!) ja siis naersin üksi päini habemesse, mida mul pole, aga savi see, et kuidas mul ikka selline vallatu ja vinge mamps on. Peale seda kui me olimegi ära söönud terve selle suuure paki raffaellot(^mul ei visanud ikka veel raffaello üle) ja seal mingi nii kaua istunud et hakaks kevadjahedus juba peale tulema, vaatasime me kuidas mingid pardid arvavad et me oleme pöösas ja tahtsid pöösast ära kasutada ja siis veel hakkas mingi hunnik kajakaid ja tuve meid ründama ja siis oli vaja kiirelt vehkussi teha. Mina peahaavu ei taha! Jätkasime siis tossuotsingut. Leidsime hoopis 3 mütsi mida rol tahaks ja ühe jope mida ma tahaks. Löpuks hakkas Rol juba rääkima mingist Zürichisse minekust ja sealt kosside ostmisest kunagi teisel ajal...ma arvan et see kutt ei eta lihtsalt mis tähendab olla vanaaasta öhtul alguses niisama TàIESTI märgade jalgadega ja siis need niisama jässe lasta ja siis uuesti üles sulatada. Ega auk kannas pole nalja asi ma ütlen! Ühesönaga saatsin roltsi puitu ja siis läksime jälle sellesse vaateakna poodi kus me olimegi niikuinii selle neljapäeva pöhikülastajad ja istusime veits vaateaknal ja siis ma ostsin endale paksud tossud, mis mulle meeldivad ja nüüd tatsan nendega röömsalt ringi ja käisin kanna juba ka nii sisse ära, et enam ei hööru ja olen jumalast rahul ja ebamärgade jalgadega. Roland ei pidanud muidugi seal poes vastu ka ja otsis endale mingi neljanda mütsi, mis talle sobis. Siis oli kell juba nii palju ka, et roland mötles, et on aeg kinno minna, aga ma mötlesin et ikka pole küll ja siis läksin hoopis mingi kell 7 rongi peale ja sain ära proovida kuulsa ICE rongi(SELJATOE PATJU SAAB LIIGUTADA IIXXX) ja siis mingi jäin seal kohe magama, nii et eriti emotsioone mingeid erilisi pole!
Reede ei olnudki nii nöme koolipäev kui tavaliselt reede on. Reeded on meil köige pingelisemate ja venelase jaoks igavamate tundidega. Aga ma ei tea, seekord polnud hullu kuna matemaatikas oli laua alla naermiseni naljakas kuidas poisid mateklassi seinale pornoplakati riputasid ja poole mata tunni pealt herr Schläger oma paksust näost tulipunaseks läks aga ei juklgenud midagi öelda ka...lihtsalt vaatas natuke rohkem kui varem klassi tagaseina. Vöi siis see, et ajaloos joonistas herr Bucher tahvlile löuna-ameerika, atlandi ookeani ja sinna sisse ühe noku. Siis hakkas ise vallatult naerma ja üritas seda ruttu lapi ja kätega varjata, aga kahjuks oli küll juba liiga hilja. Igatahes sai ta selle löpuks kustutatud ja järgmine ALLVEELAEV nägi märksa parem välja. Ja peale selle ei saanud Dario kahes füüsikatunnis mitte mingeid muid ¨önu suust välja kui "te haisete!" vöi "sa haised noh!!!". Ehk siis Dariol on päris pohlad peal, kuna järgmine aasta läheb ta meie koolist nagu nii ära.
Ja pärast kui oli juba öhtu, söitsin ma roliga Freibourgi Andrease juurde. Siis seal rongis tuli järsku see asi mötetesse kohale, et nüüd olen ma küll ainus 16-aastane meie US5s ja et ma olen üldse mingi jumala noor. Ise olin jumala önnelik selle peale ja Andrease juures mötlesid poisid veel mitu orda sellele, kui haige see tegelt on, et nemad on vanad mehed mingi varsti 19(vähemalt andreas) ja ma mingi väike piff istun seal nendega. Sellest tulenevalt läksin ma ka varem magama kui nemad ja hakkasin unes ladina keelt rääkima. Ahjaa, ja siis ma kuulsin veel Roli ja Andrease diibid jutud ära ja nägin Andrease öed ära ja niisama naersin. Ja kokkuvötteks sellest öhtust vöiks öelda, et US5 meesliikmed on mingid kuradi toredad vanad mehed ja vot nii ongi! Hommikul ma pidin vara uttu tömbama ja jooksin mööda mingeid freibourgi üüratuid treppe alla ja jöudsin rongi peale. Prillid unustasin maha nii et mitte kannigi ei näinud mis gleis vöi kell vöi kus, aga löpuks kudiagi jöudsin öigesse kohta. Enamus linna nimed on lihtsalt shveitsis pikemad ja siis tegin järeldusi, et kui on lühike udukogu, siis peab vist bern olema. Ja varsti jöudsin koju ja siis läksime Baselisse Alfredi ja Dänuga. Pärast söitsime uus laud autokatusel tagasi.
et vahepeal läks asi laupäevaks kätte ära juba noh. Öhtul tegime natuke chicks-nighti jenny juures koos 8 piffiga ja siis läksime peole. Mulle meeldivad nüüd ikka need peod palju rohkem kui alguses. Mul on nüüd tuttavad ja saab inimestega rääkida ja kergelt uusi tuttavaid ja seekord sai ju ka ja see oli juba kuradi lahe. Löpuks kell 3 tuli Dänu ja ütles, et nüüd lähme odava taksoga koju, aga odav takso tashtis alles tunni aja pärast tulla. Odav takso on nagu mingi eratakso, sest selle juht on natuke hälbega, aga vähemaklt ei pea palju raha maksma. see pole tegelt üldse naljakas, aga ikka ajab naerma:D Ja siis me pidime hoopis kallima taksoga koju söitma ja ainus laul mis mul terve tee peas kummitas oli PANKROT.
esmaspäeval kummitas PANKROT ikka veel. See tulenes vist sellest et siin maksab kuradi üks tantsutrenni kord 150 krontsi ja see on köigi meelest jube odav. Ja ma pidin käima raha välja kuni kevadvaheajani mis oli küll jumala 2100 krooni. Süda kohe valutas noh ja meel oli paha, aga hea trenn on vähemalt ja kui midagi ei teeks, sisi peaks eestis tagasi minnes sumomaadlusesse astuma, nii et ma loodan et asi pole nii hull. AGA esmaspäeva löunal käisin ma oma räppar-Fixuga söömas! Räppar-fixu on üks poiss, kellega ma laupäeval tuttavaks sain ja siis esmaspäeval läksime me Tai toitu sööma löunaajal ja niisama ibajuttu ja elujutte rääkima. Jumala toree oli ja polnudki jube ja ma ei häbenenudki oma saksa keelt. Jeahjeah. ja tegelt ta pole räppar-fixu vaid lihtsalt Fixu, aga selguse möttes peab räppar-fixu ütlema, sest et tal on valged kossid ja valge vanakooli müts:D

Muidu on aga elu selline, et natuke veel..ehk siis selle nädala löpuni ja siis 2 nädalat vaheaega. Elu nagu hernes? JAA. 3 nädalat vaheaega, 2 nädalat kooli, 2 nädalat vaheaega. Uii, aga sisituleb pikalt ka peale kool. Igatahes, järgmine nädal lähen ma ja ronin karja lauduritega neli tundi mäest üles ja selleks pean ma endale laenutama schneeshued ehk need suured ovaalsed plaadid mis jalgade alla käivad, et jalad läbi lume ei vajuks ja kandma üles kõik need neli miljonit kilo suusavarustust+lõunasöök+jook ja siis üleval suusasaapad jalga panema, et sõita natuke aega puutumata lumes. Kurat, ma ei tea kuhu ma ennast nüüd vedanud olen...raudselt on ilm ka kole:D aga pole hullu, peab ikka võimalusest kinni haarama, ega seda igapäev teha saa!

n��d tegin k�ll andreasest v�geva t��tluse:D tema on see h�ppav mees seal. Oh minu v�gevaid lauduritest trikkimehi s�pru:D(oh mind kavalat)

LIINA SAYS:
TSAU NEEGER

Niisama täpselt selline ema mul ongi ja täpselt niimoodi ta siis mind tervitabki.

Koolis on juba muideks päris tore. Kooli nimelt eriti ei toimugi. Enamasti toimuvad vabad tunnid ja nee don mulle meelepärased. Pealegi oli täna üks kuradi tore söögivahetund. Anja kutsus mind endaga lõunat sööma ja siis sõime Tai restoranis ja rääkisime hullud jutud maha. Pelaegi rääkis ta veel terve aja Schweizerdeutschis ja see oli ka tore. Pärast jäi jälle natuke tunde ära: ) Elu nagu hernes. Pealegi rääkisin ma Juhaga ja ta on reedel käpp midagi tegema ja see tähendab et ma sana rahuliku südamega laupäeval shveitslastega peole minna! Ja neljapäeval läheb tossuostuks! Pluss prageu ma vaatan Prints of Bel Airi ja midagi nii sitta pole küll ammu nöinud.

Ja viimasel ajal tuleb pidevalt meelde see teema, kuidas me eestlased arutasime seda värki, et kuidas me üksteist muutnud oleme ja alati tuleb naeratus näole kui ma mõtlen siia tulnud kadile (kes ei tahtnud meiega eriti suheldagi) ja siis praegusele kadile kes naerab suu veel rohkem lahti kui ma ja teeb seda väga kõva häälega ja ütleb palju roppe sõnu.(Kadi ise väitis, et see on loogiline, et ta nüüd nii naerab, sest ta ei saa ometi oma naeruga mulle ja Rolile alla jääda)

RÄPIKIISUD KEERUTAVAD OMA TAGUMIKKU NAGU KÄSIPIDUR, SEE ON PÄRIS PIDU

..mitte nagu su esimene klassiõhtu kui klassijuhataja pärast viktoriini õhupalle laskis õhku.
Kurat.
Oleks pidanud ikka selle Kadrinädala teksti juba enne ära kirjutama, sest nüüd on nii palju miljoneid mõtteid peas, et peab küll vist ööotsa arvuti taga istuma.

Tänase ööga saab küll lõpule vist parim nädal, mis mul üldse elus olnud on. Esimest korda julgen jumala täisväärtuslikult kasutada sõna parim kusjuures. Aga Rolil on õigus, et sellest täisväärtuslikult aru saada pab küll kandma nime Laura või Janika või Kadi või Roland või Andreas. Aga sellist asja poleks küll kunagi ette osanud kujutada, et ongi aeg kus ei anna enam ette ka endale ühtegi probleemi kujutada... et mõtled kas või 2 tundi ja ei tule mitte ühtegi probleemi meelde. ja ei tulegi!
Igastahes eelmine pühapäev ärkasime me Janikaga mu kodus üles ja hakkasime mittemidagit tegema. Pärast ronisime mu vahetusvanematega meie gemeinde kõige krgemasse tippu, mis on ometi kohustuslik tegevus igale Laura külastajale. polnud üldse paha, nägi mitut mäge ja suurt tuult. Pärast hakkas küll kiire, pidime mu asjad kotti viskama ja siis pidin avastama, et mul on 4 suurt kotti, millest üks oli suusa oma+ Janikal oli käeluu murd ja seetõttu raskusi kanda oma lumelaua kotti, mis oli raskem kui idee järgi olema oleks pidanud ja siis veel oma kohvrit(jap, seda sama suurt millega ta siia vahetusaastale tuli). Bernis nägime kohe Kadi ka ära ja istusime temaga rongi peale ja siis leidsime Mattiase üles ja siis olime kõik koos rongi peal ja alustasime juba sisikonna segi naermisega. Sõime jansaga kõige hullema haisuga suitsuvorsti võileiba jatädi kõrval pingis unustas oma raamatu hoopistükis ja aina piidles meid. Meil oli savi...ja meil oli piknik. Kasvav organism vajab süüa. Interlakenis pidime kõik asjad maha tõstma ja korra tuli juba paar tilka püksi ka, et jäängi rongipeale ja maha ei saa, sest nii palju asju oli maha tõsta. Sealt istusime ümber väiksesse trammrongi, mis kuulus peaaegu tervenisti vahetusõpilaste alla. Seal trammrongis oli küll selline WC, et Pimp my rongiWC. aga see selleks. Ühesõnaga seal rongis me jätkasime oma sisikonna segi naermist(pikatoimeline Rol saatis smsi, et me soola ostaksime). Kui kohale jõudsime võttis kätenaha küll valust tuikuma, sest pidime oma kõik asjad kuskile jumala kaugele kandma. Aga maja oli nummi. Väike ja suure söögisaaliga ja paljude väikeste tubadega. Pimp my jugendherberge. Õuest nägi väiksem välja kui tegelikult oli. Me saime neljase toa Kabja ja Jansa ja SHREKIGA(ehk siis neile, kes veel mäletavad jutte PAO laagrist ja eriti ühets paksust Ameerika piffist, kes üksi viimasel õhtul ette kujutas, et ta lakku täis on ja mööda treppe ringi kisas + kõige otsa Andrease pärast pilli pani). Esimesel õhtul ajas YFU muidugi ilma asjata jälle uriini püksi. Loeti ette neli miljonit reeglit ja ehmatati ära ja mõtlesime, et nüüd hakkamegi ühtlases reas mägedest alla kütma. Tuju läks nulli. EI tahtnud enam laagrit(Keegi polnud veel vihjanud, et sellest laagrist saab parim aeg mu vahetusaastal või aastavahetusel või kogu kuradi elus). Kuna minu vahetusaastat on aga õnnistatud Roli ja Matiga, siis tuju kaua nullis ei püsi. Juba istusime me eestlastega Helsinki(soome poiste toa) teisel korrusel ja mängisime kaarte ja kuulasime kuidas Juha kitarri mängib. (Esimene vihje, et asi ei lähe päris pasaks kätte). Kell 11 pling pläng plung,ülivärdjas Judith hüppab tuppa sisse ja ajab kõik ära magama. teisipäeva hommikul hakkas "ärkame kell 7" rutiin pihta. Ainsa vahega, et me oleme jansa ja kabjaga liiga rebelid, et kell 7 ülestõusta. Ülestõusu aeg on 7.27! Ja kuigi punkt kell 7 Franz Ferdinand meie uksetagusest raadiost rahu ei andnud, ei hakanud me ennast küll vara üles ajama. Tuli loomulikult välja, et meie kuulsad hommikusöögid saavad jätku. Mina peksan naerust kätega vastu lauda("Ära peksa nüüd, oksakoht on", "Lähme oma uude shveitsi koju sööma"). SIis kirmelt kärmelt suusariided selga ja mäele. Kadi natuke tõmbas YFUt tillist ja sebis ennast oma ühenädalase slaalomikogemusega eksperdigruppi. Meie grupis olidki sellised eksperdid nagu eesti mina ja kabi, kespole eriti mägesid elus näinudki, Viki, kelle suusad olid wanderskid, ehk 4 miljonit aastat vanad(eelmine aasta mingi arheoloog leidis raudselt mingist kivistunud kakahunnikust), Taani Mads, Rumeenia "niisama olin suusakoondise liige" Sebastian-Arkaadi, Saksa Hannes(polnudki sellist poissi varem tähele pannud), Ameerika Terminaator-Sherlock-David. Lõunast hakkas kadi natuke nõrgemas grupis sõitma, aga ülejäänud kütsid veel sama grupiga edasi. Kadi oli natuke õnnetu ka, aga minu meelest hat s nichts gemacht ja hakuna matata. AInus asi mis on selge nagu seebivesi, on see, et Judith-Mari Huuuuuuueeeera Schiisträckhh. Aga öelda pole midagi. Sõita oli hea. Rajad olid head, polnud mingi köögamööga, vaid normaalselt järsk, lund oli hästi, inimesi polnud üldse, taevasse ei oleks suutnud ütegi pilve isegi ette kujutada. PEalegi, ma olen sõitnud elu aeg mingi hunniku lauduritega(ma armastan teid siiski Karl ja Hendrik:D) ja pean tunnistama, et sõita koos hunniku suusatajatega, kes sõidavad kuradi hästi ja kui ei pea kedagi ootama, on kuradi hea. Keegi ei tuigu su ees(peale terminaator-davidi), kõik vtavad pikki poognaid, sõidavad jalad nii koos, et tekib kahtlus, et neil ongi üks jalg ja kepid ei ripu kellelgi käes niisama. Arkaadi ja Madsi suhtes sümpaatsus kasvas küll kõvasti. Kutis polegi niisama esineda ihkavad egod vaid täiesti normaalsed inimesed.(Kui mkitte arvestada Arkaadi väikest puuet, et ta alati tahtis et ma kükitades ta jalge vahelt läbi sõidaks või siis et me kõik koos rongi teeksime). Esimene sõidu päev läbi, tuju hea. Õhtul vaatasime PAO filmi, mille Tinu oli kokku pannud. Tinu on seda lihtsalt kuradi hästi teinud. Kutt on niipalju filminud, et peale on jäänud lihtsalt superhaigeid asju+ mu pildid said olla enimkasutatud. Jee! Juba tesel õhtul kiskus nutu silmanurka. Nii hea oli see eelmine laager. Õnneks saab igaüks lõpuks videost koopia ka ja siis saan koju võtta ja kõigile näidata...siis peavad kõik teesklema, et neid rämedalt huvitab. tegelt mul on pohlad, vaatan ise ja rebin pilli! Pärast jooksis Jansa mu juurde ja ütles, et Tinu kutsus baari ja alguses küll ei viitsinud minna, aga pärast kui kohale jõudsime tuli välja, et koht on ju hoopistükis hea ja koha nimi on SHERLOCK ja see küll enam kunagi elus vist meelest ei lähe.See koht sai meie põhikohaks. Põhiline oli, et saaks õlukannusid niimoodi kokku lüüa, et õlu mööda käsi allavoolaks. Und wir haben das mehr als einmal geschafft. Teisipäev algas Foo fightersitega ja mingi lauluga mida ma eluskikuulnud polnud, aga kus onu karjus lõpus FOR YOU TO FEEL ALIVE ja ma sain kohe aru, et see on see laul, mis mariliisile hästi istub ja saatsin talle ikka sõnumi ka. Hommikul läksin katsin lauda. Kui kõik olis juba ära läinud siis tuli välja, et kahvleid veel polegi pandud ja siis ma mõtlesin et olen hea inimene ja hakkan siis kahvleid laduma. Üks YFU staffi liige küsis siis mu käest, et kas midagi on puudu. Ma mõtlesin,e t see piff on ikka päris dementne....KAHVLEID POLE JU! siis ütlesin seda ka, ta tegi sellist veidrat nägu. SIis küsis kas peale selle on veel midagi puudu...siis oli kindel mats, piff ONGI dementne. IGALT LAUALT ON KAHVLID PUUDU. SIis panin ühele pikale lauale kõik kahvlid ära ja vaatasin et kaks staffipiffi vatavad üksteist sellise näoga, et hakkame naerma, et see tüdruk dementne on. Siis sain aru kah, et hommikusöögile polegi kahvleid vaja mingi. Igastahes oli teisipäev küll vist parim sõidu päev. Pole elu sees niimoodi sõitnud nagu siis. Endiselt päike taevas ja ei ühtegi pilve. Kõik tüdrukud olid eksperdi grupist jeehat tõmmanud, nii et ma pidin olema üksik neitsik eesti madalmaadest. Grupijuhiks oli Tinu. Soojenduseks oli Rugby suuskadega. Hea et Ameeriklane-Terminaator-Sherlock mulle peaga(misoli tal kiivri sees) mitu korda ribidesse ja kõhtu ei jooksnud. Kuradi USAkad, see oli suusarugby mitte mingi tõsiselt võetav asi. Igatahes kütsime üles mägedesse ja algas üks kuradi hea suusapäev. Hommikust saati sõitsime ainult päikese poolsetel nõlvadel. Sellist grupijuhti nagu Tinu pole maailm küll varem näinud. Sai kahest kaljust alla hüpatud("seda ei PEA keegi tegema..ainult need kes tahavad" ja siis kõik lähvad), ühe suusa peal sõidetud("see nõlv on mingi igav ju...võtame ühe suusa alt ära"), punase nõlva pealt otse alla sõidetud ja palju offi+ronisime mingitest mägedest üles et sealt alla sõita...pärast tunnistas Tinu, et tal on sageli reeglite rikkumise pärast YFUga probleeme...aga ma arvan et seeoli suhteliselt ükskõik. Ainult rada poleks küll meid rahuldanud:D Hilinesime söömisele pool tundi(ühest nõlvast ülesronimine võttis aega), aga ma olin õnne täis. Pealelõunal sain Roliga ühte gruppi, sest suusatajate ja laudurite eksperdid pandi kokku ja jagati kaheks(hüppajad ja ebahüppajad). Hüppajad läskid ainult ühele hüppele ja sõitsid alla ja ronisid jälle üles, nii et see oli hea, et sai teine asi valitud. Õhtul olime oma sügiseselaagri gruppidega koos ja mõtlesime palju sellele, et kunagi peab siit maalt ära minema ja pisar tuli jälle silmanurka. See õhtu korrutati küll liiga mitu korda, et pool aega läbi on ja et alles nüüd hakkab aeg kiiresti minema. Õhtul oli Sherlock ka kinni ja siis lasime niisama ajal kaduma minna. Kolmapäeval loomulikult jälle mäele ja hommikune muusika pani aluse sellele, et Rol ei saanudki laagrilõpuni üle lausest "got myself a brand nwe girlfriend"(poleks kell praegu 12 mõtleks ma raudselt välja kuidas esitähti nii ümberkujundada, et iga sõna uue esitähe saaks). Ja siis läks ikka niisama sõit lahti. Kõige lahedam oli hommikul vara suusatajatega kõige üles kütta, sinna kus juba päike paistis ja siis vaadata, kuidas all orus on veel Nebelmeer(udumeri) ja maju ei näe, aga meil on taevas niiiiii sinine. Rajad olid pehmed ja just korda tehtud, autod olid head tööd teinud ja jääd polnud. Siis polnud vaja kllegi järgi oodata ja sai lihtsalt sõita. Kusjuures ainsate inimestena seal üldse. Mitte ühtegi jälge polnud veel rajal ja siis hakkad alla laskma ja saadki kõige esimeseks inimeseks kelle poognad lumele jäävad. JAA SEE PANEBKI MU SÜDAME KIIREMINI TUKSUMA. ja siis et ühe künka otsast arkaadiga võidu kihutada ja hüpata ja kui Arkaadi on kirem ja arvab et jääb seisma, et olla viisakas ja oodata ja mulle näkku naerda, siis pidurdada täpselt 5 meetrit enne Arkaadit, et kogu pidurdusest üles tulev lumi ikka ka tema näoni jõuaks. hh-hh. Ja poistest mööda kihutada. Raisk. Igalt poolt paistavad valged tipud ja EIGER!!! Raisk. Nagu Andreas ütles, piinlik lausa, et see laager sellise kiirusega otsa sai. Meie kustumatud lõunasöögid piknikuruumis(toorjuust ja sai ja poiste krõpsud+ jäätee või limonaad). ma jään neid igatsema. Ja siis pealelõunad lauduritegrupiga.(oh mind Pikset või mis see nüüd oligi). Õhtul tuli seekord küll pidu peale. Jansa ja Rol ja Kaarel tegid õues veskarit ja me istusime toas ja naersime. SIis kui nad sisse tulid hakkas veel naljakam ja õhtu käigus jõudsin ma Rolandi habeme ära ajada, aga mattiase oma kallale mind ei lastud. Kõik olid heas tujus, aga ma olin küll kõige paremas. Pärast vedasime ennast Sherlockisse...meie jugendherberge oli jumala tühi, terve YFU oli ennast jälle baari kohale vedanud. Siis tantsisime niikuis jalad võtsid(mõningatel väidetel 2 tundi). Kõige väsitavam päev vist üldse. Kõigepealt hullumeelne mägedest allakütmine ja siis veel takkapihta hullumeelne tantsimine. Lõpuks kui tuli aeg koju minema hakata läksin meie laua juurde ja olles terve aja tantsinud ei olnud mul ju vahepealsetest sündmustest õrna aimugi...küsisin siis midagi kelleltki, aga see keegi igatahes ei vastanud, see eest karjusid Simone ja Ramon(mõlemad shveitslased) mulle rõõmsalt kooris "TÜRA KÄI VITTU", ehk siis roland ja andreas olid jälle oma töö ära teinud ja paar roppust õpetanud. Kui ma neile üllatunult otsa vaatama jäin, tuli veel üks "SAE PEKKI". Ei teagi, aga kõige revolutsioonilisemaks sündmuseks tolle õhtu jooksul võib küll vist pidada seda, et Rol oli tantsupõranda kunn. Loodetavasti saame me kadiga kuningannade tiitli. Neljapäeval saime veel viimast päeva sõitu nautida. Hommikul tuli Andreas alla, näitas oma neljakordeks paistetanud käe ette ja ütles "aita sõpra". Sellega oli vist see asi otsustatud, et see vend täna mäele ei lähe.Mul ununes muideks enne üks asi ära mainida MATI=ANDREAS=MATTIAS, nii et need kolm nime seisavad sama isiku eest. Hommikul sõitsin jälle oma oss-ekspert-meestega. Pealelõunal eelistasin laudureid. Terminaator eelistas ka. Rolil tuli terminaatori ees hirm peale kui terminaator temaga ankruga üles tahtis sõita. Pidin hoopis ise Terminatori asemel minema. Ma arvan, et 10 minutit peale ankru meie kätesse haaramist hakkas rol oma valikut kahetsema. Pill tuleb ikka pika ilu peale ja peale seda kui ma olin vajunud umbs 3 korda naerukrampidesse ja kui me mõlemad üritasime võita võistlust "kukuta teine tõstukilt", olime me järsku mõlemad tõstuki küljest lahti ja Roland ütles et "tema läheb nüüd Juha peale" (soomepoiss kes tagant üksi ankru otsas üles sõitis). Mõte oli hea, aga praktikas oli asi sitem, ei läinud ta midagi juha peale. Mina, vapper naine, hoidsin veel ankrust kinni kätega, aga siis tuli kõrge mägi ja jõud kadus ära, siis lasin kõrgemäe poole peal lahti ankrust(kahju, et terminaator ees pihta ei saanud) ja siis hakkasid minu kahtepidi sõitvad suusad näitama, et tõstuki raja peal hakkavad nad ka kahte pidi sõitma ja siis panin tagaosad risti ja ootaisn juha ankru ära ja istusin talle ilusti kõrvale et üles välja sõita. Peab ütlema, et Juha on palju parem tõstukikaaslane. Tema juba tüdrukuid tõstukilt maha lükkama ei hakka. Lõpuks kütsime teha oma viimased sõidud, mis ei jää kindlasti selle aasta viimasteks. Kodus olin ma surmväsinud, aga väärtuslikku aega ei saanud raisku lasta. ROnisime soomlaste ja meie viiese gängiga Helsinki teisele korrusele ja Juha hakkas kitarri kütma. mängis kõiki lugusid, mida üldse küsida oskab. Saime omale vahetusaasta hümni. Nüüd on hümn mul permanentselt repeati peal. Hümni sõnade peale tuleb alati nukker tuju peale, seal Helsinki teisel korrusel ka. Järsku lihtsalt tuligi see avastus peale, et pole enam mitte midagi tahta ja midagi pole halvasti ja siis et ag lendab ja siis et see siiski on halvasti. Me tegime Roli ja Jansaga vande, et enne järgmist laagrit me ei mõtle kui kahju on ära minna, aga me pole lubaduse hoidjad tüübid ja seekord vedasime oma pioneerivannet alt. Aga need tund aega mis me seal üleval istusime või kui palju see iganes poleks ka olnud, oleks võinud lihtsalt kestma jääda vähemalt veel 3 nädalat, sest kuigi isegi Raffaello viskab liigsetes kogustes üle, siis vaese mehe raadio kitarri-Juha mul ei viska. Pärast läksime veel alla ja siis andsin jälle oma pildid Tinule arvutisse ja olin süvenenud nende vaatamisse. Järsku Kaarel ütles "vaata!!", siis vaatasingi et SImone seisab tooli peal ja seletab mingit lugu inglise keeles ja ramon vehib kõrval nugade ja kahvlitega ja teeb imelikke nägusid. Alguses ei saanud üldse matsule pihta, siis järsku sain. Need homod tegid ju mu teisipäeva hommikust meeltesegadust järgi. Ja nii tuligi "Yfu-hommikuse-kahvliloo" auhind minu manu. Sain ikka minna kõige ette ja võtta vastu ühe ilusa kollase varrega kahvli. Minu võrratut piinlikku käiku saatmas eestlaste tekitatud uuuuuuuuUUU-d(see my icecubes, see those icecreams).Jee! Teised auhinnad olid veel näieks peavalutabletid Arkaadile, kes oli enne liigacool, et kanda kiivrit ja kukkus siis pea peale ja kiiver päästis olukorra+ eriauhind Dilipile, kes ei kammi kunagi juukseid+ auhind Jerryle,kes rammis oma suusaõpetajat. Ning peale neid oli pidu lahti. Põhjamaa rahvad jälle Helsinkisse et kuulata veel kitarri ja veel mõelda meie hümnile ja natuke soolaleiva pidu teha. Siis tahtis veel osa rahvast, kes polnud mina ja Kadi, minna trammipeatusesse veskarit tegema. Nii nad tegidki, me läksime kadiga sherlockisse. Jõudsime kohale, keegi ei tantsinud, ma läksin DJ juurde ja käskisin hiphopi panna, et inimesed tantsiksid. DJ polnud minu poolt ja ma vaidlesin temaga enikaua kuni ta haavas mind sõnadega "das ist für mich scheissegal was du willst". Kuradi kibestunud vanamees..Yfu tõi ju nagunii põhiraha sisse. Siis ma solvusin ja nõudsin et me Kadiga ka trammipeatusesse läheks. Seda me siis tegimegi ja varsti saime kõik inimesed Sherlockisse kaasa tõmmatud. Tantsisime jälle nagu hullud. Ilkka käis vahepeal mu käest küsimas kuidas mul kõik sellised lood peas on... kurat, endal ka imelik. Rol vihtus jälle tantsida(!!!!) ja andreas ka...ja kuidas veel(!!!!!!!). Kell 2.30 sõimasin tervel YFU staffil näo täis, et me koju peame minema("nüüd saad küll tagassõidu pileti varem kätte"). Reede algas natukese koristamise ja pakkimisega. YFU tahtis meid 11.39 rongile panna, aga me ei tahtnud minna. Meil oli olnud meie elu aeg ja ei saanud enam niisama ära minna. Siis järsku ei huvitanud enam kedagi ja me läksime istusime mingis baaris ja jäime 5 rongist maha(hk siis 5 tundi), elasime imelikku parmu elu. Läksime Migrose kaubamajja ja ostsime kõike kõige odavamat söödavat. istusime kaubamaja põrandale maha ja hakkasime sööma+ Juha mängis kitarri. Lõpuks otsustasime end rongile vinnata. Selle asemel et janika nisama koju võiks minna..või Juha või Andreas või Rol, otsustasime me kõik täie pasaga Berni minna hoopis. Rongis mängis juha...kitarri(:O:O:O) ja rol ja andreas seisid nagu ühe suure ilusa pildi ees kui nende taga oli hunik mägesid mille vahele loojus päike ja ees mingi suur järv. Berni jõudes Üritasime seitsmekesi fotoautomaati ära mahtuda. Ütleme nii et juha võib öeldaküll, et "alles ist möglich"(kõik on võimalik), aga seitsmekesi sa ennast lihtsalt ühele fotoautomaadi fotole ei mahuta. Niisiis tekitasime me hea koostöö ja hüpasime kõik sisse-välja-sisse-välja ja saime arvatavasti ajalooparimad fotoautomaadi pildil PLUSS veel kõige õigemad kus kõigil naeratades ikka silm särab ja eranditult kõik näevad välja haigelt õnnelikud. Pärast läksime berni kõige tähtsama ja ilusama maja ette(Bundeshaus) õigemini selle terassile ja vaatasime öist berni niimoodi ülevalt kõrgelt ja ma kõigutasin jalgu üle ääre ja lasin salaja pilli kui Juha "the time of your life'i" mängis. 13 reede on küll vist selle aasta kõige ilusam päev olnud. tahaks näha, et veel eestis sellist asja kordab "Tshau rol, istu järgmisele Bussile ja lähme sõidame Valka vesipiipu tegema??") Mkmm, seda juba ette ei tule ja sellepärast ongi just siin The time of our life. Ja võibolla sellepärast oli see laager nii hea, et ma sain terve aja teha ainult neid asju mida ma tahtsin koos täiesti ülivõrratute inimestega.
Ja emme, ma luban et see hunnik raha, mis sa mu peale kulutasid, et mind siia ära saata, oli su kõige paremini minu peale kulutatud raha üldse. Mitte kunagi enne pole olnud nii time of my life: )

UND WENN MEIN LIED MEINE LIPPEN VERLETZT....

ehk siis ainus geniaalsusesse ulatuv lause, mida Kadri nüüd saksa keeles öelda oskab.
(ja kui mu laul mu huuli vigastab)
Ehk siis siin oldud 10 päeva jooksul läbis ta tohutu kuuri saksa keelsete sügavmõtteliste lausete poole.

Praegu juhtus küll selline asi paugust, et kirjutasin siia ühe pika jutu oma neljapäevasest jõuluõhtust ja siis tundus jõle tuttav jutt ja vaatasin järgi ja olin selle jutu juba varem kirjutanud nii et nüüd pidin küll ära kustutama.

Laupäeval sõitsime Leukerbadi siis hommikul. Auto oli ikka palju asju täis kohe ja enamus asjad olid Jõuluguetzlide karbid. Ilus ilm oli ka sellel päeval ja nii kui kohale jõudsime läksime Danieli ja tema piffiga Norrast ehk Marthega mäele. Panin mingi neli kihti riideid ka ikka selga, sets üleval pidi tohutult palav ja jube olema, aga see jutt läks küll Alfredil ja Mägil kui põlistel shveitslastel seekord puitu, sest üleval oli jumala palav ja päike paistis ja peale esimest tõuget keppidega oli mul juba selline tunne, et tead kohe ei oskagi öelda milline tunne siis oli, aga suht palav oli lihtsalt. Siis tein asi mis peale esimest tõuget välja tuli oli see, et ega lund ikka suurt pole ja et lume ja kivide vahekord on fifty-fifty. Õnneks on mul uued suusad, aga kahjuks on need twintipid, ehk odavamad kui tavalised suusad. Suur tervitus emmele ja järgmine aasta pean ma auguliste suuskadega vist siis sõitma. Aga ega meil tühjast asjast piss püksi ei tulnud ja ega iga aasta alpi suusapileteid kinni ei maksta 8ks päevaks, nii et me siis lasime mägedest alla nii kaua kuni jõle palav hakkas ja kell palju sai ja siis läksime alla majja tagasi. Kui juba majat juttu tuli, siis te ei eksi kui arvate, et see olipõhikondlist täpselt 20 meetri kaugusel ja et me saime sõita suuskadega jumalast ukse ette. Muidu oli maja hoopis kortermaja ja meil oli seal siis korter noh. Kahekordne korter oli suhteliselt väike köögiga ja paljude tubadega ja paljude rõdudega ja jõle ilus oli. Õhtul oli jõuluõhtu, aga mitte meie jaoks niivõrd, sest meie jõuluõhtu oli see teine kord. Aga me ikka sõime ilusamini kui tavalsielt ja rääkisime ja vaatasime jõulufilme. Lõpuks läksin magama ja järgmisel hommikul sõita, aga sõita oli paha ja ainus asi millele ma keskenduda suutsin oli kella vaatamine, et juba saada Berni sõita Kadi juurde ja Kadrit vastu võtma. Ühe korra oli nii, et sõitsin just tõstukiga ülesse ja siis järsku tuli üks sõnum ja siis lugesin ja janika ütles, et tal läks veits puitu üks asi ja ta murdis oma käeluu ära. Aga mitte niisama vaid ikka niimoodi, et oli oppi vaja. Pärast sain talt veel ühe sõnumi ja siis ta mainis ka, et nüüd on tal raudplaat ja kuus polti käes või kruvi või mis need ongi. Mul oli kohe nalja terveks õhtuks( Janika läheb lennujaamas läbi turvakontrolli).
Õhtul läksin ma siis Kadi juurde ja temaga koos Reithallesse, mis on mingi põhi rebel koht bernis(siin on rebel, mis eestis on tavaline ja tavaline see, kui lakutud poisid käivad ringi seljas "who the fuck is gucci" t-särk ja D&G vöö). Juba koha väljanägemine on rebeluse musternäidis, aga minu meelest näeb hästi lahe välja.Siis oli Kadil alguses aega(mida tal pärast enam eriti polnud:D). Selle aja jooksul igatahes, kui kadil vaba aega oli, tuli välja, et me oleme endast eriti hästi arvavad noored neiud. Mõtlesime et mingi mees tuleb meiega niisama pick-up line'i teemat ajama, et õpib eesti ajalugu ja bailabaila, aga tohoo tilli!! Hakkas järsku ette lugema nimesid Päts, Tõnisson, Keegi Veel. Kui see tehtud oli, mõtles, et paneb veel natuke aastaarvudega ka ässa. No vot. Peale seda kui tal otsa said teemad millega esineda, pöördus ta siiski tagasi tavaliste pick-up line'ide juurde ja siis me otsustasime parem lahkuda. Varsti hakkas Kadi tööle ka ja see oli vahepeal igav, aga vahepeal päris naljakas ja kuna ma seal just istumas olin, siis tulid paljud inimesed muga rääkima(enamasti olin ma kindel, et nüüd saab süstalt, aga ei saanud ikka). Ja siis ma pidin veel veenduma, et siin heaoluühiskonnas on Rulamees ja ära needistatud näoga( UPS KUS SU SILMAD ON?!)rokimees head sõbrad. Ja et kõik kellel on pikk pats, rastad ja rebelid riided kuulavad...amm.. hardcore tümakat. Võibolla tegelt hardcore polnud, aga tümakas oli küll. Kui Kadi töö läbi sai, siis vihtusime küll tantsu ja siis kella 6st läksime koju ära. Kadi koju.
Esmaspäev ehk Kadri tuleku päev oli jumala pingeline. Hommikul ma magasin ja siis läksin koju ja tegin mittemidagit. Kui aeg ümber oli läksin rongi peale ja sõitsin Zürichisse endal piss peaageu püksis. Ei teagi miks niimoodi järsku närv sisse tuli...Mingi Eesti sõitis külla lihtsalt. Siis jõudsin lennujaama täpselt kella 7ks ehk kadri maandumise ajaks siis vaatasin ikka järgi, et kuhu minema peab, et kus OSLO lend maandus. Siis ootasin seal natuke ja siis tuli selline Kipa mõte pähe, et võibolla ta ei tulegi oslo kaudu. Helistasin mampsile siis ja tuli välja et Kadri ei tulegi Oslo kaudu. No vot. Siis mõtlesin küll, et natuke nõme värk ja kiire hakkas ka ja siis tuli hoopis Praha kaudu. NEli korda vaateakna juures pissisin peaaegu püksi ja 5 korda arvasin et mingid paksud blondid tshehhi naised on Kadrid, aga ei, ta tuli hoopis mingi kõige viimasena(nagu alati). Ja siis panime paar grammi pilli ja istusime rongile ja ma suutsin juba kohe ära harjuda, et eesti tuli shveitsi. ainult vahepeal oli natukene imelik ja ei saanud täpselt aru miks ta siin on!

Kahju küll, aga Eesti Janika tuli laupäeval heast peast minu juurde ja siis sai aeg otsa nagu blogi kirjutada ja siis mu perekond viis ta heast peast mäe otsa, mis on nagunii madalam kui see kus ta elab ja siis pidi veel pakkima ja nüüd ei jõudnudki kirjutada! Aga ma siis peale suusalaagrit kirjutan gäu!!! BIS DANN. tsautsau