LIHTSALT JOPPAB!

Lihtsalt joppab!
Lihtsalt joppab!
Lihtsalt joppab!

Tulen eile saksa keelest koju ja Daniel ütleb, et mingi YFU kutt helistas ja jättis numbri, sest mind pole kunagi kodus. Aga ma just olin kodus ja helistasin talle siis ja see oli LUCAS!!mu kontaktisik! Selles suhtes, et lõpuks..ja siis leppisime samaks pealelõunaks kella viieks kokku kohtumise bahnhofis.
Tauai, ma teadsin, et ta peab lahe olema ja nii, sest tal pole kunagi aega ja alati palju teha ja ta oli eelmise aasta šveitsi vahetusvenelase Kaarli hostvend ja Kaarel kiitis teda. Aga ma ikka mõtlesin, et kas ta on ilus või kole ja paks või peenike ja pikk või lühike ja nii. Läksin treffpunkti eks ja ootasin ja siis tuli Lucas ja küsis kas ma olen Laura ja seda ma ju olengi. Igatahes oli Lucas väljakasvanud soenguga ja lokkis ja umbes mu pikkune nagu siin enamus eks, või no umbe spooled mehe don must lühemad tegelikult. Igatahes läksime me kohvikusse ja mul oli hoog sees ja rebisin saksa keelt rääkida elu eest ja siis ta kiitis mu seda saksa keelt noh, et mul on juba nii selge ja nii. Hoho HUI, tegelikult rääkisin ma lihtsalt lihtsaid asju ja kiiresti kasutades palju mittevajalikke sõnu, et nende ajal mõelda, kuidas lausega edasi minna ja noh, hoog oli sees. Igatahes rääkisime me kõigest võimalikust, sest suht palju on rääkida eksole oma kontaktisikuga kui ta on üllatavalt normaalne ja sa oled vahetusõpilane šveitsis ja tema oli kaks aastat tagasi vahetusõpilane USAs ja eelmine aasta majutas Eesti poissi. Aga no me rääkisime kõigst muust ka.. KUNI tabas mind küsimus 'Und du magst auch Skifahren?' (sulle meeldib ka suusatamine?)-'Ja aber natürlich, ich LIEBE das! Und du?'(jaa, loomulikult, ma ARMASTAN seda. Ja sa?)
...
...
...
...
...
...
AH??!!
...
...
...
...
...
ta on FREESTYLER SUUSATAJA
See hetk ma mõtlesin, et ma hakkan NUTMA õnnest lihtsalt. Ta sõitis täna saksa maale sõpradega ja siis esmaspäeval läheb suusapuhkusele sõpradega, aga kui ta ja ma tagasi oleme, siis läheme mulle suuski valima ja ta ütles, et kui ma tahan õppida ilusti ja nii, siis võibolla mul ongi mõtekas twintipid osta ja tal need igatahes on ja ta saab 40 protsenti allahindlust ühest spordipoest. Klassikalist stiili ta küll ei sõida, aga sõidab pargis ja offi. Aga ta sõidab HULLULT, mitte mingi tiibataaba nagu ma offi vaid ikka täielikku offi. Ta ronib ja kontrollib lund ja eelmine aasta hüppas kalju otsast ja tegi trikki ja murdis niisama kolm ribi ja õla ja seljalihase rebestus ja bailabaila. Aga emme, ära karda, ta sõidab kiivriga ja käskis mul ka see endale kindlasti muretseda! Ja USAs elas ta rocky mountinsite juures ja oli seal suusakoondises (freestyle'i omas) ja igapäev trenn ja nii, nii et ma oletan et ta on väga hea. Ja lõpuks olen ma avastanud kellegi, kes mind õpetada saab ja nii.
Muidu oli eilne hilisõhtu samasugune nagu üleeilnegi. Olime Mario ja Dänuga Danieli toas ja tegime nalja ja vaatasime Canon 20D-dja seda kuidas Daniel asju pakib..
TÄna varavarahommikul sõitiski mu lemmik brother from another mother Norra ja hiljem edasi Pariisi ja tuleb alles 2 nädala pärast.

p.s. ma vist pole maininud, et ma saan tänavalt kastaneid söögiks osta, mis on teadupärast olnud üks mu lemmiktoit juba elu algusest peale.

I wouldn't want to be, anywhere else but here: )

Jennyfer ja ma





Mario ja ma

VERRÜCKTE SCHLAMPE

....seeriast Laura õpib kasulikke sõnu.
kõigepealt tuli mul just hetk tagasi natuke beibemasendus peale, sest et mul olid täiesti ausõna esimest korda elus pikad küüned, mis ei kihistunudki ja nüüd üks murdus selles nõmedas võrkpallis ja ma pidin kõik nulli ajama ja pean neid taas varjama hakkama:D Aga see pole üldse reede teema ja ma pean reede teemast alustama.

reedel rebisime Kadiga(tuntud ka nime all Kabi) trehvi. Nagu ikka mitte veel täieõiguslikke šveitslastena me hilinesime. Mõlemad. Mina pisut rohkem šveitslasena hilinesin vähem. Siis me pidime shisha baari minema ja hakkasimegi minema, aga Kabil polnud enam täpselt meeles kus see asus. Tegime Bernile neli ringi peale ja leidsimegi üles ja jumala täis oli...aga mitte suitsu vaid sööjaid ja siis me läksime rõõmsalt minema, et veel Bernile paar-kolm ringi peale teha ja siis sinna naasta. Kui me olime siis kolm tundi suust palju juttu mõlemad välja ajanud ja ma piisavalt mitu korda avastanud, et mu hääl kõlab eesti keeles hoopis teisiti, läksime tagasi Ali Babasse ja istusime ja rääkisime veel poolteist tundi juttu. Ütleme nii, et suu päris kuivas jutust lõpuks, aga me saime eesti keeles ilma mõtlemata arutada kõige üleja vahetusõpilase elu üle ja perede üle ja nalja sai ka ja jube tore oli mu meelest. ( hea et ma just polnud ostnud ilusat uut küünelakki..kuradi võrkpall). Ja ma läksin viimase rongiga muideks koju ka. Oskasin ilusti Ppiermühles maha minna(see on teine peatus, mis tavaliselt, sest hilisõhtused kodubussid lähvad sealt) ja läksin bussile ka ja mingi jumala vähe inimesi oli ja siis üks Ivo sõber, mu koolivend Bolligeni poiss oli ka ja siis ma tervitasin teda ja istusin taha poole ja nii. Siis järsku vaatas kogu nende pande taha ja ma mingi UÕÕÕU(blink-blink) ja siis vaatasin õu, iff on seal:D! Ja see tähendab, et ma suutsin endast taas ebaviisaka ja halva mulje jätta ta ees ja tal on jälle põhjust solvuda, et ma tervitan ta sõpru mitte teda. Hoho. Ma lihtsalt ei näe enam nii hästi noh. Maailm kisub udusemaks ja kõiges on süüdi mu emps ja meie perekond. Elu on nii ebaõiglane, et mulle on udused silmad antud. Ja Jeesus on nii ebaõiglane, et ta võrkpalli ja küüned välja mõtles.

Laupäeval ma ärkasin vandudes ja lehmakellade peale, sest Mägie haige nõbu ei kuulanud Alfredi sõna, et noorelt lehmalt on vaja nii heleda häälega kell kaelast ära võtta ja vanakooli Alpi kellukesega asendada. MIS HEAOLU ÜHISKOND SEE OLGU? Vaatasin mobiili pealt kella, et arvutada valemi 'ühe tunni kohta ühe lehma surm' järgi mitu lehma täna hauda läheb. Ainult kolmveerand lehma arvutuste kohaselt, aga siiski. Neue Nachtricht oli ka ja avasin selle ja see oli klassiõelt, kellel oli rebaste pidu öösel ja see sisaldas üle ühe roppuse. tegelikult sisaldas see siiski ainult ühte roppust, kuna ta eriti ropendajatüüp pole, siis ta ainult ühte roppu sõna teabki, aga see on ikka paras MATS ka ja seda suutis ta üle nelja korra ikka öelda ka. SÕnum saadetud 03.35. Laura süda jätab lööke vahele...'keegi uppus Viimsi talveaia basseini??' , 'Keegi on koomas?' , 'Keegi sai kaheteistkümnendike osside või Viimsi ossidelt peksa?' tukstuks-tukstuks. Lehmakellad tilisevad ja käib tugev MÖÖ, mina mõtlen, et ma pean Eestisse tagasi minema, enda mõnda sõpra matma ja siis enam magada ka ju ei saanud ja tõusin püsti ja läksin msni ja probleem oli hoopis teisest purgist ja Eestisse ma ka tagasi ei pea tulema ja piis aut. Kivi oli südamelt kukkunud silmalaugudele.
Seda, mis mapäeval tegin ma üldse ei mäletagi, aga õhtul läksime mina ja Dänu ja Mario ja Alfred ja Mägie kõik koos Marinosse, ehk Jazzroomi ja kui ma veel rääkinud pole, siis mängib Alfred geeniuslikult klaverit ja jazzu ja ta on selle fänn ja siis me läksimegi kuulama mingit triot ja sööma. Mõnus oli igatahes küll ja kõht oli ka nii tühi ja siis oli veel mõnusam kui süüa ka sai. Läksime nii eks, et mina ja Mägie ja Alfred ühe autoga ja Dänu ja Mario läksid Mario isa kahese autoga..LAHTISEGA. Aga tagasitulles, tegin ma Danielile pähe ja sain ise minna Marioga ja siis oli kell mingi pool 10 ja pime ja suvine tuul ja ma käskisin tal KOHE katuse lahti teha ja siis kuulasime hästi kõvasti muusikat ja tuul ja eriti mõnus oli. Kodus rebisin teise kampsuni selga ja sõin kooki ja siis läksime poistega peole. Peole, kus oli paha muusika ja väga palav, aga ikkagi lõbus, sest mu šveitsi lemmikmehed teevad alati kõik asjad lõbusaks. Ja õpetavad mulle uusi sõnu nagu näiteks Schlampe eks, mis on siinses ühiskonnad ülivajalik sõna ja tähendab maltsa..või midagi sarnast. See sõna tegigi suure osa mu õhtust ja ma käisin ringi ja osutasin kõikidele tüdrukutele ja sain öelda total Schlampe. Veel üks fakt, mille ma seal peol teada sain on see, et umbkaudu kõik Berni tüdrukud (kaasa arvatud total Schlamped) tunnevad või teavad Mariot ja siis umbes kaks kolmandikku neist üritavad õhtu otsa võimalikult ta läheduses püsida ja temaga tantsida. Mida ma tahan öelda on see, et Selina on kaks nädalat Kuubal ja Mario on Berni tüdrukute seas kuum mees. Eriti hiphop pidudel vist. Ma ei tea, mu meelest on ta lihtsalt naljakas ja nad Danieliga ongi siin, et mind kaitsta kõige ja kõigi eest. Hoho. Schlampedega veel see nali, et kui me trammist maha tulime, ütles keegi 'Hey, Laura' ja ma vaatasin otsa ja esimene mõte oli..'kes see Schlampe veel on?', sest mida muud sa ikka mõtled kui sulle vaatab vastu maltsameigiga liigne puuderkreem näos, keeratud geeliste pikkade lokkidega plix..no igatahes sa ei mõtle, et see ongi BernYFU üks juhtisikuid, kellel eelmisel kokkusaamisel olid seljas boheemriided ja kes rääkis natuke 'liiga cooli'USA inglise keelt. Sowieso kui sa oled aru saanud, et see Schlampe on YFUboheemjuhtisik, siis sa ehmatad sisikonna seest välja ja ütled hääetult 'hey', sest hääl jäi sisikonna taha kinni. Samas aga tegu oli ju minuga, nii et ma siiski ütlesin häälega 'hey' ja manasin esile everlasting smiley, olles ise täiesti segaduses, miks mina teda ei tundnud kuni mu brother from another mother mulle ütles, kes see on ja tegi 'UHOOOUU' ja Mario lisas 'Schlampe'. Vaikne nõustumine.

Pühapäevaks sain tervelt neli ja pool tundi magada, et minna hommikul kirikut ülevaatama. Selles suhtes, et kõik tuleb ikka ära näha ja see hommik oli loen ateistidest ka ja see oli nagu ainus sobiv teema või nii, sest et teema kas Jeesus on leiva sees või kas sünnib veel uus Messias või mis iganes nagu minule eriti pinget ei paku. Samas ei pakkunud see ateisti teema ka olulist pinget, aga ma nägin igatahes midagi uut ja põletasin kaloreid ka kõndides jalgsi üles ja alla nendest haigetest mägedest siin. Õhtul oli nii tubli, et läksin veel time-out'i Danieliga..see on jõusaal ja jäin peaaegu jooksulindil magama.
Esmaspäeval nagu juba tavaks magasin loomulikult sisse, aga ega see mulle väga pinget ei pakkunud ja läksin siis Deutsch kursi selle teiseks pooleks.
Täna teisipäeval ma muideks enam seda prantsuse kunstnikku, kes on igavene pervert, enam nii palju ei vihka, sest ta kõigepealt ei käi enam meie kursusel ja pealegi on tal AIDS ka nagu ma teistelt teada sain. Ja ma ei tea kas minus on kaastunne või lihtsalt kartus nüüd ta vastu, aga kui ma seda kuulsin võttis kõhualt külmaks küll. Mina olen heaolu ühiskonna laps ja elan oma raamides. Vist. Nojah, selle aastaga ma ju peangi oma kinnist mõttemaailma avardama. Moskva Julia teatas täna, et ta arvas, et Eesti on üldse saar( Tere ma olen ka geenius, kus see Venemaa tegelt ongi??aaa...see maa millega meil sama piirjupp on vä?) ja just enne seda oli Jaapani Ninik küsinud, et kas ma tulen siis Islandilt ja ma selgitasin, et ei, Estlandist ja asi olekski võinud nii jääda, aga EI, sest ta pidi juurde teatama, et ta vaatas ükskord kaarti ja otsis Islandit või no Laura kodumaad ja avastas, et island on mingi väike saar kuskil kaugel. Uruguay hispaania keelne kodanik Virginia aga teatas, et tema mehe boss on soomlane ja et ta teab küll, et eesti keel on ka sarnane ja et need soomlased räägivad nii palju ja kiiresti ja segaselt. Ma arvan, et ta pole kunagi ühegi hispaanlasega rääkinud.

PÄRIS SITT

Selles suhtes, et võib nimetada tänast lõunavaheaega kuradi banaanitagumikku läinuks. Kõigepealt ma arvasin, et meil on füüsikas töö ja rebisin see tõttu kolm tundi lõunavaheaega, et seda tööd mitte teha eksole. Kusjuures teistel oli selle kõrvalt ainult üks ja ma oleks hea meelega kooli läinud. Mõtlesin mida teeks siis ja hakkasin jälle poode kammima ja jõin chokokaffeed tänaval. Siis tuli mulle see lollakas babyface Domi vastu ja andis mlle õlamüksu ise vist mõeldes, et ta on jumala kuum, aga ei olnud küll, sest mu kuradi kohvi lendas ju maha eksole. Vähemalt pooleldi. Naeratasin ja ropendasin natuke eesti keeles ja andsin edasi minna. Vaatasin näljase näoga H&M'i uut sügiskollektsiooni ja proovisin clockhouse'is neli korda sama jopet selga ropendades eesti keeles selle peale, et ma andsin ise endale lubadusejärgmise kallima ostu oktoobris teha. Kell oli terve aja haigelt vähe. Siis otsustasin,et lähen meie pika shopingutänava viimasele osale ka jalutama, sest seal ma olen nii väheviibinud ja pildistan Zytglogge ka ära, et eestlastele rõõmu teha. INDEED käisid seal ehitustööd veel kõvemini kui tavaliselt ja Zytglogge pildistamise unustasin jumala ära. Rebisin niisama jalutada ja seisin viis minutit ühe magusapoe vaateakna juures kõht korisemas, mõeldes, kas minna sisse ja osta üks nussgipfeli või schoggi või ei. Otsustasin Mäki kasuks, mida ma olin terve hommiku plaaninud, sest isu oli peal noh. Otsustasin aja ja liigshokolaadi söömise tõttu kõndida lõpuni TERVE tänav ja siis tagasi. Kõht korises terve aja. Jõudsin lõpuni ja tahtsin kuiva Mattet eestlastele pildistada, aga RAISK, mingid kuradi metall võred olid ees. Natuke sain ikka pildile ja rebisin tagasi jalutada. Tagasitee läks alguses ülesmäge ja tuju allamäge ja kõht tühjamäge vms. Siis enam ei olnud üldse mägesid ja ma avastasin ühe HAIGELT laheda poe ja vaatasins eal ringi ja imetlesin ja jätsin meelde, et tagasi minna.SIIS leidsin veel samalt tänavalt ühe second handi. Päris lahe second hand oli, täiesti second korda kallim kui h&m ka umbes. Rebisin aina kiiremini edasi jalutada, teel ette jäämas ainult erinevad restoranid kuni lõpuks ilmus macdonaldsi silt ja Laura sai õnnelikuks. See nädal on specialweek ka ja sain ühe cheeseburgeri 2 frangi eest ja ühe marjakokteili ostsin ka ja läskin rõõmsalt minema. Kõik oli minemas ülesmäge..mina kooli ja kõht täismäge ja tuju ja nii. Siis tuli tramm eks ja ma olin oma neli asja eriti osavalt kätele ära mahutanud ja mõtlesin,e t trammile joosta ei viitsi, jalutan parem ja vajutasin nummit rohelist nuppu trammi ukse kõrval et sisse astuda kui lõi TILLTILLTILL, ja tram sõitis ära. Ma eriti masendunud polnud sõin oma maailma kõige paremat cheeseburgerit edasi. Jõudis lõpp kätte, ma mõtlesin , et teen maailma kõige parema cheeseburgeri lõpu ja naudin eluhinnaga. Võtsin kõige paremat eelviimast ampsu kui tundsin kõhul matsu(märkate riimi??) ja KETSHUP KUKKUS PLUUSILE! EI, elu polnud enam ilus. Salvrätikut polnud ja ma olin teel kooli, e jätta enne vaheaega oma klassile kustumatu mulje... KETSHUPIKURADIPLEKIGA. See polnud väike ka. Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem NOT. Tramm tuli hoopis ja ma pidin kõik nelikümmendviis asja üles korjama ja kätele asetama ja trammile minema ise jakiga oma plekki varjates. Päeva kõige ropumad mõtted peas läksin eriti kiire sammuga trammist maha ja kooli poole, et enne vetsus plekk maha pesta. Siin ju puhureid ka pole. Ise olin oma puhur ja puhusin endist ketshupiplekki nüüd tuntud nime all kui veeplekk kuivaks. Tund algas, rõõmsad näod(ma kahtlustan et slightly kivised:D) ja teadmine, et FÜÜSIKA TÖÖD POLNUD.

gaad, õnneks lähen ma nüüd sööma ja siis Kadiga treffi rebima.

üleval Dario

teine rida Ivo ja Andreas

kolmas rida Tamara ja Carmen

neljas rida kollase mütsiga Dario ja niisama meie Rechti klassis

KEELEBARJÄÄR

Ma olen otsustanud nüüdsest palju vähem msnis ja arvutis istuda ja rohkem aega kulutada saksa keele peale ja kohe peale seda sissekannet hakkangi ma telekat vaatama ja siis easy readerit lugema ja KURAT see käib nii närvidele, et ma sellest shveitsipasast saksa keelest ka aru ei saa. Oleks see hochdeutsch oleks jumala suvapeeter ja ma arvan, et see keel oleks mul selge juba.Pff.

'But though I cannot fly, I'm not content to crawl' eksole..
nii et ma kasutasin seda osavalt ära näiteks inka kontrolltööd tehed. Hohoho.

kolmapäev 14.09
oli oluline päev, sest siis tuli kergejõustik mu juurde tagasi. Ja oluline päev, sest ma käisin täisväärtuslikult nii saksa keele kursustel kui ka kella viieni koolis, mis pole just eriti tavaline. Ja ma olin juba ÄÄREÄÄREPEALT kehalisest poppi panemas ja otsustasin seda mitte teha ja seal oli julmalt tore. Tüütu on see, et sinna peab MINEMA, aga muidu on väga viis. Ja hüppasime kõrgust ja siis otsustasingi, et ma tahan tagasi trenni minna. Ootan juba homset, sest siis näitab mu kehaliseõpetaja trenni kätte loodetavasti ja nii ja tore.

reedel 16.09
olid Mägie ema matused. Ahjaa, kui ma seda veel rääkinud ei ole, siis Mägie ema suri eelmsel laupäeval. Enne jõudsin ma ka ta ikka ära näha ja nii. Aga siinsetest matustest siis...
Nii, Mägie ema tuhastatieks või kuidas seda eesti keeles öeldaksegi. AGA siin timub asi nii, et Bolligenis(Gemeinde, kus ma elan) on spetsiaalselt surnutele nooöelda maja, kus on kolm tuba ja siis ongi nii, et surnukeha lamab täisriietes seal ruumis üksipäini eksole ja kõik, kes tahavad saavad vaatamas käia. Ma näiteks ei käinud eksole. Ja siis ükspäev enne matuseid läheb siis krematooriumisse ja tuhastatakse. Matustel on siis nagu urni sängitamine. Matustel on tavaliselt mingi 200 inimese ringis ja nendel matustel oli 150. Kõik polegi alati mustas ega midagi.
Surnuaiad on siis eriti korrktsed või nii. Kõik hauakivid on üksteise kõrval ilusti ja igalpool on muru ja haud ongi murune mitte liiva või mulla või muu sellisega. Igatahes seisime me kõik poolringis ümber selle haua ja siis pangi urn sisse ja kõik panid hauale ühe punase roosi ja seisime seal siis veel natukene ja siis läksime kirikusse. Kirikus oli kontsert, mingid laulud ja siis kanti Ruthi elulugu ette.Ja siis tulid peied, kuhu kõik 150 inimest jumala õnneks ei tulnud vaid tuli mingi 60. Ja need olid suhteliselt nagu Eestis, et söödi natuke ja mingi niisama tairataira. Aga kõige kurvem oli siis kui Daniel nagu natuke nutma hakkas kui me haua juurest ära läksime ja seda oli nii paha vaadata ja siis just nii. Sel päeval oli 25 kraadi.

Laupäev 17.09
tegin hommikul ukse lahti ja väljas oli 10 kraadi. kah võimalus eks, päris lahe. Tegelikult oligi see suvi mul juba kopa ette visanud ja ma juba ootasin salli ja kinnaste ja jakkide kandmist ja nii. Millegi pagana pärast kisub aga nädalavahetuseks tagasi 23 kraadi. Pagan.
Õhtul käisime Jennyferi ja Laila ja Alice'i ja Ändu ja Ivo ja Amanati ja Lucaga FUNKROOTSIS. AJEE. Haigelt lahe oli. Kõigepealt oli ehmatav see, et kell on 8 eks, ütlen Mägiele ja Alfredile, et jah, ma siis nüüd lähen ja nemad 'jaja:) Schönes Abend'. Mingi aitäh jah, isegi mu vabakasvatuslik pärisema küsib mult umbkaudset kellaaega tagasituleku kohta. Kuigi nad ei küsi Danielilt ka..või no kui me koos läheme. Siis Daniel ise ütleb, et me oleme pool kaksteist tagasi ja mida iganes, et kell tavaliselt seda öeldes 11 on.
Igatahes saime kõigiga rongijaamas kokku ja Ivoga koos tulime Bolligenist ka. Siis läksime funkrootsi ja ootasime mingi 45 minutit järjekorras ja läksime sisse ja kuulasime Alice'i venna funkbändi ja tantsisime kella 3ni öösel hea muusika järgi ja 2/3 mu koolist oli kohal ja mingid kutid üllatasid mind lausetega:
'Magst du Kirchenfeld?'(meeldib sulle kirchenfeldis ehk mu gümnaasiumis)
ma mingi..Kes sa oled?
'Ich habe dir in der Schule gesehen!'(ehk ma olen sind koolis näinud)
mina jälle '?????'
Hohoho, ei tegelikult nalja sai üleühe. Ja ma sain Ivoga riidu mindud:D Aga PEACE!
Kell kolm läksin ära ka ja istusin 3.35 moonilneri otsa ja sõitsin bolligeni ja kõndisin maisipõldude juurest üles mäkke ja kujutasin ette, et maisilapsed tulevad mind tapma. Kui mais sahises oli päris õudne ja ma ei imestagi, et maisipõldudest on õudusfilm tehtud. Haha.Moonliner on muideks kohalik liikluvahend, mis sõidab öösiti ja kus võetakse sult liiga palju lisaraha.

esmaspäev 19.09
oli väga oluline päev, sest Daniel sai oma Hiinast tellitud alkomeetrid kätte. Haha. See tähendab, et mu laheda kooli majandusosa sekundale(ehk meie mõistes 11. klassile) on projekt, et nad peavad õpilasfirmad moodustama ja nii. Niisiis otsustas Danieli õpilasfirma, et nad Toovad Hiinast alkomeetreid sisse. Eile jõudsid kaks esimest kohale, et nad neid testida saaks ja siis jurde tellida, kui testid on edukalt läbitud.
Olgu siis eksole, Lfred jõi õhtusöögi kõrvale pool klaasi veini ja alkomeeter ei näidanud midagi, aga siis veel olukord närviliseks ei muutunud. SIis ütles Daniel, et mina pean ta 'Versuch person' olema ja ühe pitsi Baileyst jooma, sest uuringutesse on kaasatud kogu pere. Tauai, midagi ei näidanud alkomeeter, siis hakkas paanika tõusma. Daniel jõi natukene Martinit ja alkomeeter ei näidanud midagi ja siis oli üleüldine paanika. Ma olin siiski suhteliselt rahulik eksole:D Ja siis kui Mägie ka koju tuli, jõi Daniel rummi natukene ja alkomeeter näitas 0,03 vms ja siis oli terve maja täidetud ühe 18-aastase šveitslase hõigetest ja tantsust ja naerust ja kõik sujus hästi lõppkokkuvõttes.

Ja nüüd minu kooli imeline bioloogia sektsioon
No eksole...Bioloogia klassi jaoks on eraldatud tohutud ruumid. Üks on lihtsalt avaline klass eksole, AGA siis on selline oma koridor veel ka. ja seal on puurid ja akvaariumid ja väiksed puurid ja lahtine suur liivakasti moodi asi, mis on hoopis mullakast ja nii. Niisiis on seal igats kümmet sorti papagoisid ja kalu ja vähke ja kilpokonni ja hiiri ja rotte ja putukaid ja KAMEELEONE. Ja esmaspäeval me söötsime kameeleone putukatega ja kastsime mullakasti, et jooksuhiired vms urgudest välja tuleks. Siis läksime meie suurde laoruumi ja vaatasime 8 meetrist ussinahka, inimaju mingis klaasnõus(nii viilutatult kui ka muidu), mumifitseeritud inimese kätt, krokodilli kolpa, kassi aborti ja mingeid miljoneid ajsu veel, aga need olid kõige meeldejäävamad. Tegelt olid kõik siseelundid klaaspurkides suhteliselt meeldejäävad ja kõik on päris!
Jah, mu kool on jumala võrratu:)

Ja saksa keele rühm on suhteliselt sama nõme kui välja arvata see, et ükspäev oli mul seal külm ja ma võtsin kohviautomaadist ühe cappucino cream'i ja ma käingi nüüd saksa keeles juba ainult sellepärast, sest see on mu uus ja ülimaitsev armastatu.
Aga mu saksa keel on igatahes kõvasti arenenud ja viimasel ajal on paljud öelnud ka, et asi on ikka algusega võrdlematu või mis see sõna olekski.
Ja külma tõttu olin eile söögivaheajal ostma salli ja kampsuni ka:D aga teate mis ema mul on?!
Ta on teinud must salli hullu ja nüüd me peame vaidlema, kes mis salli väärib ja kuna tema alati ju vaidlused võidab, sest tema on Eestis sallidega ja saatja, siis ma ei saa OMA musta salli.

JAANIKA ja KLOSTERS ja CHUR

Reedel võtsin asjad ja sõitsin kolm tundi Klostersi poole. Bernis istusin jumala rahus Zürichi rongile eksole. Poole teepeal tuli välja, et arvatavasti valele, sest et see ei sõidagi tund aega vaid peaaegu kaks ja teeb palju peatusi. Niisiis ei olnud lootsustki jõuda õigele rongile. Oli aga suur lootus jõuda järgmisele. Jõudsin Zürichisse ja astusin rongist maha ja PIMMPAHHPUHH miljonilinn vaatas vastu, tuhat inimest jooksmas mulle vastassuunas, 60 rongiplatvormi ja kuskil õhus ekraan mille pealt saab lugeda kust milline rong läheb. Mina seisan silmad vidukil, inimesed jooksevad mulle otsa, ma ei näe midagi, sest läätsed on kaua silmas olnud ja otsin oma Landquarti rongi..MIDA POLE! Helistan Janikale ta ei tea ja KIIRE ON ja kell on juba 20.05 ja olematu rong peaks sõitma kell 20.12. Ja Laura jookseb infopunkti ja onu on sõbralik ja seletab kõik ära. Siis olin ma tänulik, et suurlinnas on igatahes sõbralikke onusid ka. Panin täie padavaiga oma rongini ja kurk elu eest kuivas, sest frau matthey tehtud võileivad sõin juba enne ära, aga ta polnud jooki kaasa pannud ja ma ei jõudnud osta ja üldse. Igatahes jõudsin ma mingi ime läbi lõpuks Landquarti ja seal oli Janika vastas ja me jooksime ruttu järgmisele rongile ja jõudsime kunagi hilja tema juurde.'

KLOSTERS on lihtsalt liiga vaimustav. Ma pole elusees viibinud varem sellisel aastaajal suusakülas. Ja see on TÄIELIK Alpi suusaküla ja uskumatu et Janika seal elab. See on prageu täiesti väljasurnud ja enamus ehitised on hotellid ja wellness centerid. Ja Janika isa on talvel lumelaua instruktor...praegu aga farmer. Väga katki eksole. Haha. Aga maja on Alpi maja nagu meiegi oma ainult selle vahega, et neil on endal lehmad ja laut ja kitsed ja nii. PALJU maad ka. Ja muideks käib Prints Charles oma poegadega just Klostersis ja ei kuskil mujal iga aasta korduvalt suusatamas. Nägin selle hotelli ja restorani kus ta aegaajalt peatub ka ära..muidugi kõige kallim eksole.

Igatahes veetsime esimese õhtu rahulikult Janika sõbranna juures ja vaatasime Saksa narkofilmi(kunagi ei ole tuju endale mitte mingit süstalt ligi lasta ega midagi ninna tõmmata) ja Scream 2te, mis on lihtsalt nii võrratult pask. Teisel päeval vaatasime kahjustusi, mida üleujutused Klostersile teinud olid ja need ei olnud kahjuks üldse väikesed. Nägin täiesti puhtsaks uhutud esimesi korruseid ja viis miljonit šveitsi franki maksma läinud nüüd täiesti rikutud Hallenbadi ja kõike. Mingi hetk jõudsime kuidagi rongi peatusesse ja oma GAde ja hetke tõttu otsustasime rongi peale minna ja Churi sõita. Seal jõudsime veel natukene shopata ja siis niisama Churi kui šveitsi kõige vanema linna vanalinna vaadata ja niisama mõnusad olla. Õhtul kella kaheksaks jõudsime koju ja sõime ja vaatasime telekat ja siis läksime Davosi, et ma saaks kohaliku ööeluga tutvuda. Davosis elu kihas ja me läksime kõige popimasse baari, mis on surf-rula-lumelaud-suusad-ekstreem sisustusega ja nägi hea välja ja lasti rokkmuusikat ja oli PAAALJUU noori ja me tantsisime ja Janika koolisõpradega suhtlesime ka (AUF DEUTSCH!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!) ja kunagi kell 3 öösel istusime viimase bussi peale ja sõitsime koju. Kell 11 hommikul, hakkas mu kõrva ääres kuskil akna taga igahommikust kellamängu mängima Alpi kirik ja see, mida ma varem armastasin, muutus õudusunenäoks. Alpikirik POLNUD kell 11 mõnus..kellamäng oli PAHA ja kestis 30 minutit ja magada samal ajal EI SAANUD. Oi mis piin, oi mis piin.

STERNEFÖIFI!(Potzblitz!)

Ütlen ma teile seda, et ma vist pole veel rääkinud oma uuest saksa keele rühmast. No ma siis teen seda, aga pean tunnistama, et see nädal algas veel suurema kibestumusega, sest mu endise rühmaga seda asja võrrelda ei saa! ERITI TÄNA kui ma kõigepealt läksin terve tee linna Ivoga ja trammi peale tulid veel Laila ja Ändu ja ma sain ainult ühe peatuse sõita, et minna saksa keele kursustele mitte kooli. Olin siis olukorra peale pisut solvunud ja vedasin ennast kohale.
Meil on kaks õpetaja, üks on muidu jumala tore ja ta nimi on Silvia, aga kahjuks ma pole kellelgi veel nii hirmuäratavat naeru kuulnud, teine tädi on ma ei mäleta mis nimeline, aga vanem ja tahab ainult grammatikat teha ja ma tahaks üldse rohkem rääkimist õppida, kuigi ma tean, et grammatika on nii tähtis ja rääkimise üks alus ja nii. No õpetajatega on suhteliselt jopanud tegelikult..AGA EBAMEELDIV SELTSKOND:
Pinginaaber number 1: Jelena Serbiast. Serbias vist ennast pesta kombeks pole. MIKS MA ESIMESEL TUNNIL SINNA ISTUSIN???Ma mõtlesin,et ta haiseb ainult ühe päeva ja siis läheb duši alla ja võibolla ta tegigi seda, aga mul on isegi enne magamaminekut ta kohutava lõhnaõli hais ninas. Oi jeerum.
Vastaslaua naaber Laurent Prantsusmaalt, kes on kunstnik ja kõige nilbem kiilakas paks mees maailmas. See, et mina 16-aastane pean aega tema seltskonnas veetma on juba perverssne.
Õpime me siis mineviku vorme...
Õpetaja ütleb: 'Was hast du Gestern gemacht?'(mida sa eile tegid?)
Ja ennast tagasi hoidmata kõlab üle klassi keskealise suitsetajast mehe nilbe naer ja sõnad 'SEX, SEX, SEX' No katsu olla ja hoia tagasi ausõna. Aga pole hullu, sest tema lauanaaber Adriano Portugalist suutis selle peale naerukrambid saavutada. See mees meedib mulle täpselt sama vähe.
Kolmas ebameeldib persoon on umbes 50-aastane tädi Julia Venemaalt, kes ei saa aru MIKS KÜLL seostatakse VODKAT ja VENEMAAD. Et nagu tõesti MIKS KÜLL. Ja seda seost ju tema meelest EI OLE, sest tema ja tema mees joovad hoopis veini. No vot sulle lugu eksole!

NEUTRAALNE SELTSKOND:
Virginia Uruguayst. Ta suudab olla jumala normaalne ja rääkida täiesti normaalset juttu. Ta on umbes 25-30-aastane ma oletan ja Uruguais töötas Haiglaõena. Nii et ta neäb normaalselt puhas ja vaikne välja AGA vahepeal on ta täielik PUGEJA. ma arvasin, et pugejasus on teismeliste ja koolilaste haigus, aga tuleb välja, et seda suudavad põdeda ka täiskasvanud inimesed.
Siis Ljubov Venemaalt, kes on VEEL noorem kui mina ja 13 ja ei saa midagi inglise keelest aru ja saksa keelest ka mitte, nii et ma pole taga suhelnud. Täna käisin mööda ja ta luges mingit vene noorteajakirja, milles on palju värvilisi pilte ja artikleid Shakirast, Britney Spearsist ja Gwen Stefanist.
Matthias Šveitsi prantsuse osast, kes istub Adriano ja Laurenti kõrval, aga ei naera kõige ül ja enamuse aja väldib neid, mis ta minu jaoks ka smpaatseks teeb eksole. Muidu eriti normaalset juttu ei aja, nii et midaiganes.
Piff, kelle nime ma ei mäleta, aga Rumeeniast. Seda ma tean et ta on 19 ja et ta peab nädala aja pärast Rumeeniasse minema ja siis ta enam meie kursusel pärast edasi ei käi.

MEELDIV SELTSKOND:
Olenemata kõigest leidub ka neid...
Maite, mu pinginaaber nr2 on Hispaaniast ja maailma kõige sõbralikema silmadega inimene. Tmeaga ma saan dialooge ka harjutada ja nii ja see on tore. ta teeb Laurenti naljade peale väikse naeratuse, aga näost on näha, et need talle ei meeldi.
Jose Columbiast. Seletab nii palju kui jaksab ja kodus on tal beebi ja temast räägib ka nii kuis jaksab ja mis pähe tuleb. Ta on hästi naljakas ja sõbralik ja tore.
Ninik Jaapanist ja Mingi-keeruline-nimi Sri Lankalt. Nad on mu lemmikud, sest nad olid koos ka täiesti algajate rühmas ja nad räägivad vaheajal kõva hääälega inglise keeles Adrianost ja Laurentist taga ja minu parimad sõbrannad saksa keele rühmast ongi siis umbes 50-60 aastased Ninik Ja Sri Lanka tädi, kes liigub ringi ainult mingi hõlstiga. Nendega rääkida on päris vahva.

Huvitav fakt: Julia Venemaalt on viibinud in der Schweiz 14 aastat ja ei oska saksa keelt rääkida. Nüüd on tal Venemaale tagasi minemiseni aega 2 kuud ja hakkas piinlik ilma saksa keele oskuseta tagasi minna.Otsustas kursuse võtta siis.

'Kann sie ammm..call you back, bitte?!"

Ehk siis ma pole ammu arukat teksti siia kirjutanud oma tegevustest peale viinamarjade söömise. Tegelikult lükkasin ma kogu aeg neid asju edasi ja lõpuks ei saagi omadega mäele. Nüüd jälle peale Kadi blogi lugemist on fiiling sees ja kell pole veel magamamineku aega ka löönud.

Amm..imelik kirjutada nüüd järgmist alapealkirja, aga
kolmapäev 31.08.ehk siis kui eestlased veel kooliski ei käinud...

Igatahes, ei käinud mina ka sel päeval koolis. Hommikul saime saksa keele kursusekaaslastega kokku peale seda kui ma olin ostnud 2 kooki ja ootasim õpetaja Ursula ka ära ja siis läksime kõik koos Berni vaatama ja hiljem ka piknikule. Berni me tegelikult eriti ei vaadanudki ja läksime hoopis Bundeshaus'i terrassile ja rebisime kõigi digikatega grupipildid ja jagunesime 3stesse rühmadesse ja saime töölehed ja leppisime õpetajaga kokku, et kohtume taga Münsteri ees kahe ja poole tunni pärast. Ursula viis meid igaksjuhuks Bundeshausi terrassilt minema ka, et me ei eksiks sellesse tähtsasse majja ära. Meil oli jumala savi ja nii kui ta oma rattaga kaugenes, läksime me terve tee sinna tagasi hoopis ja istusime ühe suure laua taha kogu oma rühmaga mitte 3ste gruppidega(me nagunii ei suutnud gruppe otsustada) ja hakkasime küsimustele kõik koos vastama. Olukord oli siiski komplitseeritum kui me oleks arvanud, sest me ei osanud umbes 9le küsimusele vastata, niisiis jagunesime me siiski rühmadesse ja jagasime igaühe vahel küsimused ära ja asusime vastuseid otsima, et poole tunni pärast taas kohtuda.Mina ja Danny ja Emmy otsisime mingit kuju ja selle nime ja leidsime selle ja avastasime, et kuju on küllalt perverssne ja küsisime kohalikelt selle nime ja seda, miks on linna peatänaval lapsi sööv neegrikuningas ja nime teadsid kõik, aga seda miks ta lapsi sööb ei osanud keegi öelda. Danny hakkas ühe kohalikuga ka intervjuud tegema( me pidime rühmaga ENDAVANUSE inimesega intervjuu tegema). Kahjuks oli intervjueeritav umbes 50-aastane ja jumala kokk omadega ja küsimusele kus ta tavaliselt Bernis väljas käib, et tavaliselt ühes Itaalia restoranis spaghette söömas ja võimalikult palju üritab ka koos olla oma lastega. Mida ma tahan öelda on see, et Danny ei saanud tööülesandest aru ja mina ei püüdnud talle seletada ka, sest auf deutsch IMPOSSIBLE ja in english TOTALLY IMPOSSIBLE. Vastuse olime igatahes oma küsimusele leidnud ja siis saime teistega kokku ja tegime palju sobi ja läksime Münsteri ette, kus tuli välja, et me ronime selle tippu. Alles gut, ma olin jumala rahul kuni tuli välja et sinna läheb keerdtrepp. Mõtlesin siis KANNI KÜLL, aga hakkasin ronima ja asi polnud üldse nii hull ja see oli hea. Ülevalt avanes ülisuper ilus vaade Bernile ja punastele katustele ja Aarele ja mu koolisillale ja tore. Ilusas kohas sai ära käidud. Ilusast kohast pidi alla ka ronima. Keerdtreppi mööda. Siis polnud enam alles gut, sest mul käis pea VÄGA ringi ja trepiastmed jäid vahele ja kiskus uduseks ja 30 kraadi ja siis istumine trepiastmetel ja keerdtreppidest on ka paremaid asju.
(haha, päris lahe, et Danieli skype'i juttu nii kõvasti siia kuulda on. HAHAHAHAHAHAHAA! ta just räägib ühe norra tüdrukuga eks sellest, et ta sai kokku mingi tüdrukuga ja nad rääkisid üksteise suhetest ja nii või mis iganes. Ja siis Daniel ütles 'I heard some stories that you have a boyfriend' ja tüdruk läks jumala punaseks näost ja staffi ja siis daniel ütles 'commoon, do I know him?' ja piff 'Actually he is a she' ja nüüd on üleüldine shokeering)
Igatahes läksime edasi ühte parki, et seal piknikku pidada. Süüa oli rohkem kui rohkem ja vägev ja kõht oli tühi nii et kõik oli tore. Ja Tai Jo'l oli toorest lõhe kaasas ja Sayal riceballsid ja see kõik oli nii maitsev ja jee. Igatahes võttis see kõik igast palju aega ja pärast istusime Jenny ja Saya ja Emmyga bahnhofi katusel ja rääkisime juttu ja oli tore ja nii:]

Laupäev
Kõik algas racletitega. Ehk mingi šveitsi rahvusroaga, mis on haigelt hea. Ja me sõime seda meeletutes kogustes. Edasi ma ei mäleta mis sai, mingi niisama iba arvatavasti.
õhtul läksime Mario ja Danieliga Mattefestile. Nii kui me sinna jõudsime olid seal kõik kohad igast tuttavaid täis ka ja nii. Ja laval möllas rockmuusika, mida siin pole laivis küll ammu kuulnud, ehk siis polegi kuulnud ja nii. Veetsin aega seltskonnas Laura ja poisid(osades Mario, Daniel, Mätu, Siru, keegi-poiss-keda-ma-ei-teadnud, ja siis veel üks samasugune). Igatahes mõtlesin ma siis, et räägin neile lõbusaid lookesi oma klassivennast Dariost ja seda ma siis tegingi ja tore oli, kuni üks poiss-keda-ma-ei-teadnud ütles 'du findest Dario nicht nett?' ehk et kas ma ei arva, et Dario on hea/kena/tore ja ma mingi mõtlesin natuke ja vastasin, et seda ma nüüd küll väita ei saa ja sellepeale teatas ta 'kein problem, ich finde er auch nicht nett, aber ich bin sein Bruder' ehk siis räägime alati kõigi vendadele nende vendadest natukene halvakspaneva häälega naeruväärseid lugusid, Laura! ABER ma manasin oma verlasting smaili näole ja seni kuni see poiss meie seltskonnas oli jälgisin YFU soovitust oma suud rohkem kinni hoida. Kell 1 teatasid Mario ja Dani, et koju me üldse kõnnime ja ma mõtlesin päris lahe. Ja siis etatas Siru, et see võtab 3 tundi ja siis ma mõtlesin PÄRIS LAHE EKSOLE! aga kell 3 otsustasime me siiski takso kasuks.

Taksotariifid šveitsis:
öötariif 4.00 franki/km
päevatariif: 3.50 franki/km
alustamistasu: 6.50 franki

15 minutit kestnud kõjusõit läks maksma 35 franki, kuna Daniel valetas taksojuhile, et rohkem meil pole ja siin on heaoluühiskond ja ka heaolutaksojuhid.

Käige kanni, mina oma uuest saksa keele kursusest täna kirjutada EI JAKSA.

Palun mulle mu saapad, mu kepid ja mu suusad(ma olen viimasel ajal hakanud mõtlema, et ma ei tea kas ma suudan vanadest loobuda, sets need on nii palju läbi elanud ja see tundub natukene reetmine), mu ghettopüksid ja mu prillid ja andke mulle mu paks lumi.

MA EI SUUDA ENAM SEDA EBAVALGET MAAD KÜNDA, MA TAHAN SÕITA!

Minu teine nimi on "Täna sõin koduaiast viinamarju"

..Ja see on nii, sest täpselt seda ma tegin. Ma poleks isegi arvanud, et siin Alpimaal see võimalik on. Ma olin neid musti marju juba varem ka näinud meie terassi katuselt ja külge mööda alla rippumas, aga ma arvasin, et silmad petavad ja täna Alfred teatas mulle, et 'self-service' ja ma läksin seisin kivi peale ja hakkasin viinamarju sööma ja see oli VÄGA VÄGA TORE.

THIS IS HOW WE DO

Eile tabas mind hiiglasuur kultuurishokk. Peale saksa keelekursuse lõppu ja peale otsust 'persse need spordipäeva järelejäänud 3 tundi' , läksime Jenny ja Emmyga linnapeale. Päike oli nii päike, et jälle oli Benis põrgupalavus ja 32 kraadi ja me otsustasime, et hakkame otsima siis häid küüülma konditsioneeriga poode. Kõhud tühjad mõtlesime siis enne, et hüppame Mäkist läbi eksole. tegelikult mu kõht küll eriti tühi polnud ja ma tahtsin lihtsalt jäätist, aga mis iganes. Siseneme mäkki ja siis vaatab mulle suur PITAMÄKI kuulutus vastu ja kuna Rol kiitis seda taevani enamvähem ja Emmy oli ka suhteliselt sillas sellest, siis ma astusin järjekorras Emmy taha ja asusin ootama eksole. Tauai. Tellis siis tema ära ja sai kätte ka oma pitamäki ja siis on minu kord ja tellin ja nice lady naeratab sõbralikult ja ütleb, et natukene läheb aega. Ja mina olen sellega täiesti OK, sest ma elan ju tegelikult Eestis, kus ootamine pole mingi uudis. Tundub aga, et siinmaal on ootamine rohkem kui uudis, siinmail on see PATT. Läheb 2 minutit mööda, nice lady läheb näost punasemaks ja vabandab mu ees. Ma mõtlen, et äkki sain asjast valesti aru, et ma pole ju veel midagi eriti oodanudki, et mis ta seal vabandab ja muutusin ka murelikuks, et kas ma ei saagi oma pitamäki ja oleks pidanud Emmyst ette trügima. Ja siiis... 1 minuti pärast tuleb nice lady tagasi Õunapiruka ja pitamäkiga ja vabandab 45 korda. Ja mul on mingi tšilli ometi mu tšilli, aga õunapirukat ma ei tellinud. Ja siis teatab nice lady, et see on temapoolt kingiks, et ma nii kaua pidin ootama. Ma küsisin veel üle AH?????, sest ma polnud eriti kindel, et ma sian asjast õieti aru ja Emmy ja Jenny küsisid kõrval WHAT??, aga nice lady aina naeratas ja ma pidasin paremaks ruttu ära minna enne kui nice lady aru saab, et ma ei oodanud 5 minutitki.

Õhtul käisime Danieliga YFU kokkusaamisel Süd-Berni omad olid seal ainult. Nägin Eesti-Kadit ja olin selle kohtumisega ülimalt rahul. Ma alguses ei julgenud temaga rääkima minna, sest eesti keele kasutamine oleks nagu liiast olnud. Lõpuks kui tema tuli ja mulle 'tere, eestlane' ütles, peksin ma natuke aega kätt vastu laupa ja siis läks üle, siis ütlesin talle pool lauset esti keeles ja peksin laupa edasi. Siis jätkasimegi inglise keeles, et Jenny ka aru saaks ja imelik oli ka nagu eesti keelt kasutada. Igatahes jättis eesti Kadi väga hea ja aruka mulje ja see on tore. Uutest nägudest oli seal veel mingi tropp taanipoiss ja mingi veel tropim Poolatüdruk.
Eile ma peol ei käinud kuna Mario ja Daniel olid nõus minema ainult üle 18-aastaste peole ja Mario teatas mulle, et ma ei taha ju nendega nagu nii peol käia ja ta ikka ei ole ka üle saanud, et eelmine nädal ma ei viitsinud. AGA arvestades faktiga, et Daniel oli juba kell 3 kodus, polnud see nagu nii midagi nii head. Haha.

VALSER
fürs Leben

Don't hesitate and follow me! Here's my hand, grab it now!

BUUYA!

Esimese septembri puhul saadan Eestisse teile kõigile tervitusi ja mõnusat kooliaastat ja kiusake Kippastot.
Ja esimese septembri puhul veel ka see uudis, et Eesti numbrit mul nüüd enam pole, nii et ärge kasutage seda ka teie.