LIVING MY BAMBOOCHA!

Ma pean nüüd ruttu üleelmise nädalaga maha saama, sest praegu on kõik liiga hea, et sellest umbes ülejärgmine nädal rääkida.

Üleelmine nädal oli see värk, et see oli nii ammu ja vahepeal on nii palju muid asju juhtunud, et ma isegi enam eriti ei mäleta seda. Aga et esmaspäeval ei olnud kõik eriti fitid, seda ma tean. Laila otsustas parem üldse mitte kooli ilmuda ja me magasime ülejäänutega niisama terve kehalise maha. Ja siis kolmapäeval läksime me ja tegime laila ja Jennyga Jenny juures ühe suure sokolaadikoogi, et see järgmisel päeval meie kooli koogimüügis maha müüa ja raha anda mingile heategevusorganisatsioonile, kes aafrikasse kooli ehitab. Ehk siis suure tõenäosusega läheb see raha hoopis millekski muuks ja ei tea kuhu, aga meil oli suhteliselt ükstaskõik, sest me sõime pool kooki salaja nagu nii ise ära ja jenny juures on alati lõbus ka ja nii. Siis neljapäeval käisin tsiuhhtsäuhh Freibourgis peale kooli ja võtsin andreaselt oma määritud suusad tagasi ja unistasin mägedest ja nii. Siis sai veel igast puru ja siis sai veel juttu räägitud ja siis maailma kõige müstilisemaks küsimuseks jääbki „kuidas läks andreas lumelaud ja susad kaenlas oma kuradi umbes 80 kraadisest 15 minutit kestvast tõusust üles”, sest juba alla tulla oli piiiiiiin! Reedel Peale kooli oli päris kena ilm ja siis veel chillisime veits Lailaga linnas ja lõpuks läksime tegime Bahnhofis ühed tasuta kohvid ja siis järsku nägin punast jakki ja räpimütsi ja mitte et see siin mdiagi eriti silmapaistvat oleks, aga seekord oli see tõesti Andreas! Oma õega. Selle peale ma karjusin natuke aega tema nime ja ütlesin 2 sõna ja siis sõitsin koju rongiga. Nüüd kõik mõtlevad „hullud klemmid küll siis”. Tillikas eks ole, sest ma tulin 1 tunni pärast linna tagasi ja sain Andreasega kokku, kes oli oma õega need sala asjad bernis ära teinud, mis ta tegema pidi. Siis tegime me Andreasega ka Bernis selle peale paar sala asja ja paar Ragusa shokolaadi ja siis oli vaja minna Kabja juurde, et järgmise päeva YFU kokkusaamiseks üks eesti kook kokku keevitada. Et me mõtlesime, et teeme Kass Arturi kooki(täpne retsept: üks pakk magic stickse(neid maisipulki) ja siis üks pakk sonja komme ja siis või). Et me siis andreasega läksime neid asju ostma, aga oh sa vana junn, Shveitsis ei müüdagi Sonja komme(OHOO!!) ja magic stickse(neid võiks ikka olla). Niisiis me ostsime hoopis pitsa. JA kellogseid ja lehmakomme ja võid. Edasi suundusime Kabja juurde, kus mul oli geniaalne plaan teda üllatada. Eksole, kui Kadi ikka ütleb et ta on üksi kodus, siis ma eeldan et ta ka ON üksi kodus. NIISIIS sisenesime me Andreasega nende avatud uksega trepikotta ja võtsime veel jalanõud ka korralikult jalast ära ja kuna ma nägin läbi nende poolklaas ukse kedagi trepist üles minemas siis ma rebisin ukse ruttu lahti ja karjusin „HEIHEI” või midagi muud sellist. Aga võta näpust...antud juhul oli kadi ÜKSI oma vahetusemaga kodus. No vot. Ja see vahetusema ei eeldanudki et kaks inimest neile külla tulevad. No võta veelkord näpust, sest ometigi tulime ja varsti tuli näost natuke ära Kadi ka alla ja ütles paar roppu sõna meile. No mingi, HAKUNA MATATA! Läksime siis üles ja tegime pitsat ja sõime selle tervenisti ära.(kuradi suur pitsa oli, terve selle ahjulaua suurune). Siis tegime oma nalju teemadel „haribo teeb lapsed rõõmsaks ja paneb nad ka kasvama”. Peale seda mõtlesime, et teeme oma koogi valmis. Ehk siis sulatasime lehmakommid ja või üles ja siis kallasime kellogsitele peale. Hullult ilus tuli. Jumala Lehmakook oli aga poogen, tundus maitsev.(nüüd tuli küll selle isu). Ja igatahes siis olime veel veits niisama ja siis lõpuks tuli janika ka kohale ja tõi natuke piima, mida me järgmine päev kaasa tahtsime võtta või mina ei tea, mida see kadi mõtles. Igatahes janika tuleku peale läks Kadil migni puru silma ja siis tal natuke aega oli hästi valus ja lõpuks tuli ta geniaalsele ideele, et küsime lauralt, mida teha! „LAURA MIDA TEHA?!” ja siis tulin mina geniaalsele ideele „MINE PESE VÄLJA!”. Ja hiljem tuli välja veel see, et kadi arvas, et see puru lahustub ta silmas ära vms.Et jah, lõpuks me läksime kell 12.15 oma viimase bähnli peale Jansaga ja siis koju. Siis rääkisime veel pisutpisut ja siis läksime lihstalt magama. Laupäev hakkas sellega, et oli YFU stamm ja meie Lehmakook sai palju kiita ja pidi tekitama sõltuvust. No vot, mu meelest oli ka hea, ainult natuke rõve nägi välja. Ja siis proovisime veel igast erinevaid roogasid igast teistelt maadelt ja nii. Peale seda tegi YFU veel mingeid tohutuid vestlusi ja bailabaila. Mu hosvanemad olid ka esimest korda kaasas. Ja siis see kestis mingi KAUA, aga lõpuks koju ja kõik vahetusõpilased lubasid ka õhtusele Tinu ja Taijenni sünkaripeole tulla ja siis me jätsimegi õhtuni. Õhtu läks sellisel kiirusel, et ise ka ei usu. Saime juba kell 8 piffidega bahnhofis kokku ja läksime Jenny juurde nagu ikka, ainult et seekord olid veel 2 eesti piffi peale minu ja siis Ivo ja ta 2 sõpra. Ehk kokku 12 inimest, mis on küll Jenny juures olemise rekord. Umbes kell 9jõudis rol Berni, aga me ei saanud siis veel Jenny juurest lahkuda. Niisiis lasime tal veits oodata, aga lõpuks lendasime peale. Ja jenny juures olev uks ta korteri välisukse kõrval on LIFTIUKS nagu välja tuli. Niisiis ronisime meie eesti piffid ja ivo ja ta 2 sõpra lifti ja sõitsime valele korrusele ja siis avati uks ja meile avanes rõõmus vaade mingisse teise korterisse kuskil valel korrusel, kus toimus mingi perekonnapidu. Tjah, es passiert, nagu kombeks öelda on. Lõpuks leidsime õige korruse üles ja läksime bahnhofi. Saime Roliga kokku ja nägin vel igast kliffe ja piffe oma koolist ja lõpuks läksime eesti inimestega Bundesterrassile. Rääkisime veits aega juttu ja lõpuks mõtlesime, et nii ikka ei lähe. Et peab peole ka kohale minema. Võtsime õige bussi ja läksime Graffitisse, kus toimus Taijenni ja ta hostvend Tinu sünnipäevapidu. Kuigi sünnipäevapeoga oli küll sellel vähe tegemist. Lihstalt pidu oli noh. Ja seal ka aeg lendas, sest keeruline oli ennast seal jagada kuna kõik shveitsipiffid ja vahetuspiffid olid ju kohal ja liiga palju erinevaid seltskondi aga schon gut ja kõik läks täie hooga. Vahepeal jooksid seintel päkapikud ringi ja naerda sai ja vahepeal tuli Karlis ja võttis vesipiibu ühelt laualt ja siis 5 minuti pärast oli ta tagasi küsimusega „aga kus vesipiibu põhi on?” ja sellepeale ulatati talle vesipiibu põhi ka. Et aktki läks noh. Ongi üks ebatervislik asi maailmas vähem! Kella 3.15 kutsus Ivo ENDAMEELEST meile takso. Ehk siis sinna peale pidime minema mina ja rol ja jansa ja ivo ja damian. Et siis ootasime taksot, aga ei tulnud seda. Selle peale tuli välja tõsiasi: ivo EI KUTSUNUD taksot vaid ta ainult arvas et ta teeb seda. Siis ta kutsus ühe uue, mida ta vist ka tegelikult siiski ei kutsunud ja siis Damian hakkas juba rääkima koju jalutamisest ja nii, aga see oli nõme mõte ja kunagi umbes enamvähem poole tunni pärast me siiski saime mingi takso ja sõitsime koju ja läksime magama. Magada oli tore!Järgmine päev oli suht kevad. Üleval Dominici toas(katusekorrus) tegime kõik aknad lahti ja siis olime aknast pead pidiväljas ja soee oli kohe ja pöörfi ilm(seda ma arvasin siis, hoho). Aga me õue ei jaksanud minna. See eest dominici toast saigi peaaegu õu, nii et ajas asja ära. Rääkisime igats elujutte maha ja pool seitse läksid rol ja jansa minema bussiga.
Eelmine nädal hakkas ikka sama hooga nagu iga nädal. Ehk et kaks geo tundi nädala alguses on täielik piinamine. Aga noh, uni tuleb kui uni tuleb ja siis saabki seal natuke magada. Pealegi oli koolis jälle naljakas, sest nagu kombeks on ei ole keegi esmaspäevaks veel nädalavahetuse peost/pidudest üle saanud ja siis saab kõige üle naerda. MIS on tore. Peale sporti võtsin ma nachmittagi vabaks ja nautisin natuke pöörfit ilma(MIDA ma arvasin ka siis:D). Et noh, kirjutasin dominici akna peal blogi ja chillisin õues(MIDA ma teen ka praegu, MILLE eest ma tahan tänada oma ema: „ema, aitäh läpaka eest, see on lahe!”). Ja teisipäeval ärkasin ma üles tahtega minna kooli, mida juhtub ka umbes üks kord semestris, aga ma tõesti tundsin endas tahet õppida natuke ajalugu! Vanaisa geenid ärkavad mus ellu vist või midagi. Kolmapäeval sain ma kunstis lõpetada ära oma harmonisch ja dramatisch fotod ja anda neile viimase lihvi ja nüüd ootan hinnet. AHHAA! Ja enda näo osade erinevat moodi joonistamise eest sain klassis ainsana kuue!tja, made me happy. Kehalises oli ka seekord tshillaut piisaut, mängisime terve tunni võrku ja teesklesime Vali ja Jennyga, et me oleme puuris olevad dinosaurused(võrkpalli võrk tõesti on lõbus!). Et kehalise tunnid on ju tegelikult päris muhedad. Ja terve aja kiskus ilm aina soojemaks, mis oli muidugi kõige rõõmustvam fakt. Kolmapäeval läksime igatahes Damianiga niimoodi koju, et tema oli lühikeste käistega ja mina niisama pusas. Ülihea. Reedel oli eriti muhe koolipäev, mis leidis aset ainult ennelõunal ja füüsikast visati tavalise 9 inimese asemel välja ainult 6. Jee. Tänu sellele, et Laila mulle mu huulebalsami tagasi VISKAS, pidime me ka nende kuue seas olema. Ehk siis füüsikaklassis visata ie tohi. Peab tõusma püsti ja järele minema vms. Aga see ei teinud midagi, saigi varem koju ja siis natuke kodus olla ja siis läksin linna, sain Alice’iga kokku. Istusime veits Grosse Chancel(rongijaama katusel) ja rääkisime juttu ja siis sain roltsiga kokku. Tahtsime kinno minna, aga läksime hoopis poodi ja bundesterrassile ja ajalugu krodas ennast selle näol, et me lihstalt ei jõua kunagi kinno! Aga läksime hoopis jalutasime Aare jõe ääres ja istusime mingi kose juures või nii ja rääkisime eskimotest ja kõikidest muudest asjadest ja siis hakkas külm. Läksime Starbucksi ja tarvitasime üleliia shokolaadi. Ma tundsin ennats igatahes lõpuks jumala haigelt ja külmetunult ja mingi kell 11 läks rol tagasi oma rongile. Ja ma koju ideega MAGADA! AGA ega siis magamine mingi lihtne asi pole, selleks peab aega leidma, sest kui ma koju jõudsin tuli välja, et mu vend siiski otsustas väike peo korraldada meie juures kuna mu vanemad ära olid. Iihaa. Tegin ukse lahti ja umbes kolm kutti õlledega jalutasid mulle vastu. Et lõpuks kuskil kahe või kolme ajal siiski ma sain magama!

PAGAN, ma ei jõua ikkagi oma põhikohani ehk selle nädalani! Aga ma mainin ära, et eile oli päikese käes +26 kraadi ja ma sõin maasikajäätist. HAA!

A TASTE OF DETROIT

Et nüüd on jälle aeg linnutiivul lennanud, nagu tal viimasel ajal või üldse kogu aeg kombeks on. Kunagi jäin siis Basel Fasnachti juurde. Õigemini selle teise päeva. Et siis see oli küll selle algus, et öö ja päev on jumala sassis ja kuna me juba kell 9 hommikul magama saime, siis mõningaste segamistega tõusin ma voodist kell pool kaheksa õhtul. Segamistest tähtsaimad olid need, et umbes kell 12 helistas Jansa,millest ma juba rääkisin. Ja ma ei mäleta kas enne seda või pärast seda otsustas Kristi, et tal on ilmtingimata vaja Kadri kätte saada ja seda just mareku või mariliisi numbri kaudu. Ja kõigepealt saatis ta mingi sõnumi või kaks, millele ma ei jõudnudki nagu vastata, ja siis ta veel helistas ka ja ütles SAADA RUTTU MAREKU NUMBER ja siis ma olin natukene üllatunud kõige olukorra peale ja siis ta ütles, et ma tundun väga üllatunud olevat vms ja pani toru ära. Selle peale ma natuke ropendasin, et ma ju enne magasin noh ja siis pidin hakkama mareku numbrit saatma. IGATAHES kui 30 sekundit oli möödas, siis ma helistasin ruttu kristile tagasi, sest täpselt 30 sekundit võttis aega, et ma aru saaks oma üllatuvuse põhjusest. Et lambipirnike pea kohal süttis ja Kristi sai teada, et tõesti, tõestitõesti olin ma üllatunud, sest et tõestitõesti rääkisin ma taga viimati umbes täselt 7 kuud tagasi. Aga et jah, kui ma õhtul kell pool kaheksa olin voodist väljunud, siis me sõime hommikusöögiks pitsat ja vaatasime telekast saadet sellest, kuidas pikkade ninadega maskimehed telekas mingeid lugusid räägivad mingis restoranis. Tegelt kõigepealt vaatasime Ashtonit ka MTVst. Igatahes, siis suundusime me majapeole(ohoo,majapidu shveitsis!). Ja sinna me suundusime küll vale trammiga ja sõitsime kohe valesse suunda selle trammiga noh (hea siis, et rol oma kodukoha ühissõidukeid nii hästi tunneb). Ja siis pärasts sõitsime linnapoolt õige trammiga tagasi ja jõudsime lõpuks isegi õigesse kohta. Ja oli selline pidu, et ma suutsin enamus ajast ainult Eestile mõelda, sest no teretali. KÕIK oli nii eestilik. Pealegi istus mingis toas mingi voodi peal veel üks poiss, kes oli poolsoomlane ja nimi Jari ja nägi jumala tavaline mustamäe klemm välja. Hmm. Igatahes me alustasime ühes toas, kus oli vähe inimesi ja valge ja vince mängis hiphopi ja jari oli omas maailmas ja tantsis või laulis vms ja siis nii oligi. Aga see värk, et me lõpetaisme paari tunni pärast täpselt samas toas, aga selle vahega et tuba oli rahvast täis ja jumala pime oli ja kõik tantsisid. Ehk siis selle toa ainus tegur mis samaks jäi oli see, et Vince mängis hiphoppi. Mu meelest on Roltsi sõbrad toredad. Ainult et piffid tundusid mulle ikkagi samasugused shveitsi piffid nagu siin on. Aga neid ma eriti ei näinud ka. Ma ei tea, mingi 2 nägin vist ja siis veel 2te, aga need olid küll mingid teistsugusemad, aga nad olid bulgaaria vahetusõpilased ka. Et siis lõpuks läksime öösel roli juurde kunagi kell 4 või ei tea millal ja siis magasin järgmise päeva kella 2ni ja siis läksin koju. Selle peale mängime väikest äraarvamimängu. Võiduküsimus kõlab nii: Kas järgmisel öösel oli uni?
a)jaa
b)ei

Et nüüd jätan selle asja siis lahtiseks, aga annan vihje, et enamus ajast vaatasin hullema energiaga lage ja kella vaheldumisi ja mõtlesin, et miks just öösiti magama peab.
Koolis läks tavaline koolielu edasi. Rääkisin piffidele baseli reisist ja nii oligi. Järsku spordi ajal helistas Juha ja ütles,et ta on Bernis ja „saame kokku”. No kui Juha juba Bernis on, siis peab ikka kokku saama jah. Tegin rutturuttu ja spordist ära ja siis saime Juha ja Karlise ja Tinuga Bahnhofis kokku ja läksime gutgelaunti. KUS, nagu arvata, ostsime mina ja Tinu ja Karlis kakaod ja Juha ühe stange:D Rääkisime igast jutte maha ja avastasime kõrvalt lauast sommid, kes olid eriti õnnelikud et me järsku seal Bernis elame ja saksa keelt räägime. Pärats rääkis Juha oma heasüdamlikest seiklustest, kuidas ta tänaval hullu raha kokku teenis kitarrimängimisega ja kuidas ta ükskord ühe tailase hotellituppa(mehe, kes väitis et tal pole sõpru) läks ja peale natukest kitarrimängu hakkas Taionu hoopis Juhale külge lööma ja siis vaene Juha pidi põgenema. Haha, aga nagu ta terve aja väitis „pole hullu ja macht nichts” jne. Juha on lihtsalt jumala kordumatu vend. Lõpuks tuli Ilkka ka ja jumala ebasommilikult võttis tema siiski ka ühe kakao. Tinu pidi varem ära minema ja „unustas”(!? Lollakas) oma kakao eest maksmata, ehk siis Tinu on ikka jumala tropp. See eest sain ma talt veel hunniku flaiereid ja nii. Lõpuks tshillisime niisama linnas ja siis läksime Ilkkaga koju ära ja Karlis ja Juha Luzerni ära.
Reedel panin hommikupooliku koolistpoppi, sets et füüsikatöö oli ja ma ei viitsinud ennast sellepärast kooli vedada. AGA enne lõunavaheaega lendasin peale, sest Lailal oli ju sünkar noh. Tegin talle kaardi ja kinkisin ära ka ja siis läksime ostsime koogi ja sõime selle lõunavaheajal ära. Õhtul saime Lailaga kokku ja läksime Reithallesse Rabe festile. Ehk siis mingi raadio sünnipäevapidu. Aga kõigepealt saime veel Damiani ja Vali ja Isaga kokku ja istusime seal veits selles muhedas kohviku moodi asjas, mis kannab nime Bibliothek. Lõpuks jõudsid mu räppartuttavad eesotsas Fixuga ka kohale ja siis läksime Lailaga nendega kaasa sinna õigele peole. Ehk siis reedel mängis seal hiphop muusika. Ja me olime räpparitegängiga lava ees ja tantsisime hullumoodi:D Ja eriti haige oli vaadata, et isegi kõige mingi ühetoonilisem Berni räpp oli poistel peas. Aga et jah, live muusika ikka. Ja siis nägime berliinist tulevat ühte õiget räpipiffi ikka ka. Et piff polnuf mingi JLo, kes lühikestes pükstes ja karvase kraega jopes oma tagumikku liigutab, vaid oli ikka kohe selline piff, et kohe vaatad peale ja ütled RÄPP! Aga kell pool 3 läksime moonlineritele ja koju.
Laupäeva hommikul olin esimest korda vahetusaasta ajaloos mina esimene ülesärkaja. Aga ega suusatamine ei oota ja Andreas ka mitte. Ehk siis me läksime Andreasega sõitma Schwarzseesse. ET tuttav koht ju juba ja ilm oli suhteliselt soe, aga pilves. See ei teinud midagi, sest et peale esimest tõstukiga ülessõitu, kui me olime otsustanud, et ei hakka raja peal üldse sõitmagi, tuli välja, et maas on umbes pool meetrit või rohkem puuuuuuuuudrit. See võttis küll jalad värisema, sest et eelmise nädala lumesajud olid ikka oma töö korralikult teinud. Mina olin omadega jumala pilvedes. Mingit vaeva ei pidanud keeramisega nägema,s ets lumeall suusk keeras peaaegu et ise, ainult et põlvest alla poole jalgu näha polnud, sest kõik oli lume all. Kuulasin the streetsi ja kui ei kuulanud, siis kuulasin seda, kuidas pole kuulda, et suusakant maad kraabib vaid on kuulda ainult tasast ŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠ-i. Tegime paar sõitu teatud metsades ja tõstuki alt ja siis mõtlesime, et lähme ikka otsime oma metsaraja ka üles, mida mignid laudurid meile eelmine kord näitasid. No vot, mõeldud tehtud ja nii pea kui me seda alustasime, siis ma mõtlesin nutma hakata, sest tere hommikust, terves metsas polnud MITTE ÜHTEGI jälge ja üleval lagedama peal ka mitte. MITTE ÜHTEGI. Lihtsalt joooooooooonistasimeeee lumme ESIMESI jälgi ja lumi tuiskas ülesse ja ma ei tea, kas ma valetan, aga sellist puudrit ma vist varem näinud/tundnud polegi. Igatahes nautimine nautimiseks, me ei leidnud õiget rada üles ja eelmine kord olid laudurid meid hoiatanud ju, et kui lähete liiga vasakule, siis on kaljud ja kui liiga paremale, siis on oja. Me olime KUSKIL puude vahel ja siis Andreas lubas NATUKE allapoole sõita ja seda ta tegigi ja teatas siis, et „ikka vale koht on. Mine paremalt”. See ajas mul jumala vere keema, sest mul tekivad jumala paranoiad kui ma olen kuskil poole meetrise värske lume sees kuskil metsas, kus pole enne jälgi ja Andreas sõitis üksi eest poolt ära ja siis ma ei saanud ka sealt paremalt minna ja siis ma hakkasin sõitma ja sõitsin mingi mahakukkunud puutüve alla, mida näha polnud, aga lumi seal ei kandnud ja siis kukkusin puutüve alla mingi lume sisse auku ja siis....juhtus see, mis juhtub alati sellistel hetkedel. Ehk siis helistas mu ema. Kõigi imestuseks arvatavatsi võin öelda, et ma ei võtnudki vastu. Hoopis ajasin ennast august välja ja sõitsin andrease jälgedele järgi ja jõudsingi mingile lagedamale kohale ja nägin et andreas on laua alt ära võtnud ja vaatab üle mingi ääre. Selle peale helistasin ma emale tagasi ja ütlesin arvatavasti midagi surma kohta, mille peale ta mul tagasi käskis helistada kui ma all olen. Ja peale seda tuli välja, et üles polegi nii kerge kõndida isegi lumelaua saabastega ja siis Andreas oli umbes nabani lumes ja tammus kuidagi üles ja lõpuks ta sellega hakkama sai ja siis jõudis mul juba pähe tulla, et on soe ja palju lund ja kindlasti tuleb mingi laviin, mille kätte me sureme. Ma täpselt ei mäleta kuidas, aga me saime lõpuks alla. Ainult et lõpus pidime me ronima mingi okastraadi alt läbi, mis oli suhteliselt pingeline, siis sõitma mingist okastraadist üle(andreas pidas heaks mõtteks mulle öelda „hoia nüüd pöialt et ma enda jalgu alt ära ei lõika”) ja siis mingi järsu tõusu peal jäime keset tõusu seisma ja kukkusime pikali, sest et paksus lumes ei kandnud hoog ikka välja. Ahjaa, ja lõpuks pidime üle oja hüppama, mis oli küll väike, aga põrutas jalad kurat ära. Kui alla jõudsime, siis mõtlesime, et 1 ikka kohtuseadus pole ja „LÄHME UUESTI!”. Tahtsime ikka õiget rada ka üles leida. No ja leidsimegi. Ainult et siis tuli mul pähe saada hakkama mingi sellise naljaga, mille mõjul Andreas arvatavatsi 4 aastat varem sureb närvirakkude vähesuse tõttu. ET siis olime keset metsa mingil nõlval, mis oli järsk ja millel polnud juhuslikult puid ja siis lumi oli veits soojenenud ka ja siis hakkas liikuma vana kurivaim kui ma sõitma tahtsin hakata ja rebis mu kaasa ka. Et siis nii ma seal läksin. Endal oli alguses hullult naljakas, aga siis tuli lumi hullult näkku ja ninna ja ei saanud enam üldse normaalselt hingata ja ma libisesin kuidagi igat pidi ja selg ees ka ja siis Andreas terve aja karjus midgai ja siis lõpuks jäin mingi imeläbi seisma. Mul oli ju hull pingelangus. Ma mõtlesin korr ajärgi ja hakkasin siis haigelt naerma, mingi ei sanaud lihtsalt üle, selline naerutuju tuli peale. Andreas aga sõitis alla mu juurde ja viskas ennast pikali ja mingi hingeldas ja hakkas mu jalgu kallistama ja „LAURA ÄRA ENAM KUNAGI NII TEE” jne. Ta üldse ei naernud, aga mingi istu ise kuskil keset metsa mingis suures lumehunnikus kõik kohad lund täis ja veel mignil ilma puudeta alal ja mõtle, et suusatamine on ikka küll nii hea. Ise ka naeraks noh. Pärast vaatasime nõlva ja mõtlsime, et sinna küll enam sõitma ie lähe, sest kogu puuder ja pehme lumioli nõlvalt läinud ja ainult kõva alakiht alles. Laura the lumepuhastusmasin. Aga jah, nüüd me peame veel Andreasega sinna Saisonendungit tegema minema ja viimased offid koos sõitma, sest elu on iiiiiiiiiiiiiiiilus! Ahjaa, ja Andreas tegi ühe kangelase teo veel. Peale sõitu võttis Freibpurgis mu suusad enda kätte ja kõndis nendega 15 minutit kõige haigemat koduteed, mis kunagi välja mõeldud on(otse ja ÜLES. Ja kohe KORRALIKULT kõrrgele). Ehk siis Andreas on selline poiss, kellele suusa või lumelaua määrimine pole mingi võõras asi ja siis tegi minu varustuse ka korda, aga ma läksin üldse koju.
Kodus veetsin ma täpselt 1 tunni aega. Peale seda läksin linna tagasi. Sain veel Vali ja Isaga kokku ja linnas veel Jenny ja Michelle’iga ja siis läksime Migrosesse ja ostsime haigelt palju pitsat ja krõpsu ja kokakoolasid ja muid rämpstoidulisi asju. Mm, takosid ka. Siis istusime rongile ja sõitsime Laila juurde ja umbes kella 8st olime Laila juures ja hakkasime piffideõhtut pidama. Vaatasime mingi hunniku filmi ja tegime süüa(pane pitsa ahju ja siis võta välja) ja siis rääkisime igast elujutte maha ja umbes kella 2 ajal olid kõik juba nii väsinud, et jäime mingi diivani ja madratsi otsa kõik kuuekesi magama. Öösel ärkasin üles ja Jennyfer vaatas üksi telekast mingit filmi Arnold Schwarzeneggeriga või kuidas seda kirjutatakse. Pilk oli piffil küll jumala tühi ja küsimuse peale,et mida ta teeb teadis ta ka ainult „ma ei tea” vastata. Selle peale ma magasin veits edasi. Hommikul kell pool 8 ärkasime ülesse ja hakkasime telekat vaatasime, tegime veel rämpstoitu hommikusöögiks ja naersime elu üle ja koristasime veits. Okei, meelest maha läks rääkida Laila kõige haigemast toast. Et Lailal ei ole tegelt tuba, vaid nagu STUUDIO. See on ÜLISUUR ja chilli nrugaga ja magamisnurgaga ja maailma kõige suurema voodiga ja siis veel KÖÖGI ja vetsuga. Ülihaigelt mugav tuba lihtsalt. Aga lõpuks me läksime mingi bussi peale, mis meid rongijaama viis ja siis berni. Kodus sõin veits kellogseid veel kõige otsa ja siis läksin magama. Umbes kell 4 ärkasin üles ja vaatasin et vend oli ka koju tulnud ja magas oma toas. Kella 6 ajal kui me sõime tuli mu vennaraas kööki näost valge ja ütles, et „kuradi külm on” ja pani jope selga, kapuutsi pähe ja peitis oma näo sinna sisse. Sööki ta enamvähem sorkis kuidagi süüa ja poolmagas terve aja. Alfred vaatas terve aja oma tavalsie muheda ja kavala näoga ja kui Mägie küsis, kas tal valutab mdiagi, siis tuli välja et kurk valutab. Haha. Tundus küll nii jah.

Et siis hakkas järgmine nädal, aga ma ei saa ikka elupikka blogi ka päris kirjutada. AGA, et kui te, eestlased, hullult teada tahate, siis jah, ma just istusin lahtise akna peal jalad katusel ja nautisin oma õues olevat +14 kraadi ja jah, raadiost tuli DETROIDI MAITSET! Hmm, muideks kasvavad mu aias krookused ja lumikellukesed mitte niisama kuskil põõsa all vaid hullumeelselt laiali ja TERE KEVAD!

UM DIE SCHÄRE ZU BRAUCHEN

Tja. Eelmine nädal läks kuidagi linnutiivul. Veel linnutiivumal kui nädalad kunagi varem läinud on. Koolis sai palju nalja ja nii ja õpetajad saavad aru, et vahetusvenelased klassis ei ole head. Või no pole halvad ka, aga nad hakkavad vaikselt kõike minu süüks ajama.
IGATAHES sain ma see nädal kehalise tunnis käte peal seisu tehtud. Vastu seina, aga üksi. Ja õpetajalt sain kiita ka, et teist korda elus tegin, aga sain tehtud. Ise olin jumala õnnelik, ei peagi istuma kahekesi selle paksu tüdrukuga seina ääres ja vaatama kuidas teised trikke viskavad. Nüüd järgmine tund pean salto õppimisega edasi minema. Siis pean küll vist suusakiivri kaasa võtma. Ja nädala alguses ma proovisin isegi koolis veits kaasa teha, nii mõnes tunnis. selle tulemusena mu õhtul pea pingutusest valutas ja ma e tahtnud teha muud kui magada. Kurat, eesisse tagasi tulles mu ajud küll vastu ei pea...nad on harjunud, et tunnis tuleb Hauptbrudereid kritseldada ja kõike mitte vajalikku teha. Reedel läks asi päris käest ära. ma olin kaua maganud ja välja puhanud ja motivatsiooni täis, et tuleb nädalavahetus. Tuli välja, et õpetajad pole minu suhtes motiveeritud eriti. Füüsikatund. Kõige mõttetum tund koolis. Alai reedeti ja alati 2 tundi järjest ja ma pole veel üheski füüsikatunnis ühtegi füüsikaalset asja üles kirjutanud, sest seda meest on täiesti võimatu järgida, kuna ta räägib nii igavalt. Ehk siis teeb terve klass alati midagi muud. Keegi ei tööta kaasa(PaksFabian tegelt vahel töötab). Igatahes on herr Hoffman meie koolis kuulus õpetaja selle poolest, et tavaliselt istub klassis lõpuks umbes 3 inimest, sest ülejäänud saadeti välja. Vahepeal ta vanad närvid rahunesid ja ta ei teinud lihtsalt kellestki välja, aga nüüd on kevad ja uued väljasaatmise tuuled jälle kohal. Niisiis polnud herr Hoffmanil minu ja jennyferiga seoses, kes me terve tunni rääkisime, mingeid probleeme. Ta käskis Lailal uümber istuda ja veel kellelgi ja satais paar inimest klassist välja. Ja siis kui oli veel 10 minutit tunni lõpuni küsisin ma Mustafalt kääre, et lõigata välja geeniaalne pilt "the party prophecyst", mille me Jennyga kokku vorpinud olime ja see ajas järsku herr hoffmanil täiega kopsu üle maksa. Ta ründas mind etteheitva pilguga ja küsis, et miks ma vajan kääre, et kontrolltöö kohta küsimusi küsida ja ilma vastust ootamata ütles veel paar etteheitvat lauset ja ma ei jõudnud ülds evastata kuni lõpuks pani ta paugu ja küsis sajandiküsimuse MIKS MA ÜLDSE KOOLIS KÄIN. see küsimus võttis mu rajalt jumala maha, sest ma tõesti ei tea sellele vastust. Võibolla, sest YFU käsib või et see on saksa keelele kasulik või et ega ma kogu aeg ju ei käigi või mida iganes. Ja siis samal ajal kui ma her Hoffmaniga tõtt vaatasin ja vastust mõtlesin, sellele ülesandele, tuli peenikesel Fabianil vastus järsku pähe. Siis kostuski teisest klassiotsast Um die Schäre zu brauchen. Ehk siis et kääre kasutada. 2 minuti pärast seisis Fabian igatahes juba ukse taga ja järgnevad 7 minutit tunni lõpust ei suutnud herr hoffman oma silmi minult pöörata ja ma pidin lõikama "the party prophecy" salaja laua all välja. Õnneks tuli siis lõunavaheaeg ja siis bioloogia tund ja bioloogia õpetaja oli ise ka kunagi vahetusõpilane ja on väga lahke ja lieb. Aga siis, tuli teine mats. Matemaatika. Koos kõige haigema matemaatika õpetajaga maailmas. Me oleme enamus asju mis me siin õpime juba eestis õppinud, aga siin ma ei saa neist midagi aru, sest et ta seletab nii värdjalt lihtsalt. Klassist ei saa enamustest asjadest keegi aru ja kõik terve aja ainult vinguvad ta kallal. Aga nüüd küsimus "Kellel lasub tegelikult süü?!".Eile saime me kõik vastuse...õpetajalt endalt. Vastus on "VAHETUSVENELASEL". Niisiis jäin ma selle lolli paksu ilma eluta õpetaja pärast oma õigest rongist maha kuna ma pidin peale tundi temaga rääkima minema. See ajas küll vere jumala keema. Õnneks toimus veel muidugi meie jutuajamine kooli koridoris enamvähem mu venna kapi kõrval. Niiisiis arvasin MINA, oma lollipeaga, et me räägime sellest, et ma keset tundi hakkasin laua äär vastu seda mängu mängima kuidas erinevate käteasenditega vastu lauda võimalikult kiiretsi taguda(ma tegin seda väga vaikselt, 5 sekundit ja sellel ajal kui ta ei rääkinud), aga igatahes ma EKSISIN. Sest tuli välja, et meie jutuajamine tuleb hoopis teemal, et ma ei tohi Jennyferi tunnis segada ja temaga suhelda. Erm, ma isegi ei istunud Jennyferi kõrval ega midagi ja ei suhelnud taga absoluutselt, aga kuna temal on klassi kõige sitemad mata hinded, olen arvatavasti MINA selles ikkagi süüdi. Ja siis õpetaja tarkuseterad teemadel "kui sa tuled välismaale, siis ei tohiks sa tulla sellepärast et teisi segada"(JAA, ONGI NII:O:O ma just tulin siia segama ju) ja "suhtlema ei pea ainult sõnade kaudu...suhelda saab ka mägnukeste kaudu"(MA TEAN, ma ju saatsin Jennyferile oma mängukeste kaudu koodlauseid, et teda segada). Ja ühesõnaga sain ma tänu sellele õpetajale kohe hulka targemaks. Arvatavatsi suutsin ma jätta endast veel võrratuma mulje, sest nagu juba öeldud, olime me mu venna kapi kõrval, kes otsustaski meist üks hetk mööduda ja paar etteheidet mu ebakorralikkuse kohta visata, mille peale ma naerma pidin hakkama ja ma ju pidin üldse selle õpetaja teksti peale naerma nii et jah. Polnudki mul varem sellist vestlust olnud! Ja siis kui oli õhtusöök ja mina ja Alfred ja DÄnu rahulikult sõime ja rääkisime, pidi Dänul tulema järsku meelde see nummi sündmus(millest ta juba kõike teadis, ehk et millest me rääkisime ja nii) ja kui ikka Dänule meelde tuleb ja kui ikka kakakeeramis tuju on, pidi kohe küsima keset muud teemat "Laura, et mida sa siis täna selle matemaatika õpetajaga nüüd rääkisidki". Hõumide värk. Alfredi hakkas kohe ka huvitama. Ma vastust anda ei jõudnud kahjuks, sets Dänul tuli ikka jäsku meelde, mis me rääkisime ja kandis kõik ise ette. Siis tuli välja, et Alfred hoopis arvab, et sellised asjad on ilgelt lõbusad ja naeris mu üle ja käitus natuke "HÄSTI TEHTUD,LAURA!"-likult. Haha. Ma ei tea, nii armas, see on see värk,e t ta on juba kaks poissi suureks kasvatanud ja Dänu pärast paar korda koolis käinud. Niisiis teeb meele rõõmsaks küll kui vahetustütar ka selliseid asju tegema hakkab vist.
Igatahes pidi sellepeale kohe¨öhtul Laila ja Jenny ja Teganiga minema Bärner Fasnachtile. Ehk siis Shveits on selline maa(kurat, ei tulegi kohe meelde, kas ma juba olen rääkinud seda juttu), mis on enamuses osasd katoliiklik. Ja katoliiklikud maad teevad karnevale iga aasta. Ehk siis Fasnachte. Muidu olid k^öik fasnachtid juba eelneval nädalal, aga baseli ja berni ebakatoliikluslikkuse töttu on nende fasnachtid nädal aega hiljem. Niisiis reedel läksin ma vaatama Berni Fasnachti, mis pidi olema suhteliselt igav. Ma ei tea, mul küll igav polnud. Sain Lailaga kokku ja läksime siis jenny juurde ja varsti tuli Tegan ka. Siis mötlesime, et mis teeks. Siis mötlesime, et värvime näod valgeks ja huuled punaseks ja silmad mustaks. Sest ega meie ju ometi fasnachtile täiesti tavaliselt minna saa. terve tee Jenny juurest peatänavale laulis Laila mingeid laule ja üritas leida laulu, mida me köik oskame, et me saaksime seda siis eluaeg laulda. Keegi ei vötnud vedu ainult ja Laila laulis ikkagi löpuks ainult üksi(vahelduva eduga haaras jennyfer kinni mönest Britney laulust ja löi takkapihta veel tantsu ka). Siis me ründasime peatänavat kus oli palju rohkem inimesi kui ma oleks arvanud. Peatänava kolmanda osa nurga peal mäksdoonaldsi juures tulid vastu paar piraati, kelle kätest hoidis kinni umbes 1,9 meetri pikkune Käsna-Kalle, kes ise käima polnud vöimeline. Hiljem kohtasime Elvist ja napisönalist Austin Powersit(jee, baby, jee) ja meie lemmikuteks suutsid jääda täispuhutavates baleriini kostüümides noormehed. Peale selle mängis tänaval kogu aeg täie pasaga korraga hunnik muusikuid. Capitoli kino ees löid mehed trummi. Päris omapärased mehed olid. Mustad keebid ja valged maskid, mis on tuntuks saanud filmidest scary movie ja scream. Köik olid täpselt sama nägu. Aga trumme tagusid hästi. Nii hästi kohe,e t köik langesid nende ees nagu mingisse poolträänsi, mis seisnes selles, et köik hüppasid üksteise otsas ja küljes ja igatepidi(ma arvan et ka meelega minu jalanöude otsas). Löpuks kui me olime tänaval läbiviimas oma tervitusrituaali, karjus keegi järsku "laura" ja loomulikult oli see Kadi. Kadi kaaslased polnud sugugi nii Fasnachti meelsed kui meie millegipärast. Aga see ei teinud midagi. Siis rääkisime paar söna kadiga juttu kuni köik pidid edasi minema ja siis lahkusime teineteisest. Umbes kell pool 3 saatsime me Jenny koju ja jäime Lailaga edasi linna chillima. Läksime tantsisime keset tänavaid ja saime veel Coliniga kokku(kes on juhuslikult üks shveitsi poiss, kes tuleb samas ka Shotimaalt ja elas vahepeal saksamaal). Siis umbes kella 3 ajal hakkasime me Bahnhofi juurde köndima ja rääkisime mingid elujutud maha. Löpuks oli aeg mölemal oma moonlineri peale minna ja nagu arvata oli, et seistes valgeks värvitud näo ja mustade silmadega piletijärjekorras kui vihm on su haiget meiki veel haigemaks teinud, tuleb su taha järjekorda seisma ka Damian, kelle tervitus sönadeks saab muidugi ainult üks tubli "HAHA". Aga polnud hullu, ta siiski julges isegi minu körvale istuda moonlineris ja önneks istus veel muidugi meie vastas neljasel istmegrupil hunnik tema söpru, kes rääkisid "ühest Eesti tüdruku peost Graffitis 18ndal märtsil", mille peale ma suhteliselt üllatunud olin, sest ei teadnudki neid poisse ja ei teadnudki, et see lausa kohe MINU pidu on. Hoho. Pole aga hullu, sest nüüd saingi nendega ka tuttavaks selle peale. Muidu aga söitis moonliner piisavalt kaua, et rääkida maha elujutud ka Damianiga ja ma suutsin unustada kompleksi oma nummi make-upi pärast. Löpuks otsustas Damian eriti viisakaks hakata ja teatas mulle, et ta vöib mind koju välja saata ja lühemat teed näidata, kui ma seda ei tea. Niisiis tegi ta mulle kell 4 öösel väikse Bolligeni ekskursiooni ja köndis muga 15 minutit mäest üles mu kodu juurde ja siis 10 tagasi alla enda oma juurde. Köige selle käigus suutsime me peale köige muu ka otsustada, et me peaks oma äramineku peo üheskoos tegema, sest ta läheb Juulis aastaks Austraaliasse ja ma rändan tagasi oma Eestimaale.
Terve Laupäeva ma puhkasin. Suusatama ka ei saanud, sest et jälle mingi sajandi torm möllas.
ja siis tuli PÜHAPÄEV, millele möeldes suudan ma ainult naerda. Hommikul uus katse söitma minna, aga kiirteed olid enamasti kinni ja rongid ka ei söitnud ja Bolligeni-Berni rong ka ei liigutanud ennast tormi ja lumerohkuse töttu. Isegi suurlinn Zürichi kesklinna ühistransport seisis. Ja baseli ka. Aga kella poole kuueks öhtul jöudsin ma sinna kohale ja Rollu oli juba seal. Vöi no arvata oli, et ta juba seal oli, sest ta elab seal. Igatahes, der Punkt miks Baselisse minna oli see, et baselis oli KA fasnacht, aga see oli nagu SPEZIELL, sest et Baseli fasnacht on selline, et see algab morgenstreichiga. Ehk siis kõik inimesed peavad minema kell 4 öösel linna ja vaatama kuidas linn on kottpime ja seal seisab 100000 inimest, kes kõik vaatavad kuidas hullult imelike kostüümidega inimesed mängivad vilekesi ja taovad trumme ja neil põlevad laternad peas. Aga kuna see hakkas kell 4 öösel, siis ma läksin enne Roli juurde ja siis me tegime tema juures mittemidagit. Või no kuulasime Roli uut kirge...(ROL KUULAB HIPHOPI HOHO!!) ja siis niisama vaatasime pilte ja nii. Aga me olime oma mittemidagi tegemisega nii hoos, et kui Andreas kell pool 9 esimest korda helistas, siis me lubasime varsti linnas olla. Ja siis kui Andreas iga 15 minutipärast uuesti hakkas helistama, lubasime me kogu aeg 20 minuti pärast linnas olla, aga ei saanud ikka nii ruttu minema. Lõpuks hakkas Roli kohalik bestikas Pan ka helistama. Igatahes, lõpuks umbes kella 1 ajal või millal see oligi, võibolla pool 1 saime me ikka tulema. Aga siis läksime mingi trammi peale, mis ei sõitnudki sinna kuhu me lootsime ja lõpuks pidime maha minema hoopis trammidepoos ja Baseli kesklinna kõndima. Päris mingi kaua ikka jalutasime kohe. Siistuli aga välja, et kolmas inimene, kes niimoodi trammidepoost Baseli kesklinna jalutab, on ka olemas ja puhtjuhuslikult oli ta Roli sõber. Niisiis me lõpetasime mingi kaua aga teadmata ajahulga pärast mingisuguse Halle ees, kus oli reggehiphop pidu alates 18 ja maksis 20 franki. Peale seda kui ma nägin ära esimest korda Pani ja ALfredi ja väikse Luca ja Vince'i, saime me kuidagi tasuta sisse(pärast Rol arvas, et meid lihtsalt lasti sisse, et me läheks PAREMALE ja ostaks pileti, aga me läksime hoopis VASAKULE otse saali ja ei ostnud lihtsalt niisama piletit). Kui me olime umbes tunni või natuke vähem veetnud sellel peol(aega sai lugeda Andrease kõnede järgi:2 minutit möödas, andreas helistab, räägib minut aega midagi, millest ei saa midagi aru ja ei kuule, siis paneb ära), siis me pidime jälle ära minema, et saada kuskil kokku Soome Eva ja ta kahe sõbrannaga ja siis Andrease ja Kadiga ja Roli sõbrad pidid ka kõik tulema. Ja siis kõik tulidki, aga linnas oli nii palju rahvast et kõik olid kadunud ja vahepeal jälle mitte kadunud jaüles leitud ja hull sigrimigri käis ja järsku juba oligi kell 4 ja kõik laterad inimeste peas hakkasid põlema ja pillid mängima ja jumala ilus oli, aga sirgimigri aina suurenes ja ma ei saanud aru, kas mu seljataga on Roland või mingi roosa pika ninaga jänes, kellel on rätik peas ja et kas ma hoian tegelikult käest soome Eval või mingil piraajaks riietunud paksul mehel. Ja siis me lihtsaltkõndisimegi mööda Baselit ringi suunaga ma ei teatäpselt kuhu, aga mina ja Andreas lõpetasime mingi kiriku ukse küljes nina nuuskamas. Selleks ajaks oli Kadi juba koju läinud. See oli mu jaoks üks õhtu müsteeriumeid. Kuhu kadus Kadi. Igatahes, varsti peale seda(kell oli märkamatult saanud pool kuus) tuli otsus, et me peame ikka kindlasti minema mingisse baari või restorani kommete järgselt. Aga kõik kohad olid täis, sest et kõik inimesed, kes sinna linna tulid, olid arvatavatsi kommete järgijad. Lõpuks sebisime ennast mingisse restorani sisse ja siis lõpuks sai seal mingi ime läbi üks laud tühjaks ja me saime selle hõivata. Mina ja Andreas ja Rol ja Pan ja Benny ja Alfred ja alguses veel keegi. Ja siis läks küll jumala naljakaks. Andreas vaatas iga 10 minuti tagant kella ja teatas, et sellises olekus ta kunagi sellisel kellajal varem pole olnudki ja leppis muga pidevalt mingeid termineid kokku. Ja siis kõik andsid lubaduse tulla Eestisse ja minna Kihnule ja karjusid muudkui Tallinn, Pärnu, Kihnu ja nii ja siis õppisid veel eesti keelt ja Hopp Schwiiz ja õllekruusid kokku, aga siiski NEINEINEINEINEIN ja uuesti lahku ja siis UUE matsuga ja nii kuni kell sai 8 hommikul ja me olime märkamatult jäänud restorani ainsateks külastajateks ja meile vihjeid anti, et me minema peame hakkama. Kõige lahedam oli see, et rongkäigud tuiasid ikka veel ringi ja viled ikka veel mängisid. Vaprad pillimehed. Need mehed, kellega ma koos olin, olid samas ka päris vaprad. Kahjuks aga Pani ja Andrease vaprus vajas minu õlgu näiteks ja Rol tegi dokumentaalfilmi terve aja oma 1 gigase mälukaardiga. Nüüd sai küll aasta dokumentaalfilmiga hakkama. Siis me astusime trammi, kusjuures andreas suutis ainult mõelda sellele, et tal pole piletit(ma mõtleks ka vist ainutl sellele, kui oleks oht, et peab 100 franki maksma juhul kui kontrolör tuleb) ja lubas kogu aeg mingist peatusest piletit osta, aga kunagi ei õnnestunud see. Rol üritas välja mõelda, seda kohta kus Pan elab, aga tal ei tulnud see meelde. Pan ise oli hoopis kuskil kaugel. Lõpuks läksime ma ja Roland trammist maha ja Pan ja Andreas sõitsid üks ilma piletita ja teine koos piletiga edasi.(andreas ei saanud Rolandi juurde magama tulla, kuna see mees tuli ju täiesti spontaanselt Baselisse mõtlemata kus ta magadavõiks ja nii ja Roli vanemad spontaanseid päevamagajaid ei taha eriti... Aga et jah, Andreas tuli taskus 50 franki ja gleis7. Täisvarustus). Ja siis me istusime Roliga teisele trammile ümber ja inimesed sõitsid tööle. Ma tegelesin magamisega ja Roland oma näpupõletushaava eest hoolitsemisega(Suht Rolilik on pesta vetsus käsi tulikuuma veega seda mitte tähele pannes, kuna tal oli ju vaja Paniga rääkida). Lõpuks kõndisime veel mingi 15 minutit mäest üles Roli majani ja siis jäimegi magama. Ehk siis jah, vahepeal oli kätte jõudnud ESMASPÄEV. Õues oli jumala valge ja me jäime magama. Loomulikult mitte kauaks, sest järsku tuli mitmetel hullem tahtmine hakata meile helistama. Näiteks kunagi kella poole 12e ajal helises mu telefon 2 korda järjest ja ma täiesti keeldusin seda vastu võtmast. Kuni lõpuks helises ka Roli telefon. Tuli välja, et Jansal oli vaja meile öelda edasi umbes ELUTÄHTIS küsimus. "Kas me tahame juuni viimasel nädalavahetusel Frauenfeldi Open Airile minna". Kusjuures ta oli tõesti sellise häälega, et tema elu sõltub sellest ja se eon meie viimane nädalavahetus ja ma olin suhteliselt kahtlev ja siis ma ei saanud eriti aru, MIKS on see nii oluline ja miks ta mulle nii vara magamise pealt helistab. Samas ei saanud Janika aga aru MIKS me nii hilja magame kui tegelt on kool ja tal kohe söögivahetund ja MIKS me aru ei saa KUI ülioluline see on. Lõpuks rääkis ta midagi mignist geniaalsest hiphop plaadist, mille ta vend talle saatis ja siis katkes kõne ära. Siis ei tulnud enam kaua aega uni peale, aga lõpuks tuli see ikka tagasi ja kestis umbes kella poole kuueni õhtul. Ja siis mingi pool seitse või seitse või umbes nii tuli aeg üles tõusta.

ja SIIIIIIIIIS läks seikslus edasi, aga Laila sünkari nimel, mis on HOMME ja selle nimel, et kell on 11, hääletan ma katkestamise ja kaardi tegemise ja magamise poolt.

kiippiis,kiiver ja snowGOOGLE(tsau andreas:D)

m�stiline mets