Kas te olete kunagi näinud nii suurt rabarberikooki, kes oleks kümne kuuga juurde võtnud nagu...nagu SUUR NOTSU

ET läks elu jälle edasi siis ja tuli kätte esmaspäev 1.mai, mis nagu ikka ka shveitslastel on koolivaba päev. või no vähemalt meie koolil kuna tegelt oli mingi õpetajatekonverents ikka. Niisiis otsustasime me Kolleginitega selle kasuks, et saame kell 12 linnas kokku, et jõuda kella poole kolmeks kinno Ice Age 2te vaatama. Oli umbes nii palav päev, et ma mõtlesin õrnalt suremisele, aga nemo problemo ja saime piffidega kokku ja Lailal oli tõesti õigus, et leppides kokku kellaaeg 12 jõuab viimane inimene Bahnhof treffpunkti umbes 5 enne ühte. Meid oli mingisugune hull hunnik. 9 tükki. Me oleme enda elu ikka jumala raskeks teinud, et olemegi 9 tükki VÄHEMALT alati igal pool ja kedagi sellest ringist välja ka ei saa jätta. Igatahes läksime me istusime Marzilis trepi peal ja vaatasime jõge ja seekord õnnestus meil isegi õigeks ajaks kinno ka jõuda. Ja siis läks nii nagu kinos ikka läheb, et on paus vahepeal ja siis on Ice age 2 ja minu taga istuvad väiksed lapsed kes tavaliselt nutavad ja siis et michelle'i popkornid kukuvad esirita mingile lapsele pähe enamvähem ja siis et mina söön kõik Vali Shokolaadipopkornid ära. Peale kino läksin igatahes koju ja pakkisin umbes 20 minutiga asjad ära ja jooksin rongile, sest et Zürichi lennujaama saabus Eesti Esimene Leedi Liina Linsi, kes täiesti juhuslikult on mu ema ja ks täiesti juhuslikult tuli mu pere meelest siia KOMANDEERINGUSSE ja mitte RÄMEDALT SHOPPAMA JA OSSSSSTMA nagu minu meelest. Aga komandeering oli hea vabandus MIKS magada Zürichis mõnes mõnusas hotellis ja miks mitte minna kooli ja miks kulutada aega lihstalt konkreetselt shoppamisele. Igatahes mamps jõudis kohale ja asi läks naljakaks jälle nagu temaga ikka. Mu lemmikasi oli pääseda natukeseks Frau Matthey kokakunstist, mida ma küll ei laida, aga millel on alati sama kõrvalmaitse hehe, et oli hea süüa muid asju õhtuks vahetevahel ja hotell oli täisti perfektses kohas, vanalinna äärepeal. Igastahes ei lasknud ema mul magama minna peale mu keerulist nädalavahetust ja me vaatasime umbes kõik mu fotod poole ööni läbi ja rääkisin talle igast jutte ja tõmbasin igast paraleele ja hull värk. EMpsi kott kaalus umbes miljon kilo. Tuli välja et ta on võtnud kaasa umbes 2 t-särki. Ülejäänud miljon-miinus-üks kilo moodustasid eestist toodud söögid, raamatud, kroonikad ja kõik muud asjad. Ja siis tuli veel välja, et need lÜÜsid millest ma vanaemale kirjutasin Prantsusmaal olles ja emale hullu vaimustusega rääkisin, ei olnudki lüüsid vaid hoopis lÕÕsid. Selle peale saab küll ainult LÄKS PUITU öelda.
Igatahes teisipäeval läks lahti raske töö ja vaev. Ma arvan et põrguväravate kohale on kuldsetes tähtedes kirjutatud "tere tulemast maailma, kus sa pead 24/7 otsima Liina Linsile Diesli teksaseid". Et midagi nüüd selgusetuks ei jääks, siis ma ütlen kohe ära, et ma seisin põrguväravate ees. AGA selle vahega et mulle saatis mingi asi kuskilt mujalt üksikuid valguskiiri ja me ostsime niisama igast asju terve aja. See on mingi müstiline värk, et siis kui oled shoppamas, on selline tunne, et nagu oleks terve maailma kokku ostnud ja pärast koju minnes pole jälle midagi selga panna, aga igatahes IIIZI, me lasime kassadel kõliseda.
Kõige traagilisem asi mis välja tuli, on see, et ema teeb igasugustest sõnumitest hulle sügavaid järeldusi. Niisiis kui ta saatis mulle esmaspäeva hommikul sõnumi "kas ma võtan vihmavarju ka kaasa?", millele ma sõbralikult ja SÕNA OTSESES MÕTTES vastasin "mingi võta ikka", tegi ta sellest järelduse, et ta tuleb põhjanabale ja pani mingi neli mantlit ja paksud püksid hoopis jalga. Kui teisipäeval 23 kraadi oli ja emps oma mantliga ringi tõmbas, siis kuulsin ma küll fraasi "SINU SÜÜ" veel rohkem kui roltsiga koos olles. Selles mõttes, et selle minu süü tõttu pidi ema endale hunniku riideid lihtsalt ostma ja siis hoopis need selga panema. Ja terve aja oli vaja teha pilte "istun kõrges rohus", sest nendel päevadel õitses eestis veel rõõmus hall toon nagu ema mulle teatas. Siin oli lihstalt jumalast roheline noh. Õhtul läks siis asi seda teed, et toimus auhinna gala ja ülekaalukalt saavutas võidu "Laura Enim Oodatud Õhtusöök 2005/2006". Ehk siis peale 9 kuud avati mulle taas uksed Sushi sügavasse ja nauditavasse maailma. Pärast rääkisime emaga nii parempoolset poliitilist juttu, et ma oleks vist kõigilt oma sõpradelt tugevalt lõuga saanud selle peale, aga no...vot.
Kolmapäeval otsustasime veits shopata ja andsin empsile käsklusi minu toa ümber korraldamiseks enne tagasitulekut. Ahjaa, eelmine õhtu esitas ema veel sellise küsimuse: "laura, ega sa ju selle vastu pole, et kui sa tagasi jõuad, siis olen ma samal ajal hoopis võhandul süstamatkal?!ei ole ju!" ja siis et eks lugeja teeb nüüd omad järeldused, aga ma nägin igatahes küsimuses kerget vihjet, et ma pean andma vastuse "ei ole midagi selle vastu" ja siis ma andsingi. Et lihstalt mu meelest on see nii armas, et emps ikka...paneb hullu:D hehe ei muidugi mul pole midagi selle vastu juu!! KAdri ja mariliis lendavad peale Vabaõhukooli teele ja hakkavad mulle Tallinnat taastutvustama.
Pealelõunal tuli Roland ka Zürichisse sest tal oli hoopis koolist vaba päev. Sellega oli üldse see lugu, et ma mõtlesin et Rol ei tule, sest me pidime veel õhtul berni õhtustama sõitma ja nii, aga ema viskas salanippe ja saatis rolandile ise sõnumeid ja kutsus külla ja hull värk. Niisiis kui ROland kella kahe ajal helistas et "olen zürichis", siis võttis mul küll veits karbi lahti ja mingi "Olin hotellis". Igatahes mingil võrratul moodusel me üksteist varsti kohtasime ja siis mul võttis veel ühe korra karbi lahti, sest et ROl tõi mu empsile hunniku roose:D mingi...?????????
igatahes siis me niisama jalutasime ringi ja läksime mingit suppi sööma, kus Rol ja Ema mingid hullud õlled tegid(jah, ma jõin küll rivellat!) ja mu ema jagas lugu sellest kuidas ta oma töökaaslastena vip-idena veine olid degusteerima kutsutud ja peale seda ta mingi rõõmsamat sorti kõne oma sõbrannale tegi. Kõne sisus ta enam väga kindel polnudki. Hooihoi:D Igatahes weiter gehts. Õhtul sõitsime Berni ja saime Mägiega kokku ja läksime Habstettenisse restorani ja sõime JÄLLE. Siis ema ja mägie rääkisid mu meelest mingit täiesti igavat juttu terve aja ja lõpuks kella poole kümne ajal või ma ei tea millal läksime mina ja rol ja emps Berni ja saatsime empsi zürichi rongile ja läksime Rolandiga veel bahnhofi katusele ja vaatasime Hollywoodi. Alfred igatahes sai umbs samal ajal smsi, et me umbes 2st rongist maha jäime. Lõpuks maandusin koju.
Neljapäeva hommikul oli kohustuslik "teesklen et lhen kooli, aga tegelt saan hoopis Kadiga kokku". Ehk siis pidin saksa keele tundidest pobla panema ja Kadil oli ka sel ajal koolist vaba. Ainus vahe oli see, et ma olin suhteliselt kindel, et ma se päev kooli ei jõua, kadi aga "ei saanud kindlalt puududa". Mingi hetk me igatahes maandusime minu kodus, tõime mu bikiinid ja läksime siis linna ja ostsime süüa ja läksime Marzilisse ja hakkasime päevitama. Terve hommiku veetsime muidugi diipi juttu rääkides, aga siis hakkas meid jälitama Laura needus number 2. Ehk siis Laura needus number 1 on "nutvad lapsed igal pool seal kus Laura on" ja needus number 2 on "nilbed asjad toimumas kõikjal kus Laura on". Ehk siis vahetasid kõik vanad mehed oma riideid Marzilis viisakalt meeste riietusruumi osas, ainult selle vahega, et nad ei vaevunud riietusruumi seina taha minema. Mingi hetk astus riietusruumist välja umbes 70-aastane mees stringidega ja mingi hetk keset diipi lauset avastasime, et kõrval oleva onu, kelle jalad kronksus asendis olid ja kes niisama selja peal lamas, jalgevahelt on näha ühtteist, mida nii noored neiud igatahes rannas nägema ei peaks. Et Shveits on ikkagi heaoluühiskond ja jumala pahaaimamatu onu oli täiesti kindlasti, aga lihtsalt vaatepilt oli sinna kanti, et ütleks N-I-L-B-E. Pealelõunal vaatasime kadiga ikka veits poode ka ja siis sõitsime trammiga BEA EXPOLE, ehk igaastasele kahe nädalasele talunike messile. Et kuk te arvate et lillpaviljonis toimuvad suured messid, siis te ei tea mis on SUUR. Saime seal mingid hullud kaardid kätte ja valisime välja, et lähme vaatame mingeid loomi ja bailabaila ja siis ostsime suhkruvati ja veetsime esimese pooltunni kuulates kuidas 11-aastased tüdrukud poplaule laulavad lavapeal neljakesi ja igaüks tahab kõvemini laula kui teine. Muidu oli naljakas, aga siis kui Shakira whereven whenever tuli ja mingi piff SIUUUUUKSE hullu JELOLELELOLEEEEEE-JELOLELEEELOLEEEEHEHEEE välja lasi, siis hakkas lausa VÄGA naljakas. Muidu hakkasimegi loomi otsima. lambaid nägime ja kitsesid ja siis põrsaid. koledad olid ja üldse mitte roosad, jumala pettumus, mingi mõtlesime et Babe on hull nõme värk ikka ja hullem verarschung. Siis aga tuli Laura SÜndroom 2 ja ma nägin vist kõige koledamat asja mida ma elusees näinud olid(kui ma juba nii ütlen pidi, see VÄGA kole olema, sest kaks tundi tagasi olid mingi 80-aastase mehe igast elundid mulle vatsu vaadanud). No igatahes vaatas läbi mingi paganama aia mulle vastu mingi RÕVE suuuuur siga. Ossa pede, ta keha oli konkreetselt sama suur kui hobusel aga jalad olid lühemad ja ta oli kaetud pika heleda karvaga ja saba oli nagu koera oma. Nina sama suur kui mu nägu. OIIIIII sa pagan kuiiii rõve see oli, ma ei suutnud enam ennast üldse lahti rebida. Venelased ka ei suutnud, tulid vaatama ja paitama. Taga lamas mingi hunnik TÄPSELT selliseid põrsaid nagu Babe on. Ainult see asi, et... Babe on küll üks rõve film kui sellest väiksest roosast notsust siuke haige asi kasvab. Lõpuks hakati messi sulgema ja me läksime ka koju ära.
Reedel läksin ma igastahes kooli. Mitte midgai ei mäleta mis seal juhtus. Point on hoopis selles, et õhtul oli Andrease sünnipäev. Põhinummi sai 19. Kinkisime talle kamba peale vesipiibu ja siis veel igast miljonit eesti sööki. KOMEEDI KOMMI ka ta ERISOOVI tõttu(jätke see lause meelde praegu, mõni teinekord tuleb hull point). Et sünnipäev oli jumalast amüsantne ja hakkas juba Freibourgi mägistelt teedelt, kus mina ja Andreas oma jumalale Laterniusele põlvili maas armuavaldusi saatsime ja lõppes sellega, et Andreas ja Roland 40 minutit SAADET filmisid. 40 minutist umbes 25 nad niisama naeravad kaamerasse kusjuures tegelt ühtegi naljakat kohta pole. AGA video läheb kinkimiseks YFU estoniale...oihe. Igatahs jah, sõime juustuvorsti leiba ja tegime piipu ka ja rääkisime elujutte ja olime niisama. Aga nagu ikka US5ga niisama olles pea terve aja naerma lihtsalt. Ja siis...nagu hommikl välja tuli tegi KASS MIDAGI RABARBERIKOOGIGA ja jansa juustesse pani ta seda igatahes ka ja külmkapi peal oli lastevorsti. külmkapi ukse peal.
Laupäeva hommikul vaatasid kadi ja andreas sõrmusteisandat. Jumala peded ikka peast. Kui me normaalselt üles olime tõusnud, siis läksime ostsime süüa ja istusime pargis ja naersime eelmise õhtu üle. Minu suurim mure oli suur uni(öösel sai 9 minutit magada) ja see, et ma ei viisi sinna peole minna, mille ma juba sõbrannadele ära olin lubanud. Õnneks kuulis Laternius mu mõtteid ja tänu mu sügavale armastusele pani ta jenny näpukesed kirjutama sõnumit et ta ei saa peole tulla, sest ta allergiad on nii hulluks muutunud(tal on 12 erinevat allergiat) ja soovis head pidu. Mina haakusin mõttega, et kui Jenny ei lähe, siis ma ka ei lähe ja saatsin ka vastava sõnumi laiali. Niisiis valisin ma endale hoopis teise tee mida õhtul teha ja sain peale 1 tundi kodus olemist Livia ja Damianiga kokku ja sõitsime siis Vali juurde kus juba ees ootasid Annika(soomest on ta, aga nagu..pool soomlane noh) ja Röbu ja siis vaatasime Valist lapsepõlvefilmikest ja niisama chillisime. varsti läksime kõik koos Röbu juurde kus oli juba ees hunnik inimesi(jah, ometi ei pea röbu selleks kodus olema, et teised ka juba tema juurde läheks) ja haakusime siis seltskonnaga ja inimesi aina voolas juurde ja sellest saigi üks hea Bolligeni majapidu! Mingi hetk aga tuli hoopis suur uni ja siis Livia viis mind oma vrmmvrm rolleriga koju ja sai MAGAMA!
Pühapäeva kohta ütleks nii palju et MAGADA ja siis seda ka, et Mario ja Dänu on jumala saiad ikka. Pidin neid pildistama selleks, et nad saaksid Sarale sünkariks kalendri teha ja muidug pildistasin siis DOminici Canon 30Dga ja Dominici fotostuudios, aga enamus ajast olin nagunii põrandaöl maas pikali ja vaatasin mis paganama perve asju kaks 18-aastast välja suudavad mõelda. peaks mainima et super seksikad pildid tulid, olen rahul:D

rolts ronis roosa puu otsa

GUTEN MORGEN, BALLERINA!

Esmaspäeval peale vaheaega oli siis taas motiveerimata kooliminek. et hea asi on see,e t hommikul on parem üles tõusta, sest väljas on jumala valge, aga muidu oli küll mingi VERDAMMT. igatahes ei olnud koolis keegi eriti motiveeritud ja viimase nädalavahetuse olid kõik mu põhipiffid veetnud magades ja siis vestlesime kõik niisama oma vaheaegadest ja bailabaila. Peale kooli käisime Sonjaga niisama natuke linnas ringi ja rääkisime juttu ja päevitasime ja siis läksin koju ära, et õhtul minna täiesti motiveerimata trenni. Motivatsioon oli tegelt sellevõrra olemas, et KADI JU KA TRENNI. siis me istusime Kadiga bussis ja sõitsime trenni ja otsustasime õiges peatuses viimasel hetkel siiski mitte väljuda ja hoopis natuke lebo lasta ja mitte trenni minna noh. Ma hakkasin hoopis unistama Selveri kurgi-kapsa salatist ja see mõte pole mu peast väljunud siiamaani...kahjuks, sest siit sellist salatit ei saa. Igatahes me lõpetasime sellega et sõitsime bussiga lõpppeatusesse kus me olime sunnitus maha minema ja läksime poodi, mis loomulikult oli kinni(sellistel juhtudel pole õnn meiega) ja siiis sõitsime sama targalt bussiga linna tagais ja ostsime endale rongijaamast õhtusöögi ja läksime istusime Grosse Schanzel ehk Bahnhofi katusel ja sõime ja rääkisime juttu ja kui trenn lõpuks läbi hakkas saama, siis hakkaski külm ja läksime Bahnhofi sisse kus me veel rääkisime natuke mingite parmudega, kes meile tõsiasja "Estland-Festland" teatasid, mida võiks eesti keelde tõlkdia "eestimaa-peomaa" aga võiks öelda et eesti keeles see ei kõla nii kaunilt. Igatahes mul oli jumalapaha olla millegi pärast, nagu haigus oleks peal olnud ja siis läksin koju ja kohe magama.
Teisipäev oli selline, et midagi koolis suurt ei juhtunud, aga õhtumal poolikul sain jälle kabjaga kokku ja siis olime niiiiiisama linnas ja vaatasime nagu alati poode ja nagu alati nautisime Bundesterrassi ja rääkisime elujutte maha.
Kolmapäeva päris mäletangi enam pagana kolm nädalat hiljem ju.
Neljapäeva ka eriti ei mäleta, aga ma tean seda, et kooli ma sel päeval ei jõundud. Või no siiski, eelviimaseks tunniks läksin kohale ja kirjutasin Inglise keele mingi töö ära (hehe, sain KUUE!) ja sis viimasest tunnist läksin jälle minema.
Reede oli üks piinarikas päev. ET sellepärast et ma pidin ennast terve päeva piinama oma haiglase iseloomu pärast. laura ja tema võimetus öelda EI! Ehk siis Bernis toimusid sellel nädalavahetusel tasuta BE1 peod, kuhu ma siis pidin minema Jenny, Zoe ja Michelle'iga ja sinna pidi ikka igasugust rahvast kokku tulema ja hull värk. laupäevaks oli plaanis aga mulle veel meelepärastema inimestega 4 Elements of Hiphop ja ma teadsin, et kui ma reedel lähen, siis ma olen laupäeval mitte fit ja see mõte ei meeldinud mulle. Aga Jenny ja Michelle aina räääkisid sellest ja eelmisel õhtul kutsus Rol veel mind Baselisse ka ja ma hoopis rohkem tahtsin ju sinna minna ja no eiiii suutnud ära öelda piffidele. Et siisei öelnudki neile ära noh. leppisin kokku, et saan nendega kell kaheksa kokku ja bailabaila ja siis saatsin ROlandile sõnumi peale natukest aega järele mõtlemist, et ma olen kell 5 kohal. Et siuke piff olengi. Oioi. SIis läksingi peale kooli Baselisse ja sain parem ROliga kokku ja ostsime Raffaellot ja igast asju ja siis istusime jõe ääres ja rääkisime juttu ja nagu alati noh. Seekord sõitsime veel Reinist mingi hullu paadiga ka üle ja nii. Mingi hetk pidin hakkama ennast edasi tagasi kõigutama, sest kell 8 aina lähenes. Kell pool kaheksa kuskil saatsin sõnumi teemal "ei saa küll peole tulla, sest ma oksendasin just kogu vannitoa täis ja niiiiii paha on olla. on sellega okei?!sorri." ja siis sain vastu sõnumi mis mulle head paranemist soovis ja "muidugi on okei".Siuuuuuke sõbranna olengi. Aga mingi liiga hõivatud ei hoidnud ennast ka selle HÄDAvalega ja siis mängisime hoopis Roltsiga Baseli linnaaketil pimedaid ja otsisime täpikeste kaudu hooneid üles ja istusime niisama noh. Lõpuks nagu ikka läksin kella 11se rongiga minema ka ja kella poole ühe ajal olin kodus ja läksin otsisin oma voodi üles et järgmisel päeval fit olla.
ehehehhehehheee laupäev :D Hommikul ei saanudki maailma kõige kauem magada ja sõitsin hoopis Interlakenisse MArtina ja mu vanematega ja läksime vaatama Mystery Parki ja seda kuidas mu vend endale miljon video ja muusikat tõmbab ja counter strike'i mängib. Ehk siis mingil paganama põhjusel võttis ta osa sellest haigest arvutigeekide peost(no SORRRI), kus mingi hunnik inimesi veedab kaks ööd päeva kuskil suures saalis, mis haiseb, sellega, et nad räägivad msnis ja jagavad üksteisele mingeid faile ja mängivad counter strike'i. VALUUUS. Kusjuures eriti paneb imestama see, et mu vend tõesti on NORMAALNE inimene ja tal tõesti ON elu. Käisin siis seal KAHETUHANDE inimese seas ringi ja avastasime Martinaga, et paljudel inimestel siiski on elu küll, aga selle võib pehmelt ümber nimetada ARVUTIKS. Ehk siis päris paljudel ei olnud kaasas see asi mida MINA nimetan arvutiks, vaid mingi HULL kast paljude juhtmetega ja hullude tuledega sees ja mingi ikka SELLISED asjad olid valmis ehitatud, et ei oskagi midagi öelda enam. Kui meile mingi 10 cm kontstega anorektikust neiu maailma kõige lühema seeliku ja nabapluusiga vastu jooksis ja kaks logitechi sinise neoonvalgusega kaelakeed andis, otsustasime me minema minna ja mystery parki sisu vaadata, mitte enam neid nupust nikastanud inimesi.
Mystery park on siis selline asi, et on päris suur ehitis ja seal on umbes 8 erinevat saali ja filmi ja näitust teemadel UFOd ja Stonehenge ja Mayad ja veel siis palju asju ja siis me vaatasime seal neid filme mis meid rohkem huvitasid ja päris palju huvitavaid asju sai teada ja päris hästi oli tehtud kõik, et täitsa meeldivalt üllatunud olin. Pärast tegime ühe kohustusliku "käisime lõbustuspargis" friikartulite portsu ja siis tõmbasime ära koju.
2 tunni pärast saime uuetsi kokku, aga siis ühinesid veel meiega Livia ja Laila ja Isa ja Vali ja Irina ja läksime Gaskesselisse 4 Elements of Hiphopile. Kohe alguses kiskus jumala lõbusaks ära ja Damian ja Röbu(ka üks Bolligeni poiss) üritasid meid veel veenda, et me läheks ja mängiks veits bowlingut, aga meil oli ikka fiiling sees ja siis läksime ja lasime ajal lennata ja peol minna ja mida kõike veel. Et tegelt läksin ju sinna sellepärast et veel Fixu parimat sõpra räppimas kuulda, aga lõpuks läks see mul jumala meelest ära ja siis mingi hetk ma kaotasin laila ära ja mingi hetk tuli ta tagasi ja küsis, et kas ma unustaisn selle ära ja siis ma mõtlesin OIH, aga niikui ma kusil valget vanakooli nokatsit nägin, siis üritasin kükitada vms, et jumala eest ei peaks fixuga teemal "kuidas kontsert küll oli" arutama. Rahvast oli ka paaallju ja palav ja jumalast suvine tunne oli peal tegelikult, sest sai ka päris palju õues niisama olla. Ja hea oli peale vaheaega ka peol olla. Et vaheajal sai ju Luzernis natuke erinevat pidu ja pagan enam seda mäletab millal Gaskesselis oldud sai! Kunagi kella 4 ajal läksime igatahes koju taksoga. Hull luksus.
Pühapäeval ärkasin hommikul üles ja tõesti oli alles hommik, mingi pool 11 ja ei viitsinud enam magada, siis vaatasin et roland oli öösel saatnud sõnumi....kus kõik tähed ei olnud ikka täitsa paigas ja siis mõtlesin et hehe ja hakkasin joonistama ja sööma. Kunagi kella 1 ajal võibolla helistasin ma Rolile ja ütlesin "ärka üles" või enamvähem midagi sellist ja sõitsin varsti baselisse hoopis. Selleks ajaks polnud oma Hostvanemaid juba küll 3 päeva näinud ja pühapäeval neid jälle polnud hommikul. Igatahes sõitsin ma siis kohale ja ostsime jälle süüa Roltsiga ja läksime mingisse tema lemmikparki ja istusime mingi puu all kuni ühest tiigist välja purskav hullumeelne purskkaev otsustas tuulepöördele alluda ja justkui vihma oleks sadanud. See meile ei meeldinud ja me läksime hoopis mingisse muusse hullu kohta ja see oli üks teine puu, mis polnudi roheline nagu tavaliselt puud on, vaid jumala roosa oli. Et siis jäime sinna ja sõime vist ja rääkisime niisama ja lõpuks kui kell oli umbes 9 helistas Andreas ja ütles et ta nüüd jõudis Baselisse ja siis me saime jälle "10 minuti pärast oleme kohal " öelda. Aga korjasime Andreasele ka kena kimbukese lilli ja asju ja kui me lõpuks kuskil natuke rohkem kui 10 mintsa pärast kohale jõudsime kinkisime talle asjad ära ja ta polnud üldsegi pahane. Kella 10ks saatsid nad mind rongile ja tegid rongiakna taga veel rumalusi, aga lõpuks kui rong sõitma hakkas, jooksis Andreas-põhinummi rongiga võidu ja oli nii hoos et heitis isegi mahlapaki maha ja mina ei suutnud jätta kaasa elamata ja aina naersin kõvahäälega ja karjusin ka UOOOU ja mahlapaki mahapanekul lasin kuuldavale mingi isgei ennast ehmatava häälitsuse ja lõpuks kui põhinummi seisma jäi ja oma punase jopega kaugustesse hajus, siis ma avastasin et ma olen vagunis hullult populaarsust kogunus ja kõik vaatavad mind. Nii saigi nädal läbi!

IT'S TIME TO SAVE THE WORLD...SO LET'S DOOOOOOOOO IT!

Igatahes kohe siis järgmisel päeval põrutasin ma oma perega Prantsusmaale. Et autoga sõitsime sinna ja juba hommikul vara alustasime ja kõik ja suhteliselt tüütu poolne oli. Nagu ikka veetsin ma suurema enamuse ajast magades. Õnneks oli Rol mulle eelmisel õhtul nõus jätma oma cd-playeri, sest et teadagi kui sul on apple'i toode iPod mini, mida arvatavasti tehti nii et ise naerdi juures kõva häälega, et kes need pasakotid on, kes seda ostma hakkavad, siis peab su aku vastu umbes neli tundi ehk siis sõnadesse ümber seotult "SAMA HÄSTI KUI MITTE JUNNIGI". NIISIIS kuulasin ma hoopis terve aja plaate. Igatahes jõudsime me umbes kella 8 ajal ühte vahemere äärsesse linnakesse täpsel sellisel kuupäeval, et seal oligi just hooaja avamine. seadsime oma asjad mingisse hotelli, kus ma sain bossilt oma eraldi toa ka ja ööotsa laiutada ja siis läksime sööma. Et mingi Thank God, et üle pika aja sai jälle kõike seda süüa, mida merest püütakse ja mitte mingid juustu bailabailat või mis iganes. Ehk siis loomulikult sain ma kohe endale menüüst välja valida mingi hullupööra suure mereandide taldriku ja ajasin järgmised tund aega endale austreid ja krevette ja neid muidu meretigusid ja hiidkrevette ja kalmaare sisse. Oli hullupööra hea küll. Hullult värdjas oli ainult olla seal paganama prantsusmaal ja keelt mitte üldse enam osata. et sellega polegi harjunud, et EI SAA ARU. Öh?!
Järgmine hommik hakkas täpselt kell 7 sellega et mu vennad seisid mu ukse taga ja kriipisid ust ja sosistasid Blair Witch projecti repliike. Sain pointile pihta: AEG UJUMA MINNA! Ehk siis astusingi paari minuti pärast oma bossist toast välja ja siis juba ootaski meid vahemeri kusjuures suurte lainetega. Merd oli küll selllllllllline tunne näha üle nii pika aja, et ei oskagi kohe kirjeldada. mitte ühtegi paganama mäge ei vaata vastu vaid suuur laiiii ja pikkk lage ala ja lained ja mereõhk ja no meri noh. Nii hea oli. Vesi oli küll jaheda poolne, et ei hakka isegi teesklema et hullult suplemas käisime eksole. Aga sees andis edukalt käia ja sellega oli siis korras.
Varsti jätkasime oma vahvat autosõitu. Nagu ikka sai Daniel roolis olla ja enamus ajast tahtis ta autojuhina mingit hardcore trance'i kuulata, mis talle endale isegi ei meeldi, aga sellepärast et ALfredile ja Mägiele ajudele käia. KAhjuks meil oli ainult üks lugu seda, nii et me kuulasime sama lugu terve aja. Ja siis kui sellest loost küllalt sai, siis kuulasime terve aja Eamoni Fuck it-i seda naisvarianti, mis peaks küll saama guinessi rekorditeraamatusse sellega, et üheski laulus küll rohkem sõna FUCK ei öelda. Ehk siis võib see laul saada ka Guinessi rekordite raamatusse lihtsalt põhjusel, et pole laulu, mis alfredile ja mägiele vähem meeldiks. Kuna Daniel oli kahe päeva jooksul üldse nii palju sõitnud, siis ta tegi kõikidele asjadele omad reeglid ja kuna me olime ajagraafikust ees, siis keset kiirteed tegi ta mingi HULLU manöövri mingisse muusse ritta ja siis LAKSLAKS mingi pöörde ja nii me siis avastasimegi ennast hoopis teelt "lõvideparki". Mille peale pool autot igatahes protesti korraldas, aga Dänu tahtis surmkindlalt lõvideparki minna. Ehk siis Safari Euroopa moodi idee järgi, aga tegelikult rohkem "õu, mul on hull mõte, võame loomaaias kõik puurid ära ja laseme loomadel niisama ringijoosta selle ala peal!!!". Nägime umbes 78 Emu, kes kõik nägid välja eriti rõvedad, siis ühte ninasarvikut, kes nägi välja täiesti tavaline, aga kelle juures me oma auto peatasime ja 5 minutit vilistasime kuni ta meie auto poole hakkas sammuma, mille peale me ruttu ära jooksime ja pärast ühe künka otsast vaatasime kuidas ta sõna otseses mõttes meist järgnevat autot taga ajas. Hästi armas oli. pärast nägime veel umbes kahte hobusekõrgust kaelkirjakut ja siis 5 karu ja siis pargi põhiosa: KAHTE LÕVI!!!!!!!!!!! nad lamasid mäeotsas ja neile oli justkui otsa ette kirjutatud "tapsin ükskord Tansaanias neli elevanti ja siis mõisteti mind eluksajaks siia pommiauku". Pärast jooksid sebrad üle tee. Üks kukkus maha. Ja siis enne väljasõitu kappas meieni veel üks emu, kes meid umbes pool tundi amüseeris. Dominic ikka lasi minupoolse autoalkna lõpuni alla ja siis me tegime emust pilti ja emu seal galopeeris ja tegi sadat nalja ja siis järsku äratasime me ta huvi ja ta hakkas meie poole galopeerima ja Dominic hakkas püstitama maailmarekordit uues spordialas "KERI AKEN RUTTU ÜLES", mis lõppes sellega et Emu nokk oli autoakna vahel. Et oligi noh. nagu mingis filmis pagan võtaks. Siis ta tõmbles seal natuke aega ja ma tõmblesin naerukäes ja siis kui meil 5 minuti pärast naer enamvähem otsa sai ja pildi ka ära tegime, siis lasime lahti Emunaise. Peale seda sõitsime minema. Kuangi pealelõunal jõudsime oma jahisadamasse. Et meie Prantsusmaa reisi point oligi siis sõita mööda Le Lot'i jõge ja sealseid kanaleid jahiga ja niisama nautida. VÕi siis teistmoodi öeldes kavatses Laura 9 päeva magada ja lugeda. Sadamas saime oma jahi kätte, minu tuba oli ninas. Kolm tuba, kõigil oli oma wc-vannituba ja siis oli veel keskel köök ja muidu siuke ruumike ja siis veel lae peal ka ruumi ikka ja nii. Mina sain siis üksiku toa ja kõige bossima mu meelest. hehe, nii suur oli.Et isegi abieluvoodiga. Alfredil ja Mägiel oli muidugi ka abieluvoodiga, aga mul kaaa ja siis veel kapiga ja laheda kujuga ja hästi mõnus. Varsti tuli üks mees meile veel jahile kõike ülevaatama ja arvatavasti leidis ta mu hostema atraktiivse olevat ja otsustas oma meremehe tasakaaluga akrobaati mägnida ja üle ühe metallvärgi kõndida, mis juhuslikult üle oja oli. Ja siis juhtus see, mis juhtuma pidi, et ta maandus vette ja kadus hetkeks täielikult sinna ojja, aga varsti oli pinnal tagasi ja vabandas ja läks riideid vahetama. Pärast tuli ta jahile ja mina ja dominic suutsime ainult vaadata tema karvast selga(kui ikka vahet ei tee kus juukse piir lõppeb ja seljakarvad algavad on päris rõve) ja alfred ainult seda, et "ta vist aluspükse ei vahetanud ära". Peale kõike saime lõpuks oma reisi alustatud.
Nii ja reisi peab küll sellevõrra lühidalt kokku võtma, et asi kulges plaanide järgselt täiesti. Enamus ajast ma lugesin või magasin või joonistasin. Magasin lausa nii palju et ei teagi kohe. Nii hea oli. Ja Prantsusmaa oli siis nii ilus, sest loodus oli täiesti suuuper lopsakas juba ja igal pool olid sirelid ja ilm oli niiii soe pluss umbes kella 6 ajal päike ikka võttis veel. ja aprilli algus oli ju alles. Iga õhtu peatusime erinevas linnas ja peale rasket päeva tööd,mis seisnes reziimis"astu kaks sammu lauani ja võta raamat ja siis neli voodini ja lõpuks tõuse üles ja too omale sokolaadi", sõime me iga õhtu restoranides. Et polnud vist just maailma kõige ervislikum reis. Igatahes, kui oli tegemist mõne huvitavama linnaga ja vihma ei sadanud, siis ma tõusin hommikul juba kaheksast ja kaamera haarasin kaenlasse ja vihtusin see aasta esimest korda mustvalget fotograafiat lõpuks teha. Ilusaid linnasid oli küll nii palju ja huvitavaid nägusid/inimesi leidis ka ja nii head hommikud olid need.Pärast läksin jahile tagasi ja sai Alfredi toodud värskeid Croissante ja Baguetteja siis...magama või lugema. Ei tegelikult kui me kanalites sõitma hakkasime pidi umbes 4 korda päevas ennast välja ajama, et lüüsides tegutseda. Nöörist pidi tõmbama ja siis vajutama mingi kaardi sisse, et vesi tõusma hakkaks või langema ja hull värk. ma olin jumala õnnelik. Ja vahepeal sain jahti juhtida ka...kui ma selleks liiga väsinud polnud umbes. jõeääres kividel puhkasid muideks KILPKONNAD. ma olin jumalast in the bridge ja laisn ringi ja rääkisin sellest terve aja, aga tuli välja, et tegemist on taaskord mingi asjaga, mis on spetsialiteediks ainult vahetusvenelasele. Eriti toredaks tegi reisi veel see ka, et kui ma just ei maganud, siis sai vendadega niii palju head kildu.hehe:D et nendega peab lihtsalt ülirahul ikka olema. Kutid pakatavad sarkasmist peaks mainima ja sügavat juttu nendega juba ei räägi, aga terve kooli inimesed maa tasa saab mõnitada küll ja see täpselt mulle just meeldibki. Daniel rääkis Berni ghetto osast BÄRNOSTist, ehk karjast 14-17 aastastest räpparitest, kellele meeldib teisi segipeksta ja kes kutsuvad ennast "five lineriteks"(fäääv läääners), mis tuleneb ei millestki muust kui sellest, et nende elupaika Ostringi sõidab tramm number viis ja Shveitslased vist just ei hiilgaoriinaalsusega. ja nende Five Liners teema on üldse KEELATUD SÕNA, nagu paganama lord Voldemort harry potteris ja tuli välja et kui nad ükskord Siru nina puruks lõid, siis asi oligi selles, et just enne oli Dänu Sirule rääkinud et neid kutsutakse Five linersiteks või et nad ise kutuvad ennast nii või mis iganes ja siis Siru suutis kellelegi selle kohta märkuse teha ja see keegi oli täisti juhuslikult ise ka just üks fäävlääner ja siis lendas RÄPIRÄPIJOUJOU ghetto peale ja lõid Sirule ninaluu murru. Et ma ei tea, Siru nina on tegelt nii suur, et see vist polegi midagi erilist üldse. Igatahes Dänul enam hirmu pole nende FÄÄVLÄÄNERsite ees, sest ta viis autoga nende ühe 15-aastase liikme koju, mille peale see poiss talle "igavest KATUST lubas kuni Dänu neile mingit sitta ei keera". Nüüd palvetab Daniel iga kord tramm number 5 poole ja lakub kõigi 14-aastaste taldu. Ehk siis ta ei olnudki sellest vaimustuses nagu ma lootnud olin. hoho...
Munadepühade ajal saime me muideks mingid hiigelsuured sokolaadi jänesed ja munad ja kõik värgid, aga otsima ei pidanud. Ja pruuniks sain ka ja töitsa korralikult kohe, aga ainult näost ja labakätest ja nüüdseks on kõik lännu.
Tagasitee möödus taas autos ja veel tüütumalt ja merd seekord ei näinudki!