MHMMMMMHMMMMMMM

Täiega hull mahajäämine elutempost on mu blogil. önneks on olemas igateisipäevased vabad tunnid. Aga mingi kui emme ära läks hakkas uus nädal esmaspäeval.

See ei olnud siis eelmine nädal vaid ÜLEELMINE nädal. 13 veebruar hakkas see, et ma saaks ikka kindel olla, et köik mind möistavad.
èhesönaga jälle kooli. Midagi murdelist ei toimunud ma arvan. Esmaspäeval läksin trenni öhtul ja Kadi üllatas mind olles jumala nöus minema YFU stammile. See kujunes üheks kasulikuks Stammiks, sest ma nägin Lukast üle pika aja ja leppisin taga suusatama minemise kokku ja ta lubas, et ta ei jäta mind kuskile pargi äärele seisma ja vaatama kuidas ta mingeid elutrikke viskab, vaid öpetab vaesele vahetusvenelasele ka midagi. Tema ju löppude löpuks mind nende twintippideni meelitas.(nüüd olen küll tänulik talle). Peale seda päeva tuli küll söbrapäev, mis siin maal tähendab täpselt mitte midagit. Eestis oleks see, mis ma tegin olnud maailma köige rebelim asi, jätsin oma telefioni koju noh. Kogemata muidugi, aga eestis oleks see ikkagi suhteliselt Avril "ma vihkan söpru" lavigne'ilik olnud. Siin ei olnud eriti vahet. Ma arvan et enamusel polnud meeleski, et söbrapäev on. Mulle tegi see ka röömu, et keegi seda ei mäletanudki umbes...sest ega raha pole ju siin üle vöi midagi, et seda veel mignitele kingitustele oleks vöinud kulutada. Aga söbrad on ikka toredad ju noh:D
Kunagi reede öhtul tuli Rol Berni oma inglise keele raamatut ära vötmas mu käest. pooleks tunniks tuli oma meelest. Arvata on, et mingi ega ta need meeled eriti öiged polnud noh. Siis pidime ikka Bernis niisama ringi chillima ja Bahnhofis istuma ja siis löpuks ALi babasse minema. Bahnhofis saime uue tuttava...onu kes söidab puhastusautoga ringi. Igatahaes Ali Babasse löpuks. Jöudsime ainult mingi veits hilja sinna, sest Rolts pidi ju mingi viimase rongiga ära minema, kuna Baseli lastel on laupäeviti kool(röve,röve). Igatahes läksime ikkagi sinna, aga Rol ei jöudnud oma ölle ära löpetada ja oli sunnitud Ali Babast koos klaasiga lahkuma. Aga see klaas on mul nüüd kodus ja järgmine kord ta viib ju tagasi, nii et pole hullu midagi. Ainult kui mitte muidugi arvestada seda, et ma ei julge vahepeal Ali babasse tagasi minna, sest mind tuntakse seal ära juba nüüd. Aga ei olnud ju mötet raha raisku lasta.
Laupäev oli peopäev noh. Hommikul ma magasin kaua ja kui oli öhtu, siis me läksime Lailaga ja Teganiga Gaskesselisse, ostsime endale peopieltid odavama raha eest(enne 9t noh) ja siis läksime Jenny juurde, kus oli jenny boifrend ka ja chillisime seal, et ei peaks peole nii vara minema. Löpuks kui kell sai juba päris palju, siis läksime ka. läksime juba Lailaga ees ära, sest meil oli vaja Bäsät otsida. Bäsä on Basil, kes on Lukase üks hea söber. Tee peal nägime Kadit ka ja siis läksime köik koos:D:D Aga Kadi pidi veel järjekorras seisma ja me mitte ja siis me läksime ikka sisse ära löpuks. Ja nagu ebakultuursed aga treenitud iniemsed kunagi Hüppasime tantsupörandal köige keskele mingi kasti otsa ja hakkasime tantsima. ja siis enamvähem terve aja tantsisimegi. Vahepeal jöudis mingi Laila tuttav räppar meist hullu räpi nimega "2 mal L" ka teha. Polnudki varem räppi meist ju. Nüüd on ja veel bärndütschis. Igatahes aeg lendas linnutiivul ja kunagi läksin ma oma venna ja Märu ja Nisu ja Anjaga koju taksoga. Taksojuht lasi terve aja spice girlsi ja siis mina ja Anja vihtusime kaasa laulda. teised eriti ei vihtunud, ma ei tea miks.
Pühapäeval käisime Mägiega suusatamas. Ma olin jumala väsinud ja ei olnud tegelikult eriti suurt tuju sõita(ma pidin ikka VÄGA väsinud olema). Aga alamagamine jättis oma jälje. Õnneks oli hästi vähe inimesi suusatamas ja ei olnud vaja muretseda et ma kellelegi otsa sõidan vms. Õhtul läksime koju, kus me olime pool tundi et minna siis restorani. Ühesõnaga ohne puhkus noh. Ja pärast restorani läksime teatrisse. Imelikud shveitslased teevad muusikale nii, et räägivad saksa ja laulavad inglse keeles. Me istusime DOminici ja Dänuga kuskil kolmanda rõdu keskel ja vanemad olid kuskil eemal, nii et me vetsime enamus ajast eesisteid väristades, binoklitega trikke tehes ja mobiiliga valgust lastes. Endal oli hullult lõbus vähemalt. Ühe binokliga vaate ajal avastasin ma ühelt väikselt plakatilt nime GAYLORD. Tuli välja, et peategelase nimi oli. Sellepeale väristasime natuke eesmist rida.

Muidu võis veel selle nädala tähtsateks kohtadeks lugeda seda, kuidas eestile 2 kulda majja toodi ja mind seetõttu äärepealt 2 korda klassist välja visati. Siin on hull kord, eesti keeles ropendamise ja rõõmu pärast tahetakse kohe välja visata. Aga no ei oodanud ma neid kuldasid ju ja pidin oma rõõmu väljendama.
Ja siis teiseks tähtsaks asjaks võib veel nimetada hetke, kui ma avastasin, et vana mees, kes minuga samasse mäetõstukisse sisenes ja mu vastu istus, ei vaatagi kogu aeg maha, sest maas on midgai huvitavat, vaid vaatab kogu aeg maha, sets ta pea ONGI nii. See polnud ju midgai revolutsioonilist, mingi veaga inimesi näeb iga päev. Seda aga iga päev ei näe, et sellisel vanal mehel veel pluusi krae küljes läbipaistvast plastmassist konkuga anum ripub...aga kuhu muidu su ila tilguks kui su pea nii on?!(pluusi peale)

Siis hakkas järgmine nädal. Esmaspäev oli hull nalja päev. Tshillisime terve aja Lailaga ringi ja tegime oma nädalavahetuse põhihäälitsusi ja otsisime Bäsät ja Yänut. Jumala inside joke'id möllasid. Spordis ei saanud meie vallatu tuju otsa ja siis me otsustasime osaleda mingil unihockey võistluses kunagi aprillis. Saame teisipäeva päratslõuna koolist vabaks noh. AInult kumbki ei oska unihockeyt mängida, aga persse kah. teisipäev läks lõpuks sama jõuga. Terve aja oli lõbus. Pluss teisipäeval otsustas tulla maialma kõige ilusam kevadilm. Kadiga saime lõunavaheajal kokku ja istusime bundesterrassil pusadega. Palav oli. Siis sulas sokolaad meie sokolaadiküpsiste ümber vedelaks. See tegi tuju hullult rõõmsaks. Kolmapäeva hommikul algas millegi pärast tohutu köha.
Neljapäeval tegin ma terve hommikupooliku reportaazi. Kolm pikka saksa keele tundi reportaazist rulameeste kommete üle. Ma otsustasin, et ma valisin ikka sita teema, aga teised valikud olid veel sitemad. Igatahes hakkasin ma selle otsuse peale hoopis lugema erinevaid raamatuid Tansaaniast ja väristasin oma käsi ja jalgu juba ette mõeldes meie järgmise aasta reisile. Ma igatsen reisimist nii haigelt palju. Pole küll rekordkaua lennukiga sõitnud ja reisupõnevust tundnud. Tahaks kuskile kaugele ja seal näha midgai hullult imelikku. Tuleb järgmise aasta lõpuni oodata. Igatahes oli neljapäeva õhtul Tai Jenny sünnipäev. Tinu oli organiseerinud kuradi hea üllatuse. Kõik ilmusid kell 6 Berni ja Jenny arvas et ta niisama kohtub oma sõbrannadega, aga võta näpust, 20 inimest tuli kokku. Piff ei saanud mitte kannijunnigi aru, mis need inimesed kõik seal teevad. Nii armas oli. Mina ja Ilkka ja Kadi kinkisime suure sünnipäevalaulu laulva pehme lille. Läksime tegime ühed kakaod ja siis sõitsime Schwarzenburgi Jenny juurde, kus Tinu oli süüa teinud ja tegi ikka veel. Vahepeal leidis ta veel aega et näidata mulle suusalagari video algust...mis algas hümniga. Verdammt, võttis küll külmavärinad peale. Nii ilus oli. Siis kui üle sain, läksin ja konstentreerusin söömisele. Mis oli haigelt hea. Selles suhtes pidi ju kohe palju sööma siis! Kunagi kui kell oli 12 lähedal jõudsin ma koju ja läksin magama. Ahjaa, see päev oli veel elulise tähtusega, sest ma võtsin kätte ja laadisin oma iPodi täiesti tühjaks. Seda võib nüüd küll "elu uue lehena" esitada enamvähem. See tegi küll mu hullult õnnelikuks. Panin 20 uut laulu peale umbes ja nüüd polegi aega olnud laulude kogust suurendada. Põhilaulud kogu aeg kõrvas ju!
Reedel otsustasin koolist võtta pealelõuna vabaks. Eesti Vabariigi Aastapäev ju ikkagi. Läksin koju ja heidsin magama. SIis kui üles ärkasin käis pea ringi ja köhisin mitte vähe. Mu hoolitsev vend ütles mulle selle peale "jää vait". Nii armas, et pidin lausa naerma hakkama. Igatahes olin ma ülejäänud õhtu ka siruli ja vataasi telekast järjest kõike, mis tuli. Siis pakkisin asjad ja olin valmis laupäevaks, et andreasega sõõõiiittaaa.
Laupäeva hommikul olin esimesena üleval. Siis ikka mõtleisn, et nii ei lähe ja hakkasin köhima. Köigepealt köhisin umbes 3 minutit, siis väsisin ära sellest istusin maha ja köhisin edasi. Siis ärkasid Mägie ja Alfred ikka ka üles. Selepeale läks mu köha hoog ka üle kohe. Edasi juhtusid täiesti ebatähtsad sündmused, aga point on selles, et kui kell sai 11, istusime me Andreasega mingi bussi peal ja sõitsime kogu suuskade ja asjadega Schwarzsee suusakohta. Ilm ei olnud eriti ilus, aga sitt ka polnud. Ja ma olin häälestunud jamale suusakohale. No võta näpust. See koht oligi METS. ja minu kaassuusataja õigemini laudur ju ANdreas. NONIIII:D:D:D Nüüd sain ikka metsa sõidetud noh. terve aja oli selline õnnis tunne. Raja peale peaaegu ei jõundudki. Avastasime oma müstlisie metsa(koputa viid korda vastu puud ja haara ülevalt kolmandast oksast vms). Ühe korra käisime ja rohkem sama teed ei leidnud. Aga sellest polnud midagi. pärast ütles üks sõbralik freibourgi talumeheaksendiga laudur meile, et kui lähme paremalt, siis on akljud ja kui vasakult, siis jõgi ja see pole eriti lahe. Me tänasime viisakalt ja sõitsime tema jälgedes. Kõige jumalikumat paksu lund, mida ma see aasta vist üldse sõitnud olen. vähemalt metsas. Oligi kuradi täielik puuder. Ja ma tundsin jälle, et areng on olemas. Mu suusatamisel noh. Varem olin ma siiski metsas nagu mingi...ei oskagi kohe seost leida(aga ainus asi mis meelde tuleb on St.Antoni mets kus ma ei mäleta ühtegi püsti seismis hetke ega hetke kus ma poleks karjunud). Aga igastahes olen ma Lukasele tänulik, et ta käskis osta mul just need suusad ja tervitaks ennast, et ma teda kuulda võtsin ja seda tegin. Geniaaaaalne painduvus, isegi kui on kitsas. Põrdapõrda. See suusapäev oli kuradi hea. Andreasega peab küll vel sõitma minema!
Õhtul me olime veits aega niisama ja ma tutvusin Andrease perega ja siis hakkasime vaatama mingit filmi, mis kandis nime "unenäopüüdja". seni kaua kuni ma ainult nime teadsin, oli jumala lahe film. Siis kui tuli välja, et kaks UFOt võitlevad omavahel ja et mees, kes on sellise näoga, et kohe on maailmalõpp ja hoiab käes püstolit, hakkab järgneva 2 sekundi jooksul sinna püstoli sisse rääkima( see lihtsalt helises noh...kes helistas??mees, kes on surnud või ei ole ka, aga ta helistas igatahes mingist puust majast, mille akendest näeb kõike mis juhtub). Tuli välja, et Andreas pole eriti julge mees. Ta istus terve aja padi poole näo ees. UFOd ajavad sellele vennale hirmu jumala nahka.

Pühapäeval läksin hästi vara magama, aga siis tuli sms. Emme oli. Aga sms jõudis 4 tundi hiljem kohale. Igastahes saatsin natuke pahase smsi, et ta mind mu poolunest äratas.SIis magasin edais, tuli uus sms. peas mõtlesin igast rumalaid sõnu emmele suunata. Aga JUHA oli. Siis läks küll meel jumala rõõmsaks. Juhast polnud küll juba ammu midagi kuulnud ja nüüd mingil pühapäeva hilisõhtul järsku tilitilitong sms: ) Nüüd peab jälle Juhale külla minema.

BURGER QUEEN

Siis kui ükskord oli pühapäev, siis ma istusingi ühe rongi peale oma emaga, keda ma olin 6 kuud näha unustanud. Siis olid seal veel Stella ja tema vanemad ja mu väike nummi Raner. Mu lemmikhetk rongis oli see, et kui ma tahtsin Raneriga söbrapilti teha, siis ta teatas "SUL ON VIINAHAIS KÜLJES". See oli päris omapärane asi, mida kuulda ühe 9-aastase poisi käest esimese asjana peale tema kuut kuud mitte nägemist. Teine lemmikasi rongis oli, kuidas mu ema rääkis, et ma näen välja nagu ma oleks näost paistes. Ja kuidas ta mu kintsudest haaras ja vaimustuses oli, et ma juurde olin vötnud. Ma olin ka vaimustuses. Tohutus.
Igastahes rääkisin ma see nädal küll palju. Oma aastast ja nii. Stellale, kes järgmine aasta Norra läheb oli eha rääkida ka, sest et...ta läheb ju ka vahetusaastale noh! ja krik, kes on shveitsi tüdruk, kes eelmine aasta eestis oli vahetusöpilasena, talle oli ka hea oma nägemusest shveitslastest rääkida. Pealegi ta aina imestas kui imelikke väljendeid bernlased kasutavad.
esmaspäeval hakkas minu variant filmist "viha talitsus". See oli küll elu katsumus. Sellele filmile vöib teise nime ka panna "öpeta Raner suusatama" vöi siis "öpeta 9-aastane tüdruk poisi kehas suusatama" vöi siis "öpeta vinguvillem suusatama" vöi siis veel "oleks mul püstol olnud, oleks ma endale löpu peale teinud". Ilm ei olnud ilus ja ma pidin minema mingile lastemäele, kus töstuk ei töötanud. JAH, see töesti tähendas, et me aina köndisime sealt mäest üles. Pealegi oli muidugi juba teada, et Raner vinguvillem on, aga vend on ka veel uskumatu pessimist. Tasakaal oli tal jumala hea, pani esimese hooga mäest alla, löpus vikskas pikali, sest ei osanud pidurdada. kui sa oled esimest korda suuskadel, siis ei saagi osata pidurdada, aga see väike tropp hakkas ju vignuma ja keeldus sellest aru saamast ja peale kahte kesmiselt 4 meetrist söitu nöudis ta aina pausi ja räääkis, et ta tahaks midagi muud teha hoopis, mitte enam suusatada. Jumala valele inimesele ta igataheas rääkis seda,s est ma tahtsin just suusatada ja mitte mingite väikeste imbekate vingumist kuulata. Löpuks saime uue nipi kätte kudias koos alla söita ja siis tuli päike nagu pilve tagant kohe välja ja suusatamine hakkas hjoopis löbu tegema. Ja mulle ka! Siis me lasime alla ja kömpisime üles ja alla ja üles kuni tuli mu messiasest ema ja ütles, et kuskil suure mäe taga on üks lastemägi, kus töötavad KAKS töstukit. See oli hea uudis, aga siis tuli mul meelde, et need on kuskil suure mäe taga. Igatahes ma olin mignis liiga imelikus meelelises seisundis sellel ajal ja mitte päris mina ise(päris mina ise oleks endale juba ammu neli kuuli pähe ja viis südamesse lasknud, aga ma olin rahu ise) ja seetöttu ma täpselt ei mäleta kuidas me sellest suurest mäest alla saime, aga me saime. Ema muiudig terve aja öiendas Raneriga ja Raner vingus ja siis ema mingi öiendas ja söimles ja raner vingus ja nii ma seal kükitasin ja elasin kuskil oma rahulikus maailmas. teine lastemägi oli palju coolim ja paari tunnipärast sain ma rRanerilt teada, et ta ei tahagi enam ära mina ja talle hakkas meeldima. Ta sai siegi keeratud ja pidurdatud, aga vahepeal muidugi vingutud ka, sest mu ema tuli lastemäele ja hakkas ta kallal jälle vinguma ja see ¨öi kaasa ainult selle, et raner, vaene 9-aastane poiss, oli totaalses meeltesegaduses, kuna hea Laura oli talle terve aja öelnud, et tal tuleb hästi välja ja siis tuli kuri kuninganna ja ütles, et köik on sitasti. Nojah, päeva tipphetk oli see, et ma sain pärast üksi ühe 10 mintsase söidu teha mingil täielikul inimtühjal rajal, sellel ajal kui emps ja raner töstukiga samast mäest alla söitsid. Meelerahu!
Teisipäev oli peaaegu samasugune. Aga päeva löpus tuli Raneril nii hästi välja, et me otsustasime minna mööda punaseid koju. Hullult hästi läks, ma olin jumala sillas. Ainult ta sie ei saanud aru, et tal jumala hästi läheb. No vahepeal sai ka. Aga siis näiteks ei saanud kui ma enam oodata ei jaksanud ja näha polnud suurt midagi ja siis hakkasin kiiresti alla söitma ja ise veel mötlesin, et kurat, nüüd läks küll hoog liiga kiireks...aga seda ma mötlesin seni kuni ma kuulsin häält mis kölas umbes VIUHHHHH ja vaatasin körvale ja seal oli üks suur lumepilv kust paistis möni suusk ja ühe väikse poisi kiiverdatud pea mis mööda mäge niimoodi LOPALOPA timbeldas.
Kolmapäev oli mu lemmikpäev. me pidime hakkama kell kuus hommikul Ftanist minema, et ¨jöuda pool 11 berni. Me ei jöudnud pool 11 berni, sest ma jäin rongis magama ja ei kuulnud et tuleb ümber istuda ja siis me tegime kahe tunnise ringi. 6 Tundi hiommikuti rongis istuda kuulub täseplt mu lemmikasjade hulka. Siis me jöudsime hoopis pool 1 berni ja hilinesime pool tundi löunasöögile mu perega. Aga see oli olenemata sellest tore. Pärast me pidime Berni natuke vaatama ja siis ma sain küll nende kahe eesti tropi peale kurjaks, et nad tulevad minu linna, mida ma üritan neile näidata ja millest ma ise hullult vaimustuses olen ja siis need tahavad ainult mignit mänguasja poodi. Verdammt kuidas ma olin solvunud. Löpuks läksime me mu koju ja vaatasime seda. Ema jäi vist ülirahule. Nojah, ma ju olen ka. Õhtu lõppes igati vapustavalt. Sõitsime 4 tundi rongiga Ftani tagasi. Meeleolukas! AHjaa ja naersime nii et piss püksis. (raner rääkis kolm tundi, kuidas ta närvid ei pea vastu, et kas me ikka jõuame koju või mitte(kuidagi istusime me jälle vale rongi peal)).
Neljapäeval läksime me siis igatahes jälle täie pasaga sõitma. Lõunavaheajal tegi Raner mulle üllatuse. Ei söönud, ei puhanud ja lahkus hulka enne teisi, sest tahtis tagasi sõitma. Ma mingi suu lahti vaatasin. Pidin veel välja kaasa minema ja suusad jalga aitama ja läinud ta oligi. Sellega ta siiski nõus polnud, et tuleks meiega koos SUURTEST MÄGEDEST tagasi külla. Aga ilm oli nii kui nii nõme ja nähtavus mitte normaalne. Igatahes, mulle ja stellale meeldis ja me tegime seda kohe mitu korda. Hoho. Ja pärast läksime KELGUTAMA! Minu ustav paariline oli Stella. Ise valisin ta. Tegin vea vist:D Nii kui hoog sisse lükatud oli alustas Stella karjumist ja tegi seda kuni finishi jooneni. Aga me ikka panime hooga ka. Nii hooga, et ühest kurvist oleks äärepealt välja sõitnud ja nii hooga, et krikile panime tagant ikka täie pasaga sisse. Puust mingi kolakaga teisele puust kolakale tagant sisse panna pole tegeltüldse naljakas, ma sain veits haiget ka, aga siis ikkagi oli naljakas. Pealegi stella terve aja karjus ja juhtimine oli peaegu võimatu. Krik vaatas meile isegi korra päris kurjalt otsa. Lõpus ühel kurvil oli mingi fotograaf. Minu poseerimiskirg ärkas ja kelgujuhtimiskirg kustus. Niisiis pidin ma hoopis fotokasse naeratama ja karjuma ja selllele tähelepanu pöörama ja siis lasi Stella küll hullu karje ja pani ühe jala maha ja ütles paar sõimavat sõna isegi, sest et me olime mingi kurvi ääre peal. Aga no...mingi fotokas oli ju:D JA SIIS tuli jansa meile oma suusakülast külla. Lõikasin läbi paksu lume temani bussipeatusesse ja oli tore teda näha küll. Ei olnud ju juba 4 päeva näinud või nii. Öösel rääkisime Jansaga jälle elujutud maha. Nagu mul ja Jansal juba kombeks ju on!
Reede me ei sõitnud. Siis oli hoopis see lugu, et hommikul vaatasime mingit küla, mis oli nii ilus ja rääkisime mingeid elujutte arvatavasti jälle Jansaga. Pärast sõitsime Aargausse ja Jansa läks Klostersis maha ja GenialistideLeekiv Armastus avastas mu jälle. Mingi eesti muusika ja rong ja siis seda jätkus kogu ülejäänud päevaks. ja rohkemakski. Ja jätkub seniajani!
Laupäeval olime hommikul Zürichis ja shoppasime. Ma tahtsin Ranerile umbes poolt väikeste poiste H&M'i ära osta...selle peale hakkas ta nutma enamvähem ja ütles, et me ei tohi teda sundida terve aja nii palju asju ostma. Hmm. SIis ma tahtsin ainult 4 asja osta ja nendest tahtis ta täpselt MITTE ÜHTEGIT, sest mitte ühelgi polnud mingi looma ega multikakangelase pilti peal. peale maailma kõige armsama supermani v-kaelusega kampsuni, mille peale ma teada sain, et ta lihstalt pole supermani fänn. Kurat. Emale näitasin kätte, milline pood talle meeldib ja ei eksinudki. Ma ikka tunnen oma mampsi:D Varsti tuli Rol ka Zürichisse. Temaga oli see asi, et ta hilines mingi tunni või pool või kaua see nüüd oligi. Ema oli kindel, et Rol tahab talle lilli osta, aga tegelt võttis Roli rong enne Zürichi Rongijaama mingi ootamatu kurvi ja keeras Zürichi lennujaama poole. Ja siis sinna Rolts täpselt sõitiski. Ja juba varsti pidime me kõik nagunii minema lennujaama ja juba varsti saatsime me kõik lennuki peale. Peale kriki muidugi. kriki saatsime rongi peale,sest me Roliga tahtsime veel lennujaamas olla. Ma ei tea, sellest ma küll kirjutada ei oska vist. MEIE lennujaam oli see ja MEIE asi ja nii. Tore oli igastahes päris kindlasti! Ja nii me siis veetsime seal 4 tundi või midagi sellist. Lõpuks helistas Andreas ja lõpuks sõitsin ma ka millegi pärast Baselisse. Ei tegelikult kõige pealt sõitsime me Zürichisse, läksime Baseli rongi, siis küsis Rol kus mu kotid on. Mu kotid olid igatahes Zürichi rongijaama pakihoidlas. Siis me pidime igatahes sprindirekordiga(100) jooksma kappide juurde ja võtma kotid ja jooksma uuesti tagasi rongi. Jõudsime ka. Ja siis oli üks rongisõit. hmm...võibolla siis MEIE rongisõit:D Burger queen ja Placebo ja nii. Baselis oli külm.Läksimepoodi. Haha:D Siis mingi ootasime ja nii ja lõpuks tuli kuidagi kuskilt välja Andreas ja siis ootasime minu viimase rongi äraja saatsime mu rongi peale ja siis poisid läksid edasi ja said oma elupeokogemuse vms, mille peale ma veel endiselt kade olen. Ma olin kodus ja lugesin smsi!

meie juhid ja tipp, kus me l�unatasime paistab

VEERE PALUN!

Nüüd on küll palju aega mööda läinud. Vahepeal on peale projektwoche veel ka emmega olemise woche läbi saanud, aga no can do, tuleb terve aja ringi joosta ja siis kuidagi moodi jookseb blog eest ära.

Projektwochega oli see lugu, et peale teisipäeva tuli kolmapäev. ja siis hakkasime me uuesti mäe otsa ronima. Mina jäin ainsaks tüdrukuks ja meie ridadest olid lahkunud veel Damian ja Andreas ja veel 2 poissi, aga mina vapper suusapiff jäin eksole. igatahes oli kolmapäev hulka edukam ja parem kui esmaspäevane ülesmäkke minek. nalja sai ka rohkem. Hommikul söitsime mignisse orgu kohale ja sealt istumisliftiga üles natuke maad ja siis üleval panime schneeschued alla ja hakkasime köndima. Juba kogu tee nägi palju parem välja ja hullult palav oli ja päike sillerdas, aga alguses pidime metsa sees kömpima, nii et see oli positiivne. Kaugelt oli juba meie löunasöögi tipuke näha ja siis veel LAIAD söitmata rajad kust me pealeklöunal idee järgi alla pidime hakkama tulema. Igastahes keeras meie juhendaja vist päris vasakule vöi jäi tal möni kruvi päris logisema, sest ta ikka ei teadnud küll radu kuidas metsast läbi saada ja siis me pidime neid ise leiutama hakkama. önneks oli täpselt ÜHEL meist laviini see paganama seadeldis. Kui me olime 2 minutit metsa sisenenud siis sai selgeks, et ega see normaalne ennelöuna olema ei saa. Damian vajus poole metsamienku pealt mingist oletatavast rajast körvale ja uppus lumme, schmocker ja ivo arvasid, et köige parem variant on minna mäest alla seljaga...sest meil olid veel meie lumesussid jalas. ivo löpetas mingi kuuse otsas ja akrjus ainult örna häälega kuna alt vaatasid vastu suuremad kuused ja sinna ta ei tahtnud. Löpuks me igatahes otsustasime et parim vöimalus on kotid alla visata ja siis alla kelgutada. Mina kaval naine aga ei jaksanud vöimalikult suurt vahe Ivoga hoida ja siis pörutasin talle örnalt oma ogaliste schneeschuedega kintsu, aga jumala ausöna, tee läks kahekesi alla söites poole kiiremini. Millegi pärast olid kõik meid juba hästi kaua oodanud ja siis keegi enam ei tahtnud meiega koos puhata ja meile asju uuesti selga aidata ja nii. Niisiis pidime me ivoga kõige viimasteks jääma kui välja arvata meie teine grupijuht. Mõne aja pärast olin ma aeglasem kui Ivo ja siis jäime grupijuhiga natuke maha. Ma ei tea kas ma olin aeglasem sellepärast et ühekorra kui ma üritasin mäest üles minna, rebis mu seljakoti raskus mind alla tagasi ja ma panin mingi tikksirge kukkumise seljale(siit saadaks tervitused kadrile) või sellepärast et mul olid kätel verised triibud kuna lumi oli kõva ja ma kukkusin sinna kogu aeg paljaste käsivartega sisse või lihtsalt sellepärast, et metsa sees on raske astuda ja enamuse aja veetsin ma kuskil poolekintsuni lumes. Igatahes ootasid siiski mu ustavad grupipoisid mu kusagil nõlva peal ära(või ei jaksanud nad lihtsalt edasi minna ja see oli hea vabandus) ja küsisid mult küsimusi mu olukorra suhtes ja siis veel naersin küll teadmata, et 10 minuti pärast seisan ma kaelani mingis augus ja mõtlen, et mis siis nüüd saab. Ehk siis me läksime edasi ja ma säilitasin oma viimase koha. Oli vaja kitsalt kõndida ja schneeschuedega on see päris raske ja igal pool olid mingid kaljunurgakeste ja juurte augud ja siis õnneks mu ustavad grupipoisid hoiatasid mind pidevalt, aga kui oli vaja üle ühe puutüve astuda, siis ega see hoiatamine eriti ei aidanud, sest kui on lumi augu peal ja 9 inimest lumelauaga saavad sealt üle, siis on ju loogiline et 10nes suuskadega ei saa. Ehk siis laura hakkab astuma üle puutüve ja siis otsustab lumi natuke järele anda ja laura vajub ühe jalaga täitsa auku. Siis hakkas grupijuht taga tarka panema ja käskis mul ette toetuda kätega võimalikult kaugele ja siis jalad välja tõmmata. Ütleme nii, et 100 tarka jõuab rohkem seletada kui 1 loll ära teha ja nii ma sinna auku siis sisse kukkusingi ei vähem ega rohkem kui kaelani. Parema käega hoidsin veel mingist oksast mingi puu küljes kinni ka. Siis onu ütles, et nojah, sitasti ikka küll, et nüüd on vaja kott seljast ära saada ja siis ta hoopis tõmbas mu suusad mu koti küljest lahti ja hakkas uuesti õpetama ja Ivo ja Schmocker tulid ka tagasi ja anersid veits aega pikali maas, mis põhjustas ka minu naerahaku, aga siis sai grupijuht natukene kurjaks ja tahtis et ma ikka august välja tuleks. No ja siis käskis mul endale käe anda. Ega ma siis ju lahkelt andsin ka. Aga see mees tahtis teist kätt hoopis, see ajas küll närvi ikka. Teise käega hoidsin ju oksast kinni. Siis seal natuke võitlesin temaga ja lõpuks hoopis andsin Ivole käe. Tuttavam ja noorem ikka, mis ma ikka vanale mehele oma käsi annan! Hoho. ja siis schmocker võttis ka veel kuskilt kinni ja nii nad mu sealt august lõpuks välja rebisid. Ja siis läks ikka mets veel edasi ja mu augus olemisest sai ikka päevanali ka loomulikult eriti schmockeri ja Ivo ülepingutatud suudest. Õnneks sai siis lõunani minu augunalja üle kõigil põhjalikult nalja ja siis lõpuks me jõudsime oma tipukesse kus süüa. Juhendajad hakkasid edasi kõmpima ja siis ma veits magasin päikese käes ja siis me sõime ja rääkisime eestist ja mingist miljonist asjast ja tegime lumesöda ja ehitasime naisevetsu.
Ja isegi allasõit oli seekord kuradi hea. Lumi polnudki kõva ja varjulistes kohtades sai jumala puudrit tunda ja suusaga polnudki vaja lumest läbi raiuda. Pealegi oli nõlv sama lai nagu kaisa puusad või isegi veel palju laiem, nii et sõiduruumi oli tohutult. Aga põhiasi oli ikka see, et saika läbi metsa alla sõita. Ivol ja Lucal oli natuke KIVIAJU ja siis nende jalad eriti ei kandnud ja siis nad nägid suhteliselt vaimukad välja. Aga mina sain esimest korda elus HULLULT metsa nautida. Uued suusad on ikka uued suusad ja terve talve treeninud jalg on ikka terve talve treeninud jalg. Hirmupoissi ka polnud ja sai metsas ikka täie pasaga hooga sõita. Hea jahe oli ka ja nähtavus super ja kuskilt eest ja tagant oli kuulda kuidas Ivo ja Luca maas pikali naeravad ja vahepeal kihutas Schmocker mööda nii et tuli takus, aga nii hea oli. Ja ennast ka üllatab see,et kuidas ma see aasta sõidan..et nagu kohe teine tunne sees kui tavaliselt. selles suhtes, et mis mõttes et mu alateadvus mingeid hüpekaid otsib:D?!
Reedel oli meie kooli Majanduse osa BEGEGNUNGSTAG ehk siis lihtsalt lumespordipäev eksole. Hommikul sain kohe Bahnhofis Lailaga kokku ja siis läksime selle bussi peale mille peale me pidime minema. Ehk siis 7 bussitäit meie kooli rahvast oli sõiduvalmis ja juhuu. Istusime ja rääkisime ja bussis sain teada, et Fox ongi täpselt selline nagu mu vend on rääkinud. EHk siis üks mu venna klassivend, kellel on suurepärane anne võtta õhust teema ja hakata inimestega sellest rääkima. Eriti piffidega. Me olime kõik gruppidesse ka jagatud ja pidime alguses gruppidega olema, aga kuna ma olen natuke liiga rebel ja Laila kutsus mind, siis pidin ikka laila laudurite grupiga ühinema. Ja kuna siis Laila ka 10 minuti pärast rebelimaks muutus, siis me moodustasime üldse oma kahese grupi ja sõitsime ja ÜLICHILL oli lihtsalt. Rääkisime pikal tolitõstukil küll ikka kõik elujutud maha ja Laila on lahe:)) Lõunaajal saime teiste piffidega ka kokku ja siis rääkisime ja päevitasime veits ja siis ma panin tennised jalga ja sõitsin esimest korda alpi kelguga mäest alla. Jumala 20 mintsa pikkune tee oli ja see kelgutamine on umbes poole naljakam kui ma arvata oleks osanud:D:D ja siis enamuse pealelõunast me siis tegimegi seda. Pärast meid tuli veel juurde ja siis me küsisime mingilt õpetajalt kas me võime ta kaks kelku võtta ja ta lahkelt lubas ja siis me kelgutasime ühe korra nendega alla ja hakkasime tõstukile Lailaga minema ja siis hakkas järsku tõstukimees meie peale täie pasaga karjuma. Ja siis ma kohe alguses ei rebinudki arusaada, aga siis varsti tuli ikka kohale ja sain aru, et onu süüdistab meid kelkude varguses ja siis em seal vaidlesime ja siis onu karjus FIX UND FERTIG ja rebis meie kelgud dramaatilise liigutusega ja meil ei jäänud muud teha kui üles sõita ja onu sõimata. Kohe põhjalikult sõimasime ja kohe põhjalikult võtsime ta läbi. Siis jõudsime üles ja läksime sellele õpetajale kittuma ja siis tuli välja et me võtsime valed kelgud. Või no me varastasime siis need jah. Ups.Pärast sõitsime suuskade ja laudadega edasi.
Ja kui päev oli õhtusse veerenud, pidime peole minema, aga ei olnud tuju peal ja siis tuli Laila hoopis Bolligeni ja läksime tagusime natuke poistega xBoxi Spari juures.
Laupäeva hommikul põrutasin ma Jansa juurde Klostersisse.Meil oli idee ka, see oli selline, et lähme sõitma. No igatahes ei läinud ikka küll, läksime hoopis murdmaasprintereid vaatama Davosi. Jõudsime sinna ja nägime eesti lippu ja järgmised pool tundi rääkisime ainult sellest kuidas meil "õnn sees on". Sellepeale pidime ikka Rolile ka helistama. Rol magas. Aga võttis ikka vastu, aga õnne tal hinges küll meie peale polnud. Me siis Jansaga tshillisime edasi ja veeretasime päeva õhtusse. Janikaga pole eriti tegelt vaja päeva õhtusse veeretada, see veereb ise vormel 1e taktis. Ja siis veeres kohe õhtusse välja ja kuna teised alles pool 12 pidid jõudma, siis me hakkasime ikka Jansaga peoga peale ja läksime põhi afterski baari ja ikka ei pidanud peotaktias vatsu vaid hakkasime jälle elust enesest rääkima. Ja siis rääkisimegi veerand 12ni välja elust enesest, sest edasi enam ei saanud, oli vaja teistele vastu minna. Teised helistasid ja ütlesid et "nad on kuskil Parisiennes ja istusid valele rongile". Siis me mingi Jansaga lasime püksi enamvähem. Viie minuti pärast tuli välja, et see oli nende teiste hea huumor. Ühesõnaga nad olid siiski kohal.Ja siis läksime Jansa juurde ja olime terve öö üleval:D. Ja Vahepeal kirjutas Rol mingeid kilde üles ja Andreas järjest tekitas neid.
pühapäeval oli see värk, et kõik eesti põhisuusaässad olid Davosis ja me maalisime oma nägusid, riietasime ennast eesti lippude sisse ja siis tegime plakatid ikka ka. Ja mingi üldiselt oli terve aja naljakas, sest kõik unustasid ju öösel magada.
Pühapäeva põhinali oli siiski see, et kell pool 7 maandus mu ema oma sõpradega rongiga Jansa juurde peatusesse ja ma astusin rongi ja sõitsin hoopis uue seltskonnaga suusatama. Polnud neid küll pool aastat näinud ja see oli üks imelik üleminek, aga ei jaksa sellest küll enam kirjutada!:D