trudi ikka meigib ka natuke

AGA MA JU JUBA OLEN LUBANUD, ET MA LÄHEN PEOLE

ehk siis sama laupäev 15.10 läheb edasi veel
Olenemata sellest et me magasime PAOl iga öö umbes 5 tundi ja viimasel ööl üldse 2 ja rääkisime keskmiselt 3 keelt päevas( umbes 6 kui arvestada ka HÄÄ-d ja ÕNKA-d ja TŠJEVOO-d) ja ma olin koju jõudes surmväsinud, olin ma Jennyle lubanud, et ma lähen taga laupäeva õhtul peole. Siis ma läksingi kuigi ma üritasin terve pealelõuna vabandusi välja mõelda. Kui ma ennast kohale olin vedanud, siis ma üritasin kohe väljaöelda, et ma kavatsen umbes kell 1 koju minna ja mul on sügavalt savi. Siis me jõudsime sinna kohta kohale ja seal olid veel Amanat ja Ändu ja neid oli ju tegelikult tore näha, sest ma polnud neid terve vaheaja näinud! SIis oligi jumala tore...esimesed mingi 45 minutit. Siis ma väsisin surnuks maha ja muutusin zombiks ja veedsin tantsupõrandal aega õrnalt õõtsudes silmad kinni või niisama seistes ja kui enam vastu ei pidanud siis läksin ühe ääre peale istuma. Jennyfer istus muga ka vahepeal, aga siis ütles et nii jääb ta jumala magama ja hakkas tantsima. Mingi imelik prillidega poiss avastas mu sealt üksi istumast ja hakkasmuga rääkima vahetusõpilasusest ja nihkus lähemale. Ma olin surmväsinud ja mingi pervert tahtis muga rääkida ja ma pidin põgenemisplaane hakkama välja mõtlema. Põgenemisplaan oli võimalikult koledalt tantsupõrandal õõtsuda ja kõik inimesed ära ehmatada sellega. Kell pool 3 oli minu jaoks ära mineku aeg ja viimased pool tundi ma ainult vahtisingi kella, sest alamagatus andis tugevalt tunda. Elusees pole õnnelikum olnud et peolt ära sain. Mingi kell 4 jõudsin koju ja kõndisin üksi mööda udust Bolligeni mäest kraadiga 60 (umbes eksole) üles ja siis hakkasin kartma veel ka ja otsustasin Mariliisile helistada. Ta võttis telefoni vastu sellise häälega, et ma hakkasin veel rohkem kartma. Aga siis see läks üle ja maisipõllud said läbi ja varsti olin kodus ja jäin magama. Kuradi Maisilaste film ja kuradi UFOd kes kunagi Ameerikasse need maisiringid või mis kurat tegid, sest et nüüd ei saa normaalsed 16-aastased tüdrukud enam öösiti koju ka minna!

Pühapäev 16.10
Ei ärganud ma midagi äratuskella peale kell 11 vaid Mägie äratuse peale kell 1 hoopis. Siis ma seadsin ennast 1,5 sekundiga valmis, et hakata ühe mäeotsa ronima koos Mägie ja ALfredi ühe venna ja siis Trudiga(mu host-vanaema). Mägi oli suht madal muidu, aga kuradi ilus vaade oli ja ma nägin pilvemerd..ehk siis šveitslaste ainus meri ja nad on selle üle nii uhked ja kõik hüppasid mu ümber ringi ja olid nii rahul et ma pilve merd ikka ka näen. Nojah, mu meelest on põhimats millest ma ikka rääkida tahan Trudi:) Ta on mu lemmik šveitsivanainimene. Ausõna, ma pole kunagi šveitsis ühtegi nii vapustavat vanainimest kohanud. Trudi on 82 ja tal on 3 poega ja need on suutnud tekitada vaid 2 lapselast mitte 1000002 nagu ta lootis. AGA õnne tuli juurde. Üks host lapselaps tuli ka talle nüüd šveitsi. DOminic ja Daniel jäävad nüüd pro poiss 1/6 võrra tähelepanu vaesemaks, sest Laura on ka lapselaps nüüd. Mind saab ka põsest sikutada ja külla kutsuda ja nii edasi. Eelmine nädal kolis Trudi meie lähedusse elama ka. Ostsis mingi elukalli korteri ja kolis Bernist minema. Pensionärid siin juba Keskerakonda ei valiks vist,s est neil on sügavalt pohlad kuna neil on nagu nii nii palju raha...nagu näha. Nojah, igatahes ronis Trudi ka mäetippu nagu 82-aastased kunagi. Vanaema, sa oled mu tussu-nussu ja järgmine aasta sa saad mulle kolme kordselt kogu aeg süüa teha, sest see aasta jäi ju vahele. Ma ei saa aru miks sa mulle ei kirjuta enam ainult!
Õhtul tuli päevanael. Päevanael oli Norrast tulnud Daniel. Dominic naeris põrandal pikali maas, sest et kõik äratasid sellele sündmusele sama palju tähelepanu kui siis kui Dänu USAst vahetusaastalt tagasi tuli. Nojah, ma olin ka igatahes jumala õnne täis ja pealegi tõi ta mulle mingit kommi ka:D Siis terve perekond siras seal oma sirge naeratusega...(Emme, sellest me veel räägime. Tuleb välja, et sa polegi ideaalne emme olnud!!)

ROL ANDIS MULLE KERGE VIHJE, ET MU SALL HAISEB: )

Reede 14.10
Viimane päev oli see. Hommikul ärkasime tavalisel ajal ehk siis 7.38 ja arvatavasti pesime ennast. Meid ootasid ees viimane sessioon ja viimane workshop. Mina, kes ma olin plaaninud viimase workshopina võtta Schweizerdeutschi õppimise, avastasin ennast pealelõunal hoopis Kaadrliga Šveitsi kuulsat Rüeblikuchenit(porgandikook) tegemast. Ma arvan et seal keeleõppes oli liigsuur arv inimesi ja pärast sain Kadilt nagu nii teada, et see polnud vist eriti kasulik...talle. Igatahes oli Rüeblikuchenite tegemine jumala kasulik. Mina ja Kaarel olime kahe jaapanlasega paaris. Üks oli Emika ja teist ma ei tea. Me tegime põhimõtteliselt terve koogi valmis, sest et kui ma neile riivi kätte andsin, et porgandit riivida, siis oli kohe näha, et ühiskonnas kus porgandid on arvatavasti iseriivuvad või mingi muu leiutise abil riivitavad, pole tavariivide kiire kasutamine üldse inimestel käpas. Kaarlil oli tavariivide kasutamine jumala käpas ja siis ta riivis täie pasaga ja rääkis mulle elust ja õpetas elama..omamoodi:D Me saime kiirelt oma taigna või selle pasa valmis ja siis läksid köögipiffid poodi kaunistusasju ostma ja meil oli palju vaba aega oodata. Istusime õues päikese käes ja terve tee kui me kõndisime köögist "suitsunurga" poole üritas Kaarel mind veenda, et ma küsiks Hõljukilt( või oli ta hoopis Keep??!!) saksa keeles suitsu. Nii nagu ju ei lähe, sest ega ma suitsu ei tahtnud ja siis ta mõtles ise välja kuidas suitsu küsida ja siis korrutas seda umbes paar korda ja siis kui meHõljukini jõudsime, teatas ta rõõmsalt : "Can I have a cigarette please: )" Ma olin jumalast pettunud aga see selleks. Igatahes ma nüüd räägin hoopis KES on Hõljuk/Keep. Hõljuk/Keep on üks SAKSA piff, kes tuli šveitsi vahetusõpilaseks eksole. Nojah, prantsusekeelsesse ossa muidugi, aga siiski. Hõljuk/keep on umbes 2, 5 meetrit pikk ja umbes sama pikkade blondide juustega, mis hõljuvad. SIISKI sai ta oma nime hoopis oma ööriietuse järgi, mis on ka HÕLJUV ja peale selle KEEP(siit ka põhjus miks ma ei mäleta, kumb ta hüüdnimi oli). Mis on hõljuk/keebi päris nimi, on seniajani arusaamatu. Nüüd mu Eesti piffid kindlasti leiavad end mõttelt, et kuidas siis niimoodi, et Laura koljateid mõnitab kui ta on ise ka üks neist... Kutid, asi pole tegelikult üldse nii palju pikkuses vaid ka selles, et Kadi rääkis meile Hõljuk/Keebist ühe kahtlustäratava loo, kuidas ta üks öö või varahommik tegeles rahulikult magamisega... järsku avas silmad ja meie voodite vahel vaatas Hõljuk/Keep talle otsa ja jõllitas meie magavaid nägusid. Siis ma muutusingi laagri Esikoljati suhtes natuke skeptiliseks. Aga kui ta seal oma pikkade peenikeste jalgade ja juustega maas istus ja luulet kirjutas, siis muutus asi natuke paremaks.(võibolla oli asi lihtsalt selles, et ta ütles, et ma räägin üllatavalt hästi ja ilma vigadeta saksa keelt...ega ma ei hakanud põhjendama ka, et võibolla on asi selles, et ma olen umbes 3 lauset öelnud)Pärast me igatahes kaunistasime oma koogi ära ka koos jaapanlastega(nad panid kõik martsipani porgandid valesse kohta). Siis olime me fertig ja läksime teisi vaatama ja Rol ja Jansa olid just tulnud näomaske tegemast ja alustasid siis kokteilide valmistamisega. (jah, meil tõesti oli workshop näomaskid ja alkoholivabad kokteilid). Ma pole elusees näinud eemaletõukavamat kokteili kui Roli ja Janika tehtud. Samas polnud ma enne seda laagrit kunagi piparmündirohelist ja roosat saia ka näinud(workshop oli ja raudselt jaapanlased tegid mingit toiduvärvi nalja).
Novot siis. Õhtul tegi iga grupp eeskava või kuidas seda kutsutaksegi. Ehk siis mitte rahvusgrupp seekord vaid need YFUkate enda jagatud grupid. Meie grupp kasutas ära Abigaili juttu (nagu enamus grupid, AGA ma vannun, et mu käsi polnud loo valimises mängus). Aga me tegime kõik vastupidiselt et gregory tahtis abigaili juurde ja lõuks läks hoopis ta emaga minema ja bailabaila ja siis veel kasutasime oma juhendajate nimesid ja kuna inimeis oli liiga palju, siis ema oli hoopis emad ehk siiamikaksikud ja mingi mu meelest oli jama, aga rahvas mingi osaliselt erutus ja naeris isegi... Võibolla näiteks siis kui Tšiili Danny peenikese häälega karjus oma hispaania aksendiga "RAMONO" vms Matthiasele ja peale läks Salsa muusika ja kutid rebisid salsat tantsida. Ahjaa, gregory ei pidanud simbadiga mtte seksima meie loo järgi vaid salsat tantsima. Hmm..ma arvan et need on meie liiga laagri inside joke'id. Üldiselt sai jumalast haigelt nalja. Laagrikuningaks sai loomulikult Eesti mees Andreas ja Kaarel leidis endale "reisile sinuga" abil naiseks Shreki! Oh Joy! Õhtul lasti jälle alkohol müüki, tantsiti palju salsat ja muid tantseja sia üleühe nalja ja magada sain ma ka 2 tundi kusjuures vapramad püsisid üleval ikka ka kogu öö.
laupäev 15.10
Algas koristamisega mis oli jumalast lihtne ja ma isgei ei mäleta kas ma koristasin midagi. Kuna me saime liiga vara valmis kästi meil õues seista. Jumalast 6 kraadi oli umbes ja maad kattis härmatis ja suust tuli auru ja lapsel oli seljas teksajakk. Pool maailma tahtis YFUstaffi tappa. Ma põhjaneitsi VEEL kannatan, aga lõunaneitsid pole elu sees nii külma ilma näinudki ju. Alguses oli külm ja veits nukker ka ja siis ma mõtlesin ka et kui naljakas on see, et Tai Jennyga saan ma prageu nii hästi läbi ja et aasta pärast läheb ta Taisse ja ma Eestisse ja siis me mingi ei näegi enam kunagi?!(kas ma juba rääkisin seda???) Was auf immer...hetkel olen ma kindel, et ma oskan öelda SITT umbes poole rohkemates keeltes kui eesti lugejad. Tõsta kaks näppu üles ja karju XOOOO ja kõik jaapanlased on sillas ja tõstavad kaks näppu üles ja karjuvad ZITTTT ja kõik eestlased on sillas. Muidu võib veel jaapanlastele karjuda ka ÕNKA või HANAKSO(ninatatt) ja tailastele HJAA ja portugallastele MJEERDA ja hispaanlastele MEERDA. Muidu annan teile ka hea meelega Tai keele kursuse. Nimelt on Tai keeles 5 häälikut, mis hääldatakse järgnevalt
1)hää
2)hää
3)hää
4)hää
5)hää
(häälda nagu loed) samas tähendavad need aga vastavalt
1)asshole
2)WHAT?!
3)viis
4)to search
5)funny
Niisiis me eestlased lõbustasime vähemalt hea pool tunnikest ennast sellega et ütlesime näiteks "häähää" või "häähäähää" ja küsisime Jennylt kogu aeg et mis see NÜÜD tähendas ja NÜÜD. Kui me kaks tundi väljas ära olime seisnud saime võileivad ja soksi ka ja läksime mingi bussi peale ja sõitsime rongijaama ja jätsime kõigiga umbes 4 tundi hüvasti.

Oligi läbi EINE TOLLE WOCHE MIT YFU: )
säravamad hetked, mis kuskile kuidagi ära ei mahtunud, aga ometi vajavad mainimist:
+ Tinu kaotas mu fotoka mälukaardi ära ja käis mind ja mu lähedal olevaid inimesi umbes viis korda katsumas seletamaks et KUI ta seda üles ei leia, siis on kõik pildid juba arvutis ja ta maksab mulle kõik kinni.
+ Katarina matkal : miks on iga kord nii, et kui ma paremale vaatan, mingid lehmad panevad
+Mina ja Kadi ja Janna ja Merli ja Katarina meie magamistoas rääkimas šveitslaste imelikest kommetest. Olin õnnelik, et seekord sain vait olla, kuna jutt käis peamislt söögilauas peeretamisest ja luristamisest(tänud Katarinale oma kogemuste jagamise eest:D)
+Katarina: Ma tulin siia pidu panema(mhmh, it's my shit yoo)
+Mina ja Kadi hüppamas spordiväljakul Janika ees ühe jala peal keerutamas ooma pead ja käsi ja jalga samal ajal lauldes laulukest sellest kuidas keegi läks Janni juurde ja küsis kas ta on purjus ja vastus oli EI!

Praegu tuli meelde, et se epiff oli HÕLST hoopis. See sakslane.
Ja VANAEMA, miks sa mulle nii kaua kirjutanud pole???

ÕNKA!

Õnka ütleks iga normaalne jaapanlane kui ta avastaks, et ta on oma blogi täitmisega poolteist nädalat ajast maas, aga aeg LENDAB siin nii kiiresti ja puhkust ei anna. Kiire on noh.

kolmapäev 12.10
Algas väikse Dushiga kell pool 3 öösel. Meeste kord oli siis dushi all käia, aga meie idee järgi nii kui nii kõik magasid. Läksime siis Duši alla ja ruumis polnudki kedagi ja panime Jansaga ukse lukku, aga ma olin alles külma dušitamise poole peal kui uksele koputati. Janika oli juba lõpetanud ja ta pistis pea uksest välja ja Benno tahtis duši alla tulla, aga Janika saatis ta siis ära. benno on üks YFU vabatahtlikest. Siis läks kiireks ja ma võtsin veel ainult veerand dushi ja lükkasin pidzaama selga ja siis hakkasime üles jooksma ja Benno tabas meid trepi pealt ja ütles meile kaks asja:
1)piffid, vaadake mis kell on!
2)me ei näinud ju üksteist, ega ju....(GÄU?!)
Ei näinud jah, nii et sellega oli korras ja hommikul ärkasime siis kell 7.38 üles ja läksime sööma. Seekord olid workshopid hommiku poole ja varsti peale söömist olidki meil soojad riided seljas ja eestlastest mina ja Kadi ja Katarina ja Merli ja Janika ja Kaarel läksime kõik oma ülejäänud vahetusõpilastega mingit lossi vaatama. Pidi palju üles mäkke kõndima ja treppidest ronima. Jumalast raske oli. suht kaua siis kõndisime ka sinna lossini ja siis lossis ütlesid vabatahtlikud et nüüd on pool tundi aega iseseisvalt lossi vaadata. Me mõtlesime, et päris lahe küll siis et NII KAUA aega anti ja hakkasimegi vaatama. Suht loss nagu loss ikka oli. Midagi jalustrabavat ei olnud. Kõige jalustrabavam hetk oli võibolla see, kui mina ja kaarel ja janika ronisime mingit treppi mööda alla et mignit modernset aga samas ebamodernset fantaasiakunsti vaadata ja kadi jäi üles välja ootama ja avastas kuskilt seina seest mingi augu ja ajas mind segadusse karjudes sinna auku 'laura, laura!' ja ma ei saanud üldse aru kust see tuleb. Siis läksime minema kokkulepitud ajaks ja olime jumalast bravid seda tehes ja siis saime teada, et nüüd on mingi tund aega aega küla vaadata. Mida ma sellest külast ikka vaatan ma ei saa aru. Siis hakkasime täie pasaga alla mäge ajama ja leidsime hoopis mingi eriti perversse UFO kohviku ja igal pool olid mingid suured mutantide kujud(näitame palju luid ja raudselt on kõikidel mutantidel vähemalt neli paljast naisetissi). Jalutasime külla välja siis.Ilm oli hästi ilus ja soe ja Shrek oli ikka sama Shrek ja Rootsi piffil oli aina hullenev sitahäda nägu. Seda ma tean sellepärast et ta otsustaski siis meiega natuke rääkida oma heas inglise keeles(see tõesti oli nii, et ta inglise keel oli väga hea!) ja kadi ja kaarel vahepeal karjusid mulle eesti keeles, et mu kehakeel näitab et ma ei taha taga rääkida, sest mul olid kõikvõimalikud jäsemed risti. Kunagi jõudsime tagasi ja sõime lõunat (sööki polnud veel nähagi kui kõik eestlased järjekorras esimestena söögijagamislaua ääres seisid) ja siis pidasime maha ühe sessioni, aga seekord see polnud samuti midagi jalustrabavat mu mäletamistmööda. Õhtul toimus camp olympics. Ma olin veendunud, et jumala pask üritus tuleb. Ei tulnudki raisk. Meie rühm oli võidu teel kuni viimase ülesandeni. Viimane ülesanne oli selline, et laest rippus muna alla lõnga otsas. Ja all põrandal oliplekk kauss. Me pidime ehitama igast asjadest mingi konstruktsiooni, et muna läheks kaussi purunemata ja materjal ei tohtinud kaussi puudutada ja kaussi ei tohtinud liigutada. Meie idee oli tegelikult jumala hea. Tahtsime muna lennu kiirust vähendada. Ehitasime kaks korrust pluss veel ühe misrippus laest alla. Kõik 9 inimest sebisid ühe plekk kausi ümber. Vahetusvenelane Laura aga teab inimeste palet teistest vahetusõpilastest paremini, SEST vahetusvenelane Laura saab vene keelsetest roppustest aru. Ehitame seal siis rahulikult... või no mingi sebimine käis. Meie grupis oli üks vahetusvenelane Moldovast, Julia, kes oli alati kõigiga nii sõbralik ja naeratas ja oli seline 'olen nummi kõigi sõber' ja siis Ghana jerry nihutas natuke liiga palju pabereid ta poole viimase ülesande ajal ja vahetusvenelane Julia ei pidanud pingele vastu ja venelus lõi välja ja Julia pani ühe kõva 'BLJÄÄÄÄT'-i maha. Vahetussvenelane Laura pani ühe kõva UOOOOUUU-i maha ja vahetusvenelane Julia sai selle peale aru,et Vahetusõpilane Laura on vahetusvenelane Laura ja läks näost punaseks. Lõpuks jäi siis meie põhikorrusesse auk tegemata ja kui lõng katki lõigati et vaadata kuhuni muna kukub, siis kukkus muna esimesele korrusele ja jäi sinna rõõmsalt pidama. Ütlen ausalt, et siis panin ka mina mõttes ühe bljääti maha. Lõpuks tuli meie võistkond teiseks.

neljapäev 13.10
Ärkasime me 7.38. Ramon(meie grupi üks juhtidest) oli mulle eelmine päev öelnud, et tuleb PARIM sessioon ja KÕIGE HUVITAMA asjaga. Kahjuks ei tundnud Ramon mind piisavalt hästi. Tuli ABIGAIL STORY ja sellega meie kõige masendavam sessioon.
Lühikokkuvõte Abigail storyst:
Abigail armastas Gregoryt väga, aga nad elavad ühe suure ja hirmsa jõe esinevatel pooltel. Torm lammutas ära KÕIK sillad, mis viisid üle jõe. Abigail läks jõe äärde ja palus paadimees Sinbadil ta üle jõe viia. Sinbad oli nõus seda ainus sellisel juhul tegema, kui Abigail temaga magab. Abigail ei teadnud mida teha ja läks oma mampsi juurde ja küsis soovitust. Mamps ütles, et see on nii isiklik asi, et tema ei saa kahjuks midagi soovitada ja et selle peab Abigail ise otsustama. ABigail siis magas Sinbadiga ja sai üle jõe. Siis läks Gregory juurde ja rääkis talle kogu loo ära ja Gregory sai nii vihaseks ja saatis ta minema. ABigail läks Gregory parima sõbra Johni juurde ja rääkis talle loo ära. Nad läksid koos Gregory juurde ja nüüd täpselt nagu tekstis oli: UNDER THE PLEASED GLANCE OF ABIGAIL pani John Gregoryle matsu näkku ja nad lahkusid kahekesi koos ABigailiga.
Ülesanne: Reasta enda jaoks sümpaatsuse järjekorras tegelased.
Ülesanne 2: Jagune rühma ja lea rühmaga ühine keel tegelaste sümpaatsuse järjekorra kohta, KUSJUURES on nende reastamine hääletuse tulemusel keelatud.
Hei SOORI MAAN!!!! ma reastasin nad siis enda jaoks.
1.Gregory
2.Mamps
3.Sinbad
4.Abigail
5.John
Miks nii? Gregory tegutses hetke ajendil ja ta piff siiski pettis teda mingil määral nii et see võis alguses viha teha. Mamps kartis kindlasti vale nõu anda, sest oleks ta soovitanud Sinbadiga magada oleks pärast kõik tema süü olnud, kuid samas oleks ta mingit nõu võinud anda. Sinbad oli mingi kiimane vana türklane, kes pidi sõitma paadiga üle ohtliku jõe ja kui palgaks on seks siis on seks noh. ABigail on mõrd, kes mõjutas oma kallima parimat sõpra astuma kallima vastu, ei suutnud ise oma mehega asju selgeks rääkida ja PLEASED GLANCE+ oodanud siis et Gregory sinuni teisele poole jõge tuleb, tropp. John on minu jaoks kõige hullem näide parimast sõbrast ja polegi rohkem midagi lisada.
Ühineme rühma. Neljane rühm: mina, Jenny(tai), Jerry(Ghana), Victoria(Rumeenia). kellel oli kõige möödam järjestus üldse oma ülejäänud rühmaga võrreldes? ikka minul. Ma mõtlesin ausõna et ma hakkan nutma. Siiamaani mõtlen. Jerry oleks tooli pealt maha kukkunud peaaegu üritades mulle seletada, et MULLE ei saa olla sõprus tähtsam kui armastus ja et Johni mats pani kindlasti Gregoryle aru pähe. Ma sisemiselt jumala nutsingi juba, sets me vaidlseime umbes pool tundi ja ta pani mind valiku ette, et kumma ma pääastaks kui oleks selline olukord, kas kallima või parima sõbra. Ma ei mõtleks ka ja pääastaks parima sõbra, aga samas ma kahtlustan, et enne kui ma midagi sellist üldse valima peaks oleks mu parim sõber ennast ise surma valinud. Ma mingi kisasin peaaegu, et ma tema arvamust suudan respekteerida, et kui talle on armastus tähtsam, aga et ta kurat peab minu sõpruse oma ka respekteerima ja et ma ei kavatsegi kirjutada sinna paberi lehele kõige sümpaatsemaks inimeseks Johni.
Meie rühma järjekord oli:
1.
2.Mamps
3.Abigail
4.
5.Sinbad
Sinbadi kohapeal ma vaigistasin ennast niisama maha. Niisiis oli vaja ära jagada esimene ja neljas koht gregory ja Johni vahel. Ma ütlesin et see polevõimalik, jerry ütles, et John on esimene. Ma olin sellise psüühilise pinge all, et ma mõtlesin, et ma lähen löön kellelegi piljardi laua pähe kinni. Viki arvas ka et armastus on tähtsam kui sõprus ja see tegi mu olukorra veel raskemaks. Õnneks ütles Jenny, et ta päästaks ka oma parima sõbra ja see tegi nagu südame kergemaks. Ma tahtsin nii väga sealt koha pealt helistada KAdrile ja rääkida, et me olemegi vist maailmas kahekesi ainsad, kes ei istuks üksteisele mingite kuradi meeste pärast pähe, aga telefon oli üleval raisk. Meie rühma tulemuseks jäi igatahes see, et esimene ja neljas koht jäidki vabaks ja varsti sai sessioon läbi ja ma ei tahtnud enam kunagi nime Abigail kuulda. Ramoniga ei tahtnud ma enam terve päeva sõnagi vahetada, sest et tema 'parim sessioon ever' ajas mul kopsu jumalast ajju kinni. Igatahes süüa me ka ei saanud vaid läksime matkama hoopis oma söögikotikestega. Suhteliselt ilus ja tore oli ja selle kõigega jäin ma igatahes täie pasaga rahule. Õhtul aga lasti laagris alkohol müüki!

TÄIE PASAGA XOOOOOOOOOO.....
Nied!

Tõmbasin praegu oma pealkirjaga kõiki eesti ja jaapani keele oskajaid tillist. Ma täieaga üritan täna Pao blogiga lõpule saada, aga ma pean tunnistama, et viimasel ajal peale vaheaega noh, on nii kuradi kiire, et ei teagi.

ÕU ROL!!PALJU ÕNNE!!

Esmaspäeval 10.10
ärkasin ma hommikul üles ja nägin kahte sms-i ja need olid Jennylt ja Lukaselt ja see tegi juba tuju heaks ja kogu mu ebahea tuju teemal 'palju loenguid ja kahtlased taskulambid kaasa võtmiseks järgneval nädalal' kadus. Igatahes tegin ma kõik häästi kiiresti valmis ja olin peaaegu valmis minema bussi peale, aga siis....jäin ma sellest maha. Siis ma ütlesin "HANAKSO, LAURA! KÕIK SAAB VEEL KORDA!"(hanakso tegelt ei öelnud, sest seda sõna ma siis veel ei tundnud). Igatahes ootasin ma siis järgmist bussi ja mõtlesin kui pagana kiirtsi ma pean ikka bahnhofist poodi jooksma, et endale vatti ja kooki ja pikniku sööki kaasa osta ja siis veel passipildid automaadis teha. Läksin bussile eks ja siis jõudsin Bolligen Bahnhofi ja kuna rong pidi 5 minuti pärast tulema, siis otsustasin passipildid hoopis seal ära teha. Muidu oli jumala hästi kõik, aga see oli veits sitt, et ma jäin tänu sellele...rongist maha eksole! Ja siis ma olin jumala üleerutunud, et ma jään Bern-Freibourg rongist ka maha ja PAOst ilma ja et mind saadetakse koju ja äkki ma peaks takso võtma ja elu käis juba silme eest läbi.(Nagu te aru saate siis ma teen jumala lühikokkuvõtet PAOst eksole). Igatahes, kui nüüd täie pasaga asjani jõuda, siis oli nii, et Bern Bahnhofis kohtusin Jenny ja Janikaga ja istusime ilusti Freibourgi rongile ja see hakkas sõitma ja sellest ajast peale mu kõhulihased enam eriti rahu ei saanud. 30 minutikest sõitu ja kohal ja kõik kohad vahetusõpilasi täis ja eestlased!! Freiburgist pidime veel Broci sõitma bussiga. Õnneks istusid minu ja Janika ees bussis Rol ja Andreas-Mattias, kes on reeturlik vhetusvenelane, sest pole kellegagi meist siin oldud aja jooksul suhelnud ja eesti keel on tal üldse alakasutuslik olnud. VÕi siis vastupidi, sest ometi...vahetevahel tema õdede vahel toimuvad sõnelused, ja tema isa vabrik põles maha ja kõik läks mokka.Piisaut mehed, aga oleks te ka üle kahe kuu siin elanud, hakkaks te ka avastama eesti keele tagamaid ja kauneimaid külgi. Muide, hakkaks te ka arvatavatsi avastama, et on kahte sorti lehmakellasid...muheda ja heliseva kõlaga. Õnneks möödus hunnik lehmi ka meie bussiaknast nii et me saime neid edukalt studierieda. Kohale jõudmisest nii palju, et kna alkoholi meil kaasas olla ei tohtinud, siis teeseldi, et kontrollitakse meie kotte. Ma ei talu ei teesklusi ega kontrolle, nii et karjusin neile kohe vastu, et mul pole mingit alkoholi ja mu koti avamine on üldse forbidden. Nad olid suht 'tshilli ometi, mu tshilli' näoga ja rahu tuli koju. Toad olid normullid või no head ja siis oli esimene üritus, kus tutvustati meile meie gruppe ja laagrikava. Laural kõht kõigest kõveras. KÕIK oli naljakas. KUNI tuli ARMAGEDDON...'mm..meil on ainult üks dušš 80 inimese peale, me riputame ajad varsti ülesse'. PIISAUT OLI KADUNUD! Laura ei naernud ja läks vaikides oma gruppi ja kui oli ülesanne kirjutada, mida me laagrilt ootame ei pidanud mu ebasõbralik ja ebatolerantne ja dušisõbralik meel vatsu ja ma kirjutasin 'ich will oft warme Dusche nehmen'(tahan tihti sooja duši võtta, oleks otsetõlge). HEI SOORI MAAN, ABER DAS GEHT WIRKLICH NICHT. Ma ei saanud teemast loomulikult õhtu otsa üle. Õhtuga oli veel selline lugu, et tegime eestlastega oma maast presentatsiooni(muide, arvake kas lätlased visati pool-venelastega ühte patta ja me saime eraldi?!TŠJEVOOOO?!). Meie presentatsioon oli nagu arvata on tehtud etwa 2 minutit enne lavale astmusist. Rambivalgus tegi meid naljakaks ja eetsi ÕÕÕÕ, Eesti suur lipp, Roli vene keelsed roppused (ole vait, oleks nad veel teadnud mida Kadi eesti keeles ütles. HEI SOORI MAAN, aga see oli juba räme,sisemus naerust rappus kohe:D), Kaarli jumala mööda jaapani keel tundus inimestele meeldivat. Pärast nägime veel teiste presentatsioone... Tailased näitasid, et nende naised näevad sageli välja nagu mehed ja jaapani omadest ei saanud mitte mehesuguelunditki rohkem aru kui et nende naer on ...koomiline ja Tshiili Danny riik on...piklik. Õhtu tähtsündmus...saime Shrekiga tuttavaks. Aa, heaks naljaks võib pidada ka seda, kuidas umbes 5 USA piffi lavale ronisid kõik kergelt PEHMEMAD või siis paksusele kalduvad ja siis karjusid 'PEOPLE FROM THE USA ARE NOT FAT!!!!!!"

Teisipäeva varahommikul kell 4.30 läksime mina ja Janika seda ühte Duši vaatama. Väike tillitõmme YFUkatelt, sest ainus asi, mida seal üks oli, oli suur duširuum. Muidu veel erandatult kolm ja siis üks, kus asetses veel 6 või 8 duši. HEI SOORI MAAN, miks vesi külm oli??!! Jäi kogu reisiks küsimuseks. Pestult tagasi magama ja uus aufstehen um 7.38. Esimene see pagana korralik grupikoosolek. Mu grupp oli mõnus, sest mul oli Andreas-Mattias ja Jenny ja Isa ja Sayako ja Ramon grupijuhiks, kes Kaarli arvamuse kohaselt on padugei ja mina sellega nõustunud siiamaani pole. Pealelõunal saime esimest workshopi tunda. Läksime haigestunud Kadi ja Janikaga šokolaadivabrikusse. Panime paksult riidesse, sest väljas oli külm, aga siis tuli välja et hoopis soe(piffid,ilus ilm tuli rootsist tagasi). Igatahes lõhnas terve šokolaadi küla seal šokolaadi järgi ja me läksime vabrikusse sisse ja nägime ühte filmi. Ma kahtlen, et filmi originaal režissöör(unustasin gramatika ära!?) suri poole filmi pealt ära, sest jumala normaalselt alanud filmis hakkas järsku maal rääkima ja siis sai üks pois täie pasaga järsku naistemehest suhtemeheks(hei, öörks, mees:D!) ja siis sai film lihtsalt läbi. blabla. Jõudsime degusteerimisossa. Oi pael, me saime nii palju erinevaid šokoaade ja pralineesid süüa kui tahtsime. Siis sõime arvatavasti mingi 6 kilo kolme peale ja niiii paha oli olla. Aga see oli täie pasaga hea ja kõht on tühi.
Meie vabast õhtust kujunes see välja, et terve YFU camp läks tõrvikumatkale hilja õhtul (peale Kaarli kui ma ei eksi, sest ta on lihtsalt peast põrunud). Tõrvikumatk oli veits külm, aga ilus ja ajas koduMAA igatsust hinge sisse, sest me lasime Janikaga erinevaid eesti keelseid laule laulda
(kuhugi on kadunud usk ja unustus. SInu kaunid hääled, raagus sõnad suul). Kui asi lõpuks liiga nukraks ära läks, siis lasime Isa ja Giftyga niisama 'lean on me and I'll be your friend'-i ja asi kiskus naljakaks tagasi.
Muide, peale laulupeo pole küll elu sees varem sellistpatriootsust tundnud vist. Gifty ja Jerry laulsid Ghana hümni ja Gifty pühkis pisarat!

Ma pean nüüd minema sööki rebima ja mu jutt tleb nii pikalt ja ongi parem kui saate natuke väiksemate osadena sest muidu väsite ju pääris ära: )! TSHAU!

2300 MEETRIT JA LUMI PEOPESAS ON KOHASEM PEALKIRI NÜÜD

Ehk siis eelmine pühapäev käisime Vahetusvanemate ja Mario pärisvanematega Brienzer Rothorni otsas ilu ja lund ja elu vaatamas. Hommikul pidi ennast jumalast vara üles ajama ja ma polnud tänu janikale ju üldse maganud ka, siis hakkas veel natuke kiire ka ja igatahes panime me täie pasaga bérni rongile ja siis edasi interlakeni rongile ja siis edasi brienzi rongile ja siis edasi rongile, mis meid mäe otsa viis. Viimane rong oli kõige kenam ja jumala haigelt vana ja lahtine. Auru abil sõitis. Peale iga tunneli läbimist olid kõrvad lukus ja pdev TUUUUUUUUUUT kõrvas ja nägu jumala tahma täis. Siis rong pani täie pasaga üles suunda eksole. Järsku kadusid kõik puud ära ja hakkasid ilmuma esimesed lume hunnikukesed. Rongisõit oli pikk, aga mul oli niilõbus ja hea ja ilus vaadata. ALfredil oli silmnähatavalt igav. Siis ta ei pidanud enam vastu ja hakkas mind mõnitama. See oli tegelikult jumala lõbus...aga no palun, ma vaimustun koskedest ja sellest,e t ma olen nii kõrgel, et puid enam ei kasva ja oktobris on maas lumi, samal ajal kui šveitslased on JÄÄKATTEGA JÄRVEST sillas(in die Brücke). IIIKS, mu meelest eksole. Siis me veetsimegi ülejäänud sõidu üksteist mõnitades. Jõudsime üles välja ja lume hunnik vaatas vastu ja ma ei pidanud enam pingele vastu ja hüppasin sinna sisse ja olin nii õnnelik ja siis nägin igal pool ümbes valgeid mäetippe ja päikest ja täiesti sinist taevast ja veel lund ja veel ühte tõstuki lõpppunkti ja suusarestorani ja ma mõtlesin kas hakata nutma kohe või kahe minuti pärast. Emotsioone oli mu sees jumala küllastunud kogustes ja siis saatsin hoopis katjuushale sõnumi.Ahjaa, veel enne seda helistas Mario mingil valelt numbrilt ja ma ei saanud aru, kes see on ja levi oli sitt ja siis ma kisasin ja kuulsin kuidagi katkendlikult kahte sõna...'poulimouli', siis oli selge pilt. Kahjuks ma ei suutnud temaga eriti mingit vestlust arendada, sest assamallas on ka parem levi kui 2300 meetri kõrgusel mäetipus ja igal pool oli lumi noh. Me veetsime seal oma head 1,5 tundi vähemalt, sest ma pidin kõike kogu aeg vaatama ja uurima ja imetlema ja lumesõda mängima. SÕime tobleronet ka ja muud šokolaadi ja siis sõitsime rongiga poolele teele alla tagasi ja valisime matkaraja ja asusime allalinna kõndima. 2 tunniga olid mu jalad TÄIESTI kaputt ja kõik kohad valutasid jasiiamaani jalad värisevad puhtsast mõttest sellele. Tegelikult oleks ma pidanud JUMALA tist lugu kirjutama hoopis oma väga võrratust PAO laagrist, aga ma olen jumala väsinud ja magamata ja mu lemmik brotha from anotha motha tuli koju reisilt ja ega ta ju iga päev koju tule Norrast ja Pariisist.

Head ööd ja PAO blog homme!

2300 MEETRIT JA ESIMENE LUMI PEOPESAS

ossa vana koerakakajunn, ma ei viitsi üldse kirjutada, ja hilja on, aga ma sõidan ju minema, ja muidu jääb liigkauaks vahele.

kolmapäeval käisin ma siiski kõigi oootuste kohaselt Zürichis. Kuna mul on kiire, siis ma annan kiire ülevaate tähtsamatest sündmustest.
1) nägin enda meelest habemega naist, kes põgenes mööda mingit treppi jõe äärde. Jooksin järgi ja ta pissis püstijalu jõkke. Polnudki habemega naine.
2) Ootasime kahe torniga münsteri ees 12 minutit, et kell saaks 12 ja kõik kolm suurt kirikut hakkaks elu eest korraga ilusat heli peksma. Kui aeg kätte jõudis, tegid nad korda mööda tilltoll kimakikõmaki ja kõige suurem püsis üldse vakka.
3) Zürichi kuumad kasanid on 2 krooni Berni omadest kallimad
4)Gestaltung museumi ei ole eriti mõtet minna arvamusega, et lähed ennast 20. sajandi kunsti kohapealt arendama.
5)kui kaugelt vaatad, et Zürichsee on nagu meri, siis tegelikult ei ole
neljapäeval ärkasin ma vara, et sõita kell pool 2 Klostersisse Janika juurde, aga enne seda pidin veel linnast endale uued ketsid leidma. Kuna Bern on tennistemeka on eriti haigelt raske endale siit tenniseid leida, sest valik on gigantne noh. Kõigepelt jõudsin ma ennast ületades linna üldse viis enne kümmet ja enamvähem jooksin kõige suuremasse ketsipoodi, mis oli..... suletud. siis ma ütlesin poe ukse ees piisavalt tropi häälega piisavalt kõvasti jee ja jooksin teistesse poodidesse, kust jalanõusid leida. Teises poes imeti tolmu ja seati asju välja, aga kuna uksed olid lahti, siis mul oli sügavalt savi ja ma tormasin sisse ja alumisele keldrikorrusele ja ma olen seal juba iga nädal neli korda erinevate tenniste ees ilastamas käinud ja tegin seda uuesti. Mul oli tapvalt kiire, tenniseid oli tapvalt palju, ilu oli haigelt palju, ma ei suutnud sittagi valida ja otsustasin mingisse väiksemasse poodi minna. See aitas ka noh. Igatahes olin ma täiesti võimetu midagi valima üleüldse ja otsustasin lõpuks teha ühe kasuliku ostu. ostsin endale poolde säärde pikkusega mustast seemisnahast seest karavsed converse ketsid, mõeldes ette ka talvele. Lihtsalt mu pilk peatus kogu aeg ainult valgetel tennistel ja ma olen võibolla imbetsill, aga mitte nii imbetsill, et endale talveks js poriseks sügiseks veel ühed valged tennised osta.
Sowieso polnud see päeva tähtsündmus, sest päeva tähtsündmus oli Klostersisse sõit. Mägedesse eks, Graubündenisse(kantoni nimi). Nii kui rongist mäed paistma hakkasid, hakkasin ma oma vastas oleva vana tädiga rongis rääkima ja kui ta shveitsisaksa keeles vastu rääkis, ei saanud ma midagi aru, aga kuna ta naeratas siis ma naeratasin ka ja naersin ka ja see tuli hästi välja, sest ma ei teeselnud vaid olin lumiste tippude tõttu õnne täis.
Õhtul läksime mägihütti peole. Jah neljapäeval. Neljapäeval, et minna järgmisel päeval kella 7.45 kooli. Koju öösel ei jõudnud, magasime mägihütis. Mingi 30 inimest oli peol ma arvan. Mägihütt oli jumala pime ja elektrit polnud noh. Küünlad olid. Külaelu värk. Ma ei tea, tantsisime laua peal ja tegime igast nalju. Magasime etwa 2-3 tundi ja läskime janika kooli siis. Ma polnud see hommik eriti matsu ära jagaja tüüp ja niisama magasin kuskil nurgas. AA EI!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Te ei kujuta ettegi mida ma tegin! ma lugesin JUSTI! ja KROONIKAT. GAAD olin ma siis alles õnnejunnis. Eesti klatši pea paksult täis. Liis Lass ja Lihtsa elu staarid. heakene küll. Igatahes on see küla või linnake, kus Janika kool asub täiesti suusaasupaik eksole. Niisiis kui ma etwa kell 9 poodi süüa läksin ostma, olin ma AINUS inimene tänavatel. Minu kaaslasteks olid lumised mäetipud, Alpi õhk, Alpikiriku kellad, punane asfalt, dzemper ja suust välja tulev aur. Neli korda tuli mõttesse, et ma ei lähe sealt enam kunagi ära. Ostsin singi saia. Elu sees pole varem nii head singisaia saanud.(tahaks prageu sama head singisaia). Janika kooliga on muideks ka see nali, et see on erakool eksole ja see pole mitte kool vaid koolikompleks. Nad on jumala Harry Potterid seal kõik. Mingi 40 erinevat hoonet enamvähem ja kooli sõidetakse ka rongiga.
laupäeval läskime me koos Janika perega Zürichisse(ei arvakski, et ma seal rohkem oma vaheajal olnud olen kui Benris enamvähem).AGA me võtsime richtung Zoo sisse ja nii oligi eksole. Lahe loomaaed oli ja kui me seal mingi 3 tundi olnud olime, siis mu jalad olid juba kõndimisest suhteliselt kaputt ka. Avastasin,e t eelmise aasta Keeniakäigul on väike miinus ka. Need känguvajunud alatoitunud sebrad ja pühvlid ja elevandid 10 ruutmeetrises puuris enam eriti pinget ei paku. Pühvlite juures oli pinget pakkuvaks faktiks see, et Janika natuke õpimisraskustega noorem õde(indeed, seda ta on vaadates tõele näkku ja kinnitadesfakti mitte olles liialt karm) teatas pühvlite juurde jõudes 'Die geben mozarella' ehk nemad annavad mozarellat. Seda ta igatahes on oma 14 eluaastaga ära õppinud. Ahvipuuri juurde jõudes ütles ta 'nii armsad jänesed' ka, aga 5 sekundi pärast sai aru, et nende kõrvad vist ikka pole nii pikad ja ütles 'ööö, ahvid'.

Head aega, ma olen nüüd nädal aega YFU laagris koos vahetusõpilastega üle terve maailma, kes selle aasta hier in der scweiz veedavad. Bis bald: )!

POULIMOULI & NELLENSCHELLEN AG

Märu says:
hm... die poulimouli & nellenschellen AG wurde im Jahre 1999 von zwei jungen Geschäfstmännern namens mario pauli und daniel nellen gegründet und hat sich seit dem an die Spitze der Jungmodels vermarktung gesetzt. Zudem dient sie auch noch als vermitlung von Singels. Mit einer Dantenbank von 12'000 singels finden wir auch Die/Den richtigen für dich.

'Räpp läks üle ja turism tuli peale' on kindla peale selle nädala sügavmõte. Eriti arvestades fakti, et mu nädalad hakkavad teisipäevadega, ehk minu blogi täitmispäevadega. pean tunnistama, et vaheajal kadus see rütm nagu ära, aga nemo problemo.

esmaspäeval tegin ma tegelikult jälle suhteliselt mitte midagit ja ravisin ennast eksole. Vedasin ennast linna ka ja sain korra Lailaga kokku ja ostsin kolm paari sokke kuna mu lemmik sokid läksid kanna tagant katki. Vihma sadas ja ilm oli muidu ka kole ja kella poole seitsmeks vedasin ennast koju et süüa eksole. Sõime racletit ehk talvetoitu ehk kartuleid juustuga põhimõtteliselt ehk laura sünnipäevatoitu.
Tuli välja, et Daniel aga ei hoia Norras olles eriti meie eludest kõrvale. Alfred sai ebayst meili, et ta on ülelöödud ühe antiikpuukapi oksjonil ja et automaatne pakkumine läheb edasi. Alfred saatis ebaysse kirja, et ta pole mingile kapile teinud pakkumist. Ebayst saadeti kiri, et ta ikka on küll teinud 450 frangi suuruse pakkumise sellele kapile sellel sellel ajal ja sellel sellel kuupäeval ja et automaatpakkumine läheb edasi. Alfred saatis uue kirja kergelt sõimava sisuga, süüdistades ebayd liigvähestes turvameetmetes ja et ta ei taha et see pakkumine edasi läheks igatahes. Ebay saatis kirja, et nad võivad asja siis politseisse anda. Alfred saatis kirja, et ta teeb politseisse avalduse, aga enne veel kavatseb uurida siis asja. Ebay saatis abivalmi kirja, et nende kaudu saab politseisse pöörduda. Alfred saatis umbes samasuguse maili Dominicile rääkimaks sellest kohutavast sündmusest. Dominic saatis tagasi märksa lõbusama kirja, et kapp on Christiani(dominici gay sõbra) isa oma ja maksis originaalis 3000 franki, aga sai üleujutustel kannatada. Dominic saatis Danielile kirja, et ta on tropp, et ta Alfredile ei öelnud, et ta Norrast pakkumisi teeb. Daniel saatis ALfredile seletava kirja, et ta tahab lihtsalt Christiani kasuks kapi hinda tõsta ja et küll see ostetakse. Alfred muutis parooli ebays ära.
Selle õpetliku loo peale ütleksin, et Daniel, tule ruttu koju ja siis veel seda, et päras läksin Mario juurde ja vaatasin telekat ja ta kassi ja palju polosärke ja ilusaid kampsuneid. Kell 2 öösel läksin koju magama.
Teisipäeval pidin minema Giftyga Genfi. Gifty jäi haigeks ja tuleb Ghanast Aafrikast ka. Olin juba bahnhofis kui seda teada sain, siis hakkasin ropendama. Helistasin Jennyle, kes tuleb taist. Jenny ütles, et ta on poole tunni pärast kohal. Ma ropendasin ikka veel, sest et ma tahtsin vara hommikul Genfi minna. Jenny tuli kohale ja ma hakkasin genfi rongi platvormi poole minema. Siis tuli välja, et jenny on mind veits tillist rebinud, sest ta just oli nädalavahetusel Genfis ja ei viitsi sinna üldse minna ja tahab hoopis Zürichisse minna. Nii roppusid mõtteid kui mul siis olid, pole küll ammu ette tulnud. Siis me vaidlesime ja kell sai aina rohkem. Viskasime kulli ja kirja. Aga kes võitis?!Kas luckystarprincess Laura või tai Jenny?!
...
...
...
...
Tai Jenny.
SÕitsime siis Zürichisse. Ma olin jumala vinguva näoga, sest et ma pidin nagunii minema kolmapäeval uuesti Zürichisse. Ma polnud mitte ühtegi vaatamisväärsust nõus külastama ja niisiis kõndisime umbes tunniga põhi shopingutänaval edasi tagasi ja sitt tuju, gäu, oli peal ja nii nagu ei sobinud kuidagi. Lõpuks üles Jenny, et tal sõitis ka kopapeeter ette ja teeme midagi muud. Ma mõtlesin siis, et Orkutis mu community 'saan kõik mida tahan' on end tõestanud ja olin rahul. Samal hetkel mõtlesin veel, et teen oma community 'Mul on GA ja ma olen luckystar ja sõidan tasuta rongiga'. (MA OLEN INDIGO LAPS JA MÕTLEN MITUT MÕTET KORRAGA?!) Igatahes istusime rongile ja põrutasime Freibourgi, mis on jumala teises suunas. Meil oli sügavalt suva, sest meil on GA-d ehk jumaluse tunnused. Kui ma veel rääkinud pole on GA üks imeline kaart, mille eest maksavad tavalised inimesed 23 000 eesti krooni, ja saavad niisiis terve ülejäänud aasta 'tasuta' rongiga ja busiga ja trammiga ja laevaga terve shveits ulatuses sõita. Natukene lahedamad inimesed, kelle tervel perel on GA, saavad ósta GA 7000 eesti krooniga terveks aastaks. Kui sa oled sündinud, aga tähe nimega GAÕNNE all ja teine nimi on Linsi, siis saad sa GA üldse tasuta ja ei maksa sigakallisterongipiletite eest kärbsesittagi vaid kihutad niisama in der Schweiz ringi ja oled turist.(mu teine nimi on linsi, kes ära ei jaganud). Igatahes läksime siis Freibourgi ja see on 25 minutit Bernist väljas olev linn. 25 minutiga jõudis maailm muutuda prantsuse keelseks ja täiesti teistsuguseks. Autod tänaval elu eest piibutavad , mehed vilistavad, terve maailm kisab asju prantsuse keeles. SÕin ühed kuumad kastanid ja siis läksime linnamöllust vanalinna möllu poole ja ma nägin täietsi uskumatut ilu. Ma ei viitsi seda ausalt öeldes kirjeldadagi, sest ma pole lihstalt nii hea et seda edasi anda ja ma vaatasin praegu arvuti kella ka. See näitab 01:10. Kui teada tahate, siis homme me läheme mägedesse matkama ja ma ärkan kell 7. Ma arvan et ma jätkan oma nädala kirjeldustega homme: )

C'EST LA VIE

Peale selle, et neljapäeval tuli välja, et mind on õnnistatud FREESTYLE suusatajast kontaktisiku Lucasega, oli see ka muidu väga tore päev. Persse, tuli praegu meelde, et see oli hoopis kolmapäeval. Haha, no savi tegelt, sest peale selle, et üks päev enne neljapäeva tuli välja, et mu kontaktisik on geniaalne suusataja, oli neljapäev ka muidu eriti õnnestunud päev. Poole päeva pealt rebis mul vedru nii välja, et mu süda hakkas hiphopi rütmis taguma ja midagi peas vihjas, et nüüd on õige aeg kuulata 50centi ja midagi muud imelikku. Läksin u-popi ja lasin endale ühe portsjoni THIS IS HOW WE DO-d ja mõtlesin, et kas ma olen haige või et mis mul viga on. Õnneks tuli välja, et ma pole ainus mingitest valedest tuultest mõjutatud inimene, sest marek teatas mulle msnis, et ta lihstalt PEAB mulle ühe house'i loo saatma ja et tegelt see on JUMALA hea muusika. SIis ma sain aru, et mingid valed tuuled puhuvadki vist praegu ja et see on mööduv nähtus ja lasin seda lugu endale u-popist edasi. Siis kui ma olin oma tasuta päevalimiidi u-popis, ehk 5 lugu ära kuulanud, tagus süda IKKA VEEL hiphopi rütmis ja ma läksin juba tegelikult närvi, et miks see tuju üle ei lähe... Marek kuulas ikka veel house'i ja rahunesin jälle maha ja saatsin hoopis Mariole sms-i et ma tahan talt hiphopi plaate. Siinse internetiseerunud ühiskonna liige Mario aga teatas, et tal üldse polegi hiphopi plaate,s est ta kuulab ainult arvutist ja iPodist, aga et ta võib mulle oma iPodi anda õhtul, sest ta oli tööl. Olguolgu peace out eastside westside niggas eksole. Sadasin mingi kella 9 ajal tema koju sisse, et võtta ta käest tema ROOSA iPod ja kuulata ära vabandused MIKS see ROOSA on. Olukorra sunnil hakkasin ma seal hoopis pilte vaatama ja otsima pilte temast ja Danielist väikestena. Tuli välja aga et mind on petetud, sest 4-7 aastaselt elas Mario üldse Nepaalis('see on meie kokk ja see on mu lapsehoidja....oota, järgmisel lehel peaks meie teenija ka tulema!') ja Danieliga tutvus tagasi tulles, ehk ´jah, seitsmeselt ja see pole üldse nii sünnist saati teadupärast eksole. Samas aga peace out eastside westside niggas jälle ja siis hakkasime hoopis deefaudeesid(kui värdjalt suudavad saksa keeles asjad veel kõlada?!) vaatama. Ma ei tea, aga tulge mulle külla ja ma näitan teile Märu tuba kui vaatamisväärsust ja emme, valmistu, et tagasi tulles teen ma oma toaga ka midagi põnevat:D Kuna mul oli järgmine hommik kell 7 vaja tõusta, et saksa keele kursust rebida veits eksole, siis kell kolmveerand üks otsustas westside nigga koju rebida ja seda ma siis ka tegin eksole.
Saksa keele viimane tund ostutus ka väga toredaks, sest ma istusin terve aja ühes kõrvas iPodi kõrvaklapp ja olin seega oma väikeste kõrvadega suhteliselt kuulmisvõimetu, aga vastuseid võlgu selline vapper niggarüütel nagu laura juba ei jää ja ma suutsin siiski kaasa töötada kui just suurem uni mind jalust maha ei rebinud. Kuna tegelikult koosneb see kursus kuuest osast ja ma astusin keset kolmandat sisse ja siis enne neljandat jälle välja, aga teised jätkavad, siis tulid kõik peale tundi mulle edu soovima ja mu põski musitama. Keegi eriti aru ei saanud miks ma edasi ei käi ja et miks täpselt pean ma koolis ka käima ja miks on mu meelest iga kursuse osa eest 6000 krooni maksta natuke liiga palju, aga kõigil oli ikkagi kahju, et ma ära lähen eksole ja eriti Maitel, sest et kes teda nüüd aitab ja päästab. Sõbrannad Ninik ja Christobel(Sri Lanka tädi nimi, mis mul enne ununes!!!) soovisid ka miljon korda edu eksole. Siis hakkasin ma pervert Adriano eest ära jooksma, et ma ei peaks teda enam kunagi nägema ja kisasin kõigile head aega ja juba läinud ma olingi.
reede õhtu olulisim saavutus minu poolt oli haigestuda. Jätkates seda ka laupäeval. Pean tunnistama, et need päevad veetsin ma kerge hiphopi rütmis. Kuna ma olin selleks ajaks juba veendunud, et ma ei olegi enam normaalne inimene, siis ma rääkisin ka sõbranna Kadrile ja sõbranna Mari-Liisile oma niggastumisest ja et ma loodan et nad aitavad mul sellest üle saada. Mari-Liis naeris mulle oma virtuaalset hahaha naeru läbi msni poole reede vastu laupäev ööni ja ütles kõige pealt ma ei tea..ghettogospel(Kutid, see Tupaci laul ON tõeliselt tasemel:D). Mina aga nimetasin talle järjest laule, mida ta peaks kuulama ja siis kui ma temani üle pika aja ghetto superstari tõin, siis tuli niggamariliisil ghettonigga esile ja virtuaalne rõõmunutt tuli kurku. 50cent'i Just a lil' bit oli talle ka suhteliselt meelejärgi ja kuna umbkaudu kella 3 ajal sain ma lõplikult aru, et terve maailm on vist peapeale pööratud, läksin ma jumala rahus magama.
Pühapäeval tulid uued tuuled ja mu kõrvad said puhkust kõigest terveks päevaks. Ma arvan et sellega oli umbes sama lugu nagu meil Portugalis juhtus.. Kuidas ükspäev ärkasime hommikul üles ja olid pilved..läksime randa..pilved läksid ära, aga mitte koju, ookean oli muutunud põhja jäämereks, olles täiesti jääkülm ja vale sügavuse ja vale värviga...üldiselt olime me rootsis, samas aga päike küttis hullemini kui varem ja kõigil oli murest nutt kurgus. Siis muutus kõik taas normaalseks.

yeee.....shaaaady
Let me see you moving UP and DOWN