j�rv ja siis meie kunstmuseum koos h6ljuva katusega

US5i ja slavia korter Luzernis

andreas ja janika otsivad teed

OLEN TROLL

Olgu.
Üks nädal enne vaheaja algust oli meie koolis Kulturwoche, ehk kultuurinädal ja see oli siis 3-7 aprill.

teisipäev oli siis selle nädala esimene päev, mis oli väga kultuurne ja millest kindlasti rääkida tuleb. Kultuursus seisnes selles, et hommikul ma läksin kooli ja olin seal 2 tundi et kolmandast poppi panna ja siis söögivahetunnile. Läksime siis ühele platvormile ja vaatasime Aare jõge ja tegime ikka ühe korraliku sportlikku eine, sest kell pool kaks hakkasid meie saalihoki võistlused. Ehk siis kauaoodatud päev kuhu me ennats juba veebruaris ma ei tea miks olime registreerunud. Läksime kohale siis sinna oma spordisaali ja vahetaisme riideid ja natukese aja pärast oli juba minu võistkond, mis koosnes minust, Jenniferist, Valist ja Sonjast, üheksandalt klassilt, ehk quartaneritelt, kaela saanud 8:0. Et ma ei tea...ikka juhtub, aga kuni tulemuseni 4:0 me mängisime ja siis avastasime oma lootusetuse ja esimese mägnu oli Vali enamus ajast naerust pikali ja kui Jennyl, meie väravavahil, õnnestus meile endale värav teha, siis ta ka enam eriti millegi muuga seal väravas ei tegelenud. Et mingi ma tegelt ei õigusta, et ega me eriti ei mänginud küll eksole, aga need kuradi quartanerid olid siuksed vägivaldsed piffid ja ühekorra lõi üks väike kiire tüdruk värava, siis jäi värava ette seisma ja pani veel kepiga jenny näpudele ka ühe matsu, aga minfi see oli ka isgei päris naljakas ja selle peale ma veel kerisele ei olnud jõudnud minna. enamus ajast tegi meie tehnika lihtsalt nalja. Järgmine mäng läks juba paremuse poole. Saime 7:1 kaela. Aga õues säras täie pasaga päike ja hullult soe ja enamuse aja me veetsime üldsegi spordiväljakul päevitades. Kolmas mäng hakkas juba paremini minema ja oli meie paraleeli ühe võistkonnaga ja neljas ka ja siis me need isegi võitsime lausa ja siis tuli jälle üks nende poolsegaste quartaneritega, kes olid vägivaldsed. Siis lõi meie mingi varjupool välja ja me muutusime haigelt agressiivseteks ja see oli HAIGELT naljakas iseendale ja vahepeal me ei suutnud enam üldse naerust mängida ja jenny lasi ikkagi väravaid sisse kuna ta lihtsalt hoidis kõhtu kinni ja silmad olid pisarais. No et siin on lühikesed naised ju ja siis minu 175 on siin Koljat, mitte lihtsalt koljat ja vali on ka 173 ja sonja kuskil 170, nii et me olime jumala koljatite võistkond ja quartanerid olid kõik väiksed ja peenikesed, aga agressiivsed. Igatahes, kui on pikad kapid agressiivsed, siis saavad väiksed peneikesed agressiivsusehunnikud kaela. Meie tähehetk oli kui Sonja lõi värava ja quartanerite väravavaht palli lahti viskas ja sonja ühe väikse piffi poole tormas sellise hooga, et teda tabades viskus piff tõesti õhku ja tegi actionfilmist võetud keeru õhus ja maandus kõhu peale maha. Ma polnud juba ammu midagi nii naljakat näinud, ma pean tunnistama ja see hetk oli jumala aegluubis mu silmade ees. Samas aga SOnja ise ehmatas ka vist natuke ära, aga pärast igatahes naeris kaasa. Igatahes selle peale hakkas meie vastasmeeskond meid natuke kartma ma arvan, aga me ei saanud enam üldse normaalselt mängida ja põhipointiks sai quartanereid pikali saada, mitte palli väravasse. Aga järsku jooksis üks väike piff mulle sisse nii et mu seljast ja akelast käis 4 miljonit kraksu läbi, mida ta arvatavasti kuulis ja siis kukkus hullupööra vabandama ja ma tegin tigedat ja haiget sanaud nägu ja ise mõtlesin kui lahe, et mu kõverselgroog pidevalt kõige peale raksub ja inimesi ära petab. ühesõnaga päris saingi haiget. Ja pärast tegime me Valiga hullu draama kuna üks piff mängis jalaga ja mitte ei peatanud. Käskisime aja maha võtta ja hullult tõsiselt kisasime seal. Aga et põhipoint ju oligi et oleks lõbus ja seda meil igatahes oli ja see pealelõuna oli nagunii palju kasulikum kui pealelõuna koolis, sest et sai jumala sporti tehtud, sest et see võttis ikka läbi küll, see inimeste pikali panek ja nii noh ja pruunimaks sai ka päris kindlasti ja naerda ka! Pärast läksin ma koju ja panin valmis ja siis õhtul läksime mu vahetusonu sünnipäevale Matte kvartalisse. Neil on hullupööra ilus kahekordne korter ja aed on ka ja ohoo. Neil on isegi saun! Igatahes kui ma olin oma kõhutäis söönus, siis ma läksin meie kooli ühele kontserdile Iza ja Vali ja Martinaga. Mingi rokkbänd oli, mis muidugi polnud eriti hea, aga lõbus oli ikka, et mingi pool meie kooli teevad meie koolimajas hullu pidu noh!
neljapäeval ma ennast kooli ei vedanud. Asi oli selles, et ma poleks lihtsalt saanud, kuna ma ei teinud 3 kuud takkamööda saksa keelest reportaazi, mida ma oleks pidanud vist tegema. Selle asemel sain ma mingil hetkel kadiga kokku ja niisiis me veetsime niisama aega ja rääkisime jutu ja siis ma veel andsin talle oma GA, et ta EMA seda kasutada saaks. Hea et heaoluühiskonnas vist ei tulda selle pealegi, et keegi midagi sellist teha võiks, nii et kadi ema sai ilusti rongiga sõidetud minu GAga, kus mu 15- aastane nägu vastu vaatab.
Igatahes neljapäeva öösel pidi meie koolis olema FILMNACHT! ehk siis filmiöö, et terve öö vaatame filme ja bailabaila. AGA me ei saanud pileteid, sest kõik oli välja müüdud. Ometi ei saanud me siis ilma Filmnachtita ja tegime lihtsalt ise filmnachti Schmockeri kodus. Et mina ja Jenny ja Laila ja Ivo ja Damian ja Luca ja Schmocker ise ja Iza ja Alice ja Spar läksime kõik Schmockeri juurde ja vaatasime parem seal öö läbi filme. Et no võibolla oli meil paremgi öö eksole:D Meie haritud filmikavasse kuulus loomulikult "die sieben Zwerge", mis ikka veel naljakas tundus, Lõvikuningas ja siis veel South Parki täispikk film ja kaklusklubi. EI ma ei tea, päris lahe oli. Kõik istusime mignite madratsite ja ühe suure diivani peal ja vaatasime telekat ja vahepeal jäi mõni magama ja siis tõusis jälle üles ja ütles "Na hallo erst mal" nagu võlupeegel "die sieben zwerge" filmis noh. Kõige haigem oli see, et mul oli jumala 37.5 palavik kui ma poole 11 ajal kodust lahkusin ja migni...palavikuline oli veits olla, aga see tunne kadus kui asi vaimukaks läks.
reedel esimesse tundi me ei läinud(ma ei pidanud nagunii minema, sest see oli prantsuse keel) ja siis läksime kooli ja kõik olid omadega TÄIESTI läbi. Et pool kooli olid ju sellel kooli filmnachtil veel olnud ja meil oli koolis veel Pyjama Tag ka, nii et paljud olid pidzaamades hullud rõngad ümber silmade ja eritimotiveeritud nägudega eksole. Kõige lahedam oli minna vaheajal õue,kus päike paistis ja siis jälle terve kool väljas treppide peal ja toolide ja niisama asfalti peal kusjuures enamusel olid padjad ja pidzaamad ja pooltel veel suitsud ees. See oli päris meeliülendav vaatepilt tegelikult. Füüsika kaks tundi läks lihtsalt sinna potti, et kui ma kahe tunni vahelisel vaheajal korraks üles ärkasin, siis igatahes luca norskas konkreetselt. Aga et jah, siis ma lihtsalt jätkasin magamist. Ja peale kooli olin ma juba jumala poolvärske või siis lihtsalt värske sellest et ma olin nii kaua üleval olnud. Vi kuidagi... vahel tuleb siis selline tunne,et miks üldse magamine välja mõeldi. Siis ma siangi kadilt oma GA tagasi ja nägin Kadi ema ära ja sain endale eesti rummikoogi. Jälle oli imelik näha näost näkku kedagi kes pole US5 või kaarel või merli või Katarina ja ütleb asju eesti keeles. Igatahes läksin ma peale oma GA tagasi saamist Baselisse Roltsiga kokku saama. Läksime poodi ja ma aina imestasin oma värskust. Esimene tõestus sellele, et peale nii kauat üleval olemist pole kõik kruvid päris paigas, oli see, et võtsin coopis ühe topsitäie Ice Coffeet kätte, viskasin õhku ja lasin maha kukkuda. Nagu arvata oli läks see katki. Kui see sinna maha oli prantsatanud ja loiku veel oma viimaseid liigutusi tegema jäi, siis Roland ei hakanud isegi naerma ja ma ka mitte. vaatasime lihtsalt täietsi tõsise näoga. Tegelikult Roland ei saanud lihtsalt aru mis värk nüüd oli ja kui ta mulle otsa vaatas ja ma arvatavatsi sellise näoga olin, et ma ka ei saanud aru, et mis värk nüüd oli, siis ta hakkas lihstalt naerma ja siis hakkasin ma ka. siis ma kutsusin ühe töötaja kes selle kenasti ära koristas ja raha ka ei võtnud lõhkumise eest. Selle peale tuli nagu ikka...õlgu kehitada ja siis uus purk võtta ja maksma minna. Igatahes istusime siis roliga reini kaldal ja rääkisime juttu ja sõime raffaellosid kuni kell sai juba nii palju, et oli pime ja kõik inimesed läksid ära ja jahe hakkas ka. Siis me läksime ja ostsime veel coopi põhikrõpse ja mahla ja istusime mingi trepi peale ja rääkisime edasi juttu. Ja kunagi kell pool 1 jõudsin ma igatahes koju ja läksin magama!
Laupäeval hakkas kauaoodatud vaheaeg. laupäev läks jumalast magamise patta ja õhtul ei viitsinud ma ennast stylesile ka kohale vedada ja magasin edasi kuni pühapäeva hommikuni.
Pühapäeva õhtul läksime me vendade ja Chrisiga teatrisse. Jumala muhe naljakas tükk oli. Pärast sain linnas Damiani ja Martinaga veel kokku ja siis vihma kallas lihtsalt nagu oavarrest aga täielik suvevihm oli. No TÄIELIK. ehk siis mis seal ikka muud ülejäi kui meelega vihma käes seista ja ringi joosta kuni me jumala läbimärjad olime, aga ma mingi ei pidanud üldse vastu ja tegin umbes neli erineat laulu teemal "suvevihm". Peab tunnistama, et kui oled läbimärg, siis hakkab nii või teisiti lõpuks jahe ja ebamugav ja rongis koju sõites vaatasid kõik inimesed meid nagu peast põrunuid, sest et me laulsime ühte mu teost "sommerregen und Ferien"("suvevihm ja vaheaeg" otsetõlkes!) ja mingi ise olime elu ja vaheajaga eriti rahul noh.
Esmaspäeval ei viistinud ma MITTE MIDAGI teha. Aga pidin, sest oli juba kokkulepitud. Läksin linna ja siis sain Iza ja Martinaga kokku ja käisime Gutgelauntis ja jõime kakaod ja rääkisime niisama juttu ja pärast sain Mägiega kokku ja läksime ajaloomuuseumisse Einsteini näitust vaatama. Et no sai lõpuks käidud siis seal kohas ja see võttis aega umbes 3 tundi ja me ei jõudnud ikka kõike korralikult ära vaadata, aga no oli ilusti ja hästi tehtud küll, et mingi peab kiitma.
ja siis tuli vaheaja esimese nädala PÕHIAEG!!! TEISIPÄEV!! Hommikul sõitsin Zürichisse ja sain Roliga kokku ja siis istusime mingi elektriputka peal ja vaatasime et kevad tuleb ja siistuli jansa ka kohe varsti sinna ja siis kõndisime niisama mööda zürichit ringi ja vaatasime poode ja jalanõusid ja ostsime Janikaga endale sõbrasärgid ja Paul Franki asemel saime hoopis palju lahedamad ja odavamad(ape shall not kill ape). Olgu, kõige haigem oli see, et meie tripi point oli ikka see, et minna õhtul luzerni...kuna me seal varem kõik koos polnud olnud. Et siis aga kuhu magama? Benno õe juurde haha. ehk siis Benno on üks YFU vabatahtlik, hästi tore ja tshill selline midagi 20ga mees ja hullult sõbralik ja kõik kiitvad sõnad. Muhe noh. Aga kes on tema õde, sellest meil polnud õrna aimu ka, aga me teadsime et ta elab luzernis ja me peame tema juurde magama minema. igatahes umbes kella kaheksa ajal me siis jõudsimegi Luzerni Roli ja Janikaga ja läksime Kunstimuuseumi suure hõljuva katuse alla istuma. Kunagi natukese aja pärast tuli Andreas ka sinna ja siis me lihtsalt veetsime aega ja mõtlesime, et huvitav, mis sellest magamisest saab ikka, et Benno õde ei vasta telefonile ja üldse imelik asi. Siis me kujutasime natuke Benno õde ette, kelle nimi oli Roli meelest Slavia(sest tema meelest oli Benno nii öelnud). Siis Benno õe välimust me kujutasime ette täpselt nii et ta on lihtsalt naisBenno. Ehk siis suur ja paksuke ja hästi paljude lokkidega. Läks nii, et Benno õde helistas lõpuks ja leppisime kokku kuidas me tema juurde jõuame ja tahtsimegi siis minna ja oma asju sinna deponeerida et pärast linna tagasi minna. Õiges bussipeatuses läksime maha ja jäime Benno õde ootama. Järsku tuligi ümber nurga natukene lokke ja varsti hakkas naine ise ka paistma. OLIGI NAIS BENNO!! ja sama muheda näoga ka. Küsis meilt, et kuidas me Bennot tunneme ja tal polnud õrna aimugi noh, et kes me oleme. Ta isegi ei teadnud kas me oleme Shveitsist või kust , aga enda juurde ta meid igatahes viis. Hullult armas korter oli ja me saime suuretoa endale vaatega Pilatuse mäele. Alguses rääkisime veel Benno õega veits juttu ka ja niisama ja lihtsalt nii armas oli, et polekski tahtnud ära minna. Siis ikka tuli aeg, et sammud linna peale saata ja enne äraminekut ütles Benno õde veel, et jätab meile võtme, et ta ise peab juba hommikul kella 7 ajal minema minema, aga et me võime rahulikult jääda ja süüa võime ka külmkapist kõike ja PIIMA, ohoo ta ju peab meile kindlasti tooma piima. "kas teile jätkub ühest liitrist või toon kaks??" me mingi lihtsalt vaatasime suu ammuli ja ütlesime terve aja et "kõik on kombes ja me ikka ostame ise süüa ja ühest liitrist pn küll" ja bailabaila, aga taoli hulllupööra hoos, tahtis meile kohe ka süüa anda ja nii ja siis kui suu enamrohkem vist poleks lahti läinud, siis ta veel ütles "ma unustasin saia osta, ma siiis küpsetan ise" ja lähen nüüd ajas ette, aga hommikul oli igatahes iseküpsetatud sai köögis olemas. Aga et enne seda, andis Benno õde meile veel linna kaadri ja andis soovituse, et kuhu me pidutsema peaks minema ja siis näitas KÜMNE minuti tee kätte linna. Ma ütlen seda, et peole me ei jõudnud ja kõndisime 10 minuti asemel 3 tundi kuidagi...ma pole siiamaani päris hästi aru saanud et kuidas. Võibolla oli asi selles, et vahepeal me leidsime Rootsi ja pidime natuke aega ikka Rootsis olema. või võibolla oli asi selles, et me andreasega saime telefoniputkas telefonist koode ja lõpuks kui me neid umbes 5 minutit sisestanud olime, öeldi päris kindlasti, et telefoniputka plahvatab ja siis me tegime arvatavasti 100 meetri maailmarekordi sprindis ja arvatavasti valele poole või midagi. Et päris kindlasti oli asi ka selles, et me läksime üle mingi silla, mida me tegelikult üldsegi tegema ei pidanud ja enamus ajast kuluski seal. Andreas ja Janika laotasid suure linnakaardi mööda maad laiali, uurisid 10 minuti ja siis näitasid eriti otsustavalt suuna kätte. Kusjuures siis oli juba tegelt selgeks saanud kuhu minema peab ja nende näidatud suund oli absoluutselt täpselt vastas suunda. Ja siis vahepeal pidi vetsusid otsima. Janika leidis ühe sellise, et lähed heki taha ja siis tuli selline järsk mägi. Mina pidin valvama. Mina kui hea valvur hakkasin kisama, kui ma nägin et üks turvamees mingi hoone uksest väljus ja meie poole tuli. Selle peale tõmbas janika püksid üles ja jooksis minema ja turvamees vaatas mind tülgastaval näol ja rääkis mulle kui nilbe tegu see oli ja et rõve. Ma tundsin end suhteliselt süütult ja olin ta alatust laimust solvunud ja ei hakanud siis eriti hingestatult vabandama vaid läksin lihtsalt minema. Vahepeal leidsin ma veel posti pealt "rulamees otse kümnesse" kleepsu ja võtsin kaasa. Aa ja alguses juhtus üks täiesti traagiline sündmus. Tühi õlukarp kukkus mingi äärepealt alla ja lähemal selgitamisel tuli välja, et seal oli sokolaad sees. Niisiis läksid spidermanid Andreas ja Janika mingile keelatud alale seda ära tooma ja 4 minuti pärast nägime me kaugusest kahte jooksvat kuju, kes üritasid purustada taas mingi sprindirekordit ja põrutasid täie pasaga minust ja rolandist mööda ja käskisid joosta, sest et mingi mees tuleb. Me võtsime suhteliselt rahulikult, sets meest ei tulnud:D No igastahes, kolme tunniga me läbisime 10 minutilise teejupi ja peo asemel jõudsime uuesti kunstimuuseumi hõljuva katuse alla, veetsime seal minimaalselt aega ja läksime tagasi Benno õe juurde kuhu me umbes täpselt kell 3 öösel siis ka jõudsime. läks nii, et magada see öö eriti ei õnnestunud igastahes ka esasistel tundidel. Siis hakkasid juba mingid nilbed jutud ja naljad ja salati topised ja 400 asja, aga see ei olnud mingi probleem. Ja siis kui sa magad neljakesi kõik ühe voodimadratsi peal, on magama jäämine tõeliselt raskendatud. Üks hetk oli kõik vaikne ja magamajäämine oli juba koputamas uksele kui järsku rikkus andreas kogu olukorra ja hingas liiga kõvasti mille peale janika vist oma suud kinni ei suutnud hoida ja siis läks vana teed mööda asi.
Aga vahetevahel pidi mõniüksik magamishetk vist siiski olema, sest et ühekorra ma ärkasin kolmapäeva hommikul üles kui mulle sõnum tuli ja ma mõtlesin,kui sügavalt suva see on ja siis teine kordtuli ka sõnum, mida ma otsustasin umbes poole tunni pärast vaadata. Selles sõnumis teatas Kadi, et ta on nüüd luzernis ja et ta tuleb benno õe juurde ja siis täpselt seda ta tegigi ja US5 oli oma luzerni korteris, kus Slavia(kes tegelt oli Flavia nagu lõpuks välja tuli) oli toonud meile keldrist ühe liitri piima ja küpsetanud saia. Rääkisime siis Kadile oma eelneva öö suht ümber ja lugesime Kadi kaasa tooduid kroonikaid ja vahepeal käisime coopis süüa ostmas kus Janikal läksid järsku närvid täiesti läbi ja ainus millest ta mõelda suutis oli see, et pood pannakse kinni. Mingi mägedelaste teema, ta on liiga ära harjunud oma suusaküla eluga lihtsalt.
Igatahes oli see korter täiesti perfektne seal luzernis ja nii lahe oli, et lihtsalt mingi nagu US5i oma korter oli noh. Ma ei tea, nendega elaks koos küll, ainult magada ei saa vist ja terve aja oli ikka jumala imelikmõelda, et oleme lihtsalt benno õe korteris ja ta jättis meid jumala üksi siia ja küpsetas saia ka ja kuidas siis nii ikka saab, aga no jumal, heaolu ühiskond vist noh. Kunagi hiljem lahkusime me igastahes ja jätsime kirja MERCI ja õhtusööki, mida me ette valmistada talle hullult tahtsime, me igatahes ei teinud:D igatahes, siis läksime vaatasime ikka Luzerni korralikult ka üle ja pidime tõdema, et 10 minutit oleks ikkagi võinud olla ka 10 minutit. Näitasime kadile rootsit ja silda ja kõike ka. Igatahes Luzerniga tutvumise me lõpetasime jälle poes, kus läks JÄLLE kasutusele meie ühismajandus, mis näeb välja umbes nii et kuhjame terve korvi asju täis ja lõpuks keegi ikka maksab või kõik annavad kuidagi natuke raha ja küll see teinekord jälle tasakaalustatud saab. Siis põrutasime rongiga Freibourgi...lihtsalt sellepärast et andreas saaks korra koju minna ja netist vaadata, mis hilm järgmine päev on, et kas on mõtet sõitma minna või ei. No tuli välja et ei olnud sõidupäeva ilma ja siis andreas ja jansa ja rol tulid kõik minu juurde ja rol ja andreas veetsid aega vesika tegemisega, aga mitte tugevamalt kui 70 db ja me jansaga vajusime magama. Kunagi tõusime jälle üles natukeseks ja siis lõpuks läksime me kõik igatahes magama.
Neljapäeval sõime hommikust ja tshillisime niisama minu juures. Vaatasime pilte ja anersime natukene. Lõpuks läksime berni ja poodi jälle ja ostsime süüa ja siis põhikohta bundesterrassile sööma. Kui me ära sõime, siis oli natukene külm ja siis me läksime Berni kõige lounge'imasse mäkdoonaldsisse(keset mäkki on kaks suurt punast diivanit noh...jumala lounge tõesti!) ja jõime kakaod. Siis läksin ma minema ära koju kella kuue ajal ja teised ka varsti oma koju.

Täpselt selline vaheaja esimene pool oligi. Järgmine päev sõitsin ma Prantsusmaale ära!

DON’T HOLD BACK!!!

Ehk siis ma nüüd lähen sealt ammusest ajast edasi kuhu ma pooleli jäin. Jõudsin siis koju ja kolm õllepudeliga poissi tuli vastu ja majapidu võis jätkuda koos vahetusvenelasega. Mingil täiesti arusaamatul hetkel jõudis kätte ka laupäev 25. märts hommik. Ja see läks täpselt seda teed, et Laura viskas selga oma suusapüksid ja pusad ja haaras kaenlasse oma suusasaapad ja iPodi ja kiivri ja sõitis Interlaken Osti kus ta sai kokku oma võrratute vahetusvanemate ja nende autoga ja tegeles enamus sõidu ajast lihstalt magamisega. SÕitsime siis niimoodi kolmekesi Grindelwaldi Männlicheni suuuusatama. Kui juba ilmast rääkida, siis väljas just lõõmaski päike jah just nimelt ja niisama mainides näitas temperatuuri kraadiklaas kuskile 10 kraadi kanti või rohkem. Niisiis tegin ma targa otsuse oma jope autosse jätta ja sõitsin niisama oma pusaga. Terve aja käisid ainult ropud sõnad peast läbi, sest no parem ei andnud olla. või no parem oleks muidugi olnud see, et 14 kraadiga päikse käes mäe otsas vaatab kuskilt raja kõrvalt vastu põlvini puuder, aga seekord ajas ka ilma selleta läbi. Andreas oli mu suusad jumala ära määrinud ikka ja libisemine oli kohe teine. Lumi oli ju tegelikult suht märg, aga jumala pehme ja ei jäänud suusk kinni ja rajad polnud siledaks ka täiesti aetud, et sai isegi pinget ja värki ja kiiresti sõita ja ma sian isegi ühe korra alfredile ära tehtud ja terve aja muss kõrvas ja ainult pusa seljas ja no pagan...THE LOWRIDER IS A LITTLE HIGHER! Palav hakkas küll vahepeal tegelikult, eriti peal. Kiiver on ikka üks kuum asi, õnneks ma sain oma termosüsteemi augud lahti teha hoho. Ei täiesti võrratult hea sõidupäev oli. Vahepeal jõudsime mignisse jaama kus toimus just parajasti Openair ja meile esines Mel C, aga ma ei jaksanud seal vanu häid aegu meenutada, kui me veel spice girlsi järgi kavasid teha rebisime, sest et sõiduaega ei saanud kulutada. Kunagi õhtul jõudsime koju ja ma tegin dushirekordi 7 minutit ja siis sõin ja siis 20 minuti pärast ootasin juba maja ees bussi, et linna sõita. Sain linnas piffidega kokku ja siis mõtlesime ja rääkisime veits ja siis läksime Bierhübelisse, mis on siin berni üks parimaid lokaale noh, meie koolikoori punkkontserdile. Kurat, midagi sellist poleks küll osanud oodata. Et kui mõelda nüüd kallile kodumaale eestile ja meie koolikoorile. Et me teeme üks kord aastas emadepäeva kontserdi, kus me arvatavasti enamusajast natuke mööda laulame, mille peale umbes 30 ema kes kohale on ilmunud pisaraid pühivad, sest KUIII ARMAS SEE OMETI ON ja siis laulab maria ühe ilusa laulu, mille peale 25 ema lausa nuuskama peavad ja siis laulab veel keegi mingi soolo umbes sellise näoga et ta teeb hirmust kohe püksi või siis lihstat sellise näoga et "mu ema nagunii ei tulnud ja mis ma neile teistele eitedele ikka laulan siin". Aga et siis mu selle aasta riigi koolikoor on hoopis selline, et esineb kolm korda berni ühes kuumimas lokaalis ja kontserdid on KÕIk väljaostetud ja mitte ainult vanemate ja meie kooli poolt vaid umbes amm..niisama kõigi. Ja kui nende dirigendid ütlevad, et peab välja nägema punk, siis lähvad kõik väljakasvanud soengutega poisid juuksurisse ja ajavad lihtsalt täiesti lambist nende kolme kontserdi jaoks punkari sonksid pähe. et no kõik olid täiesti pungid noh. Ja nad ei laula kõik täiesti ebamotiveeritud näoga mingit suvalist muusikat, vaid tuntud laule ja kõik teevad kaasa ja tagumsied read tegid hullupööra POGOt samal ajal noh!(see on see rokk ja punkkontserdite asi, et kõik hüppavad ja togivad üksteist üldiselt:D) ja siis solistid..AIIIII PAGAN. Kõik tegid lihtsalt nii hullult kaasa, et ma vaatasin suu lahti ja kui Sean laulis, siis lihtsalt kõik olid vait ja vaatasid sellise näoga et nad söövad ta kohe ära(piffid) ja poisid isegi olid sillas. ma ei tea, ma suutsin ainult aiiiii vana pagan mõelda. see oli lihtsalt super. AGA SIIS. AGA SIIS LÕPUS läks täiiiesti käest ära, sest et PINK FLOYDI THE WALL. Ma ei tea, see on nagunii maailma üks geniaalsemaid laule ja siis järsku laulis seda mu koolikoor ja mina ja Vali mingi enamvähem nutsime seal lava ees vist ja laulsime lihtsalt kaasa ja kõik laulsid ja see oli jumala võrratu omadega noh. Kui kontsert peale kahte tundi läbi sai, siis hakkas afterparty. Sisse sai veel hunnik tuttavaid, kellele kontserdile enam pileteid ei olnud jätkunud ja siis pidu jätkus. Me olime jumala üleskeritud omadega ja mingi niikui igast need popplaulud hakkasid, et noh see kus mees karjub DONT HOLD BACK, siis läks ikka täiesti seda teed, et keegi ei hoidnudki enam tagasi ja me langesime tantsupalavikku. Kella kolme ajal või nelja(ma ei tea, see öö keerati kellasid) läksime me hullu kambaga koju ja magama!
pühapäev oli jälle täiesti BAMBOOCHA päev. Ärkasin üles selle peale, et Mägie ja ALfred kutsusid jalutama. Vaatasin aknast välja ja sinine taevas ja mõtlesin et ikka lähen. Läksin õue ja õues oli 20 kraadi. Konkreetselt 20, siis ei osanud enam midagi teha, helistasin emale ja mingi poolnutsin telefoni õnnest. Lühikesed püksid jalga ja t-särk ja siis jalutama, päike jumala lõõmas ja kui me mingi tund aega jalutanud olime, siis läksime ühte kohvikusse ja seal oli päikese käes 26 kraadi. Selle uudise peale sõin ma seal õues istudes ühe maasikajäätise ära. Kohvik oli paaaksult inimesi täis ja taamal paistsid jungfrau ja eiger ja mönch ja eelmine päev olin ma just nende juures suusatanud ja nüüd istusin jäätisega õues. Tagasi jalutades nägime teepeal ühte abielupaari, kes olid Livia, ühe mu sõbranna, vanemad , bagu lõpuks välja tuli ja kohe teadsid mind nimepidi ja eestist ja et me ikka eelmine õhtu just Liviaga koos peol olime olnud ja see oli päris tore. AGa koju jõudes, ei suutnud ma veel tuppa minna ja siis läksin ronisin mäe otsa ühele aasale ja niisama kuulasin muusikat ja tshillisin seal umbes tunnikese. Siis helistasin MArtinale(ühele Bolligeni sõbrannale) ja kutsusin ta ka sinna ja siis ta tuli ja siis me läksime minu juurde ja olime veel seal natuke ja rääkisime juttu ja kiitsime meie koolikoori taevani ja rääkisime elu ilususest ja suvest õues ja hmmm.....nii hea oli. pärast sõime perega ÕUES õhtust. Fondüüd noh. Mäed vaatasid ka vastu. Mõtlesin, kas peksta peaga vastu seina õnnest või ei.
Esmaspäev läks sama jõuga edasi. Ilm oli ikka veel täiesti super. Hommiku koolis magasin maha ja lõunal läksime Jennyga Bundesplatzile sööma. Hunnik inimesi juba jooksis jälle purskkaevude all ja ega me ka ikka alla ei suutnud jääda. Ümberringi oli tegelt kõik täitsa nii nagu eelmisel suvel kui ma tulin, aga tegelt on ikka hunnik asju muutunud ja paremaks noh. Igatahes me lamasime bundesplatzil jumala märgadena ja väljas oli suveõhk ja siis me naersime ennast täiesti mõttetute tuvikakamisnaljade tõttu kuskile maa alla. Kunagi kui me kõike seda umbes 2 tundi teinud olime, siis kooli tagasi ja seal viupssups kõik kiirelt mööda ja siis koju. Kui ma olin busist maha tulnud ja jälle täiesti sinist taevast näinud ja mägesid kaugemal ja et kõik lilled meie aias kasvavad ja ma olen t-särgiga, siis mu sisemus ei pidanud enam vastu ja ma helistasin Mari-Liisile eestisse, sest enda sees seda enam hoida ei sanaud noh. mingi ÕNN OLI LIHTSALT! ma ei tea, sellist tunnet küll iga päev ette ei tule:D hea oli olla kohe. Siis ma läksingi üles dominici tuppa ja istusin pooleldi katusel ja kirjutasin oma eelmise blogi. ise omadega jumala õnnejunnis!
Kahjuks kuna see kõik oli nii ammu, siis ülejäänud nädalat ma enam eriti meenutada ei suuda. Ma tean, et ilm kiskus tagasi külmema poole natuke vist. Aga mitte eriti ka, sest et reedel ma millegipärast kooli ei jõudnud igatahes ja sain hoopis Kadiga kokku. Bundesterrassil. Käisime poodides ja ostsin endale tuuleka ja rääkisime niisama elust taga nagu alati ja siis näitasin talle kust ikka india või hiina või kurat teab mis toitu tuleb osta ja siis me sõime hiidkrevette taignas ja nuudleid ja rääkisime veel elust ja siis käisime edasi poodides. Oleks olnud patt selline kena päev veeta kooliseinte vahel. WE DON'T NEED NO (SWISS) EDUCATION! tja. õhtul läksin veel teatrisse Mägiega. Vaatasime My fair ladyt. Päris hea oli. pärast kõndisime mäest üles kodu poole, sest teater oli bolligenis ja jah, mul oli seljas seelik ja suvejalanõud ja sviiter ja siis poolikkäistega jakk ja see juure spolnud mul sugugi külm! Igatahes poole mäe peal nägin ma hunnikut inimesi, kes järsku hakkasid nime "laura" kisama, mis teadupärast on minu nimi ja siis ma ütlesin Mägiele "Ade" ja läksin istusin meie põhi suure kivi juurde ja veetsin natuke aega oma Bolligeni inimestega. Pärast voolasid kõik kodudesse ära ja ma jäin veel Damianiga õue ja siis rääkisime paar sõna ja vahetasime paar diipi lauset ja siis ma läksin lihtsalt parem koju ja hakkasin magama.
Laupäev 1.aprill oli juba jumala ära planeeritud. Kadil vaba korter. Keine Eltern, keine Geschwister. Ehk siis US5 reunion. Kella kuueks läksin ma sinna ja rääkisin Kadiga natuke juttu ja valmistasi kass Arturi koogi a la Suisse ja Kadi valmistas natuke raskema roa kanast ja nuudlitest ja siis mina nautisin Kadi kokakunsti ja ta ise ka ja kui kõhud täis siis tegime veel kipetkäpet ja jalutasime rongijaama. Kadi terve aja süüdistas mind jooksmises, aga ta pole lihtsalt harjunud sammutempoga, mis on natuke pikematel naistel kui peab 4 minutiga jõudma rongi peale. Igatahes me jõudsime tõesti väga napilt ühele rongile, mis meid Baselisse sõidutama pidi ja seal rongil ootas meid juba ees selline vahva noormees nagu Andreas. Andreasel polud just värskeim päev kuna ta oli juba niigi terve päeva kuskil mägedes lumelauaparki lammutanud. Niisiis oli ta enamus ajast silmad pool kinni aga Kadi rebis kotist oma Bio tarbed välja ja me lasime hea maitsta ja nii see aeg läks. Lõpuks olime me baselis ja kohtasime seal ühte sellist vahvat noormeest nagu Rolandit. Et hea küll, meie õhtu plaan oli järgmine: Janika meie kokkutulekule tulla EI SAA. Heakene küll, oleme siis neljakesi ja sõidame alguses baselisse ja siis edasi veel kuhugi ja kunagi öösel peame berni jõudma. Et noh, rongiliiklust ju eestis eriti nautida ei saa. AGA asjal oli juures üks suuuuuur AGA. AGA kaasosalised olime mina ja janika, kes me viisime läbi plaani "tee-hea-aprilli-nali-A". Ehk siis mina pidin kõik toimetama umbes kella 11ks Zürichisse, et Janika saaks kõigile seal karjuda APRILL APRILL ja ka kohal olla ja meie US5 kokkutulek oleks täielik mitte nagu kõik arvavad ilma Janikata. Niisiis pidin ma hakkama Baselis raskusi ületama.
Raskus 1) arvati, et me sõidame üüd berni tagasi
Raskus 2)ROLAND, kes tuli välja plaaniga sõita BRIGI
raskus 3)selle peale kui ma ütlesin, et ta on jobu, ja et ma tahan minna zürichisse, ütles ta umbes...AHAH ja ütles LÄHME IKKA BRIGI
Lõpuks läksime me hoopis poodi ja ostsime teemoona ja siis kui me tagasi bahnhofi läksime, siis me jõudsime mingi ime läbi siiski Zürichi rongile. Janika teate järgi pidi ta olema Zürichis 20 minutit enne meid, mis oleks olnud ideaalne. Kui me zürichis kohal olime, tuli
raskus 4)plaan:TRIPIME EDASI!!
raskus5)janika eksis ajaga ja ei olnud veel Zürichis
Hea küll, me siis suundusime mööda jõeäärt edasi ja otsisime kohta, kus aega veeta kuni järgmine rong berni sõidab. Vahepeal kohtasime politseid. Kohtumine oli üdini sõbralik ja me rääkisime natuke Antifa Spaziergangist(kõik anti fašistid ja fašistid peksavad üksteist segi) ja siis läksime edasi. Mina olin hull ärikas, rääkisin pidevalt telefoniga.
raskus 6) kadi tundis muret, miks ma kogu aeg telefoniga räägin
Libekeel Laura ületas raskuse öeldes, et "eestis on praegu üks pidu kuhu Kadri ja Mari-Liis lähevad, aga nad ei tea kus see maja asub, sest nad pole seal kunagi käinud, küll aga mina olen seal käinud ja pean neid juhendama".
Siis oli mõneks ajaks rahu majas. Järsku tõstin ma käe ja lehvitasin.
raskus7) "laura mis sul viga on?" kõlas kadi küsimus
ma tunnistasin,e t see võis tõesti natuke veider välja näha. Siis hakkasid kõik mu üle naerma. Mina ka naersin, ei suutnud enam õnne kinni hoida, et janika nii geniaalne plaan korda on läinud ja siis järsku JÄRSKU SEISISKI TA SEAL! meie mingil väiksel paadi sillal kuskil jõe ääres seisis täielik kogus US5-i ja Janika sai öelda APRILL ja mingi mina olin selle kõige üle eriti õnnelik. Hoho. nii armas. Kell 12 sõitsime tagasi Berni ja kella 1 ajal hakkasime siis kadi juurde jalutama. Kuskil silla peal ütles üks vana mees mulle ja Rolile midagi sügavat armastusest ja siis meläksime edasi ja lõpetasime kadi juures, kus me kass arturi kooki a la suisse sõime ja jutustasime ja kunagi kella 4 ajal Kreisiraadiot vaatama hakkasime. Oli naljakas küll ja oli armas ka:D KREISIRAADIO! Siis millalgi vajusid kõik mingitesse nurkadesse ära ja hakkas toimuma magamine. Seda sai umbes kaks tunnikest teha, sest hommikul vara tõmbas Andreas juba uttu, et austriasse sõita ja Kadi ajas meid kõiki majast välja.
Niisiis hakkas siin olemise ajast üks parimaid pühapäevasid. Kadi läks oma kokkusaamisele ja me jansa ja roliga Migrosesse kell 10 hommikul või varem ja ostsime endale hommikusöögi, mille sisse kuuulusid ka maasikad ja maasikajogurt. Kui asjad ostetud siis läksime MArzilisse, ehk meie põhi suve chillimiskohta ja istusime jõeäärde, võtsime joped ära ja sõime oma asju ja tundsime suve ja rääkisime juttu ja vaatasime kuidas jõgi on sinine ja voolab minema ja rääkisime kui ilusad kõrged sillad bernis on ja siis veel kuulasime natuke mussi ka. Umbes kella poole kahe ajal tulid pilves ja siis veel jalutasime veits mööda jõge ja pildistasime ka vahepeal Role erinevate lillede ja sillaga ja siis ronisimeüles berni kesklinna ja läksime Starbucksi kust Janika käskis Rolil varastada ühe tassi, mida rol ka tegi ja pärast andis janika veel selle talle ka. Siis läksime bahnhofi ja järsku hakkas mul jube kiire,e t minna kokku saama Mägiega, et minna Zentrum Paul Kleesse ehk sisustada enda pühaäeva ka õrnalt kunstiga. ÕNNEKS tuli niikui me bahnhofist välja astusime juba buss!! MINU BUSS! peale kahte peatust selgus, et ma sõidan valesse suunda ja kell oli juba 3, ehk siis kell 3 pidingi ma mägiega kokku saama. õrnad roppused. Siis tuli välja et mu telefoni aku on tühi ja ma ei saa enam üldse sisse lülitada ja siis tulid TUGEVAD roppused. igatahes lõpuks jõudsin ma umbes 20 minutilise hilinemisega kohale ja sain näitust hakata vaatama. Paul Klee(shveitslaste oma hull geenius eksole) oli mu meelest suhteliselt nõme. Mingi kunstiteema jälle, et kriipsujukud ja erinevad ristkülikud ja siis pildi nimi "loomaaed" ja siis kõik mingi "oioi, niii sügav annab ikka olla", "mmm...saaks ma lihtsurelik aru mida ta sellega öelda tahab..GENIAALNE!!!" ja selline teema. Õnneks olid nad ülesriputanud ka Klee rivaali Max Beckmanni näituse ja siis oli minu kord öelda "oioi, nii sügav annab ikka olla" ja et "huvitav, huvitav" jne. Ei, see max beckmann oli tõesti hea, mulle meeldis väga hästi! kohe ootamatult hästi!
ja umbes nii jõudiski mu nädal lõpuni ja Bamboocha vist jätkub.
geile Sachen, geile Sachen!!